Kihelkonnamäng Viinistul – regilauludega läbi rannaküla

2066

Laupäeva, 18. juuni õhtul kell 22 alanud kihelkonnamäng lõppes pärast päikesetõusu.

MTÜ Veljo Tormise Kultuuriselts eesotsas juhatuse liikme Melika Kindeliga korraldas taas klassikalise kihelkonnamängu – sarnase 1987. aastal Tallinnas alustatuga, kui käidi regilaulu lauldes mööda vanalinna väravaid, räägiti ajaloost ja pärimustest.

Viinistu kihelkonnamängu eeslaulja oli samuti Jaak Johanson, nagu on olnud ka esimesel korral 2000. aastal Tsitres-Muuksis ning 2007. aastal Juminda kihelkonnamängul. Taas lauldi Kuusalu kihelkonnast üles kirjutatud regilaule. Viinistu küla ajaloolisi vaatamisväärsusi ja kohalugusid tutvustas ajaloolane Ott Sandrak Kolgast. Kuusalu kihelkonnamänge on olnud ka teistel aastatel juunikuus, neid on korraldanud Saima Kallionsivu ja Menda Kirsmaa – rohkete esinejate ning suuremate või väiksemate ajalooliste lavastustega.

4 aastat tagasi kogunes Juminda kihelkonnamängule ootamatult palju rahvast – umbes 500. Viinistul oli huvilisi loodetust vähem, ligi 60. Kuid nagu Jaak Johanson ütles, oli see paras arv, ei pidanud lauldes-kõneledes häält liiga pingutama.

Melika Kindel selgitas, et kuna eelmisel korral toimus kihelkonnamäng Juminda poolsaarel, siis oli nüüd loogiline jätkata Pärispea poolsaarel. Esialgu plaaniti läbi kõndida nii Viinistu kui ka Pärispea, kui aga hakati koguma olemasolevat materjali Viinistu kohta, oli selge, et kaugemale minna ei jõua.

Kõigepealt koguneti Viinistu keskele Sunimäele rahvamaja ette. Sealt kõnniti päikeseloojangu ajaks kunstimuuseumi ehk endise kalatehase territooriumile mere äärde Mustkivi, teise nimega Titekivi, juurde – rahvapärimuse järgi tulid Viinistu peredesse lapsed selle kivi tagant.

Aaduots ja Heigiots ning nimi pajumetsa järgi
Viinistu küla kulgeb enamasti mööda rannajoont ning on kokku 5 versta pikk. Ott Sandrak tegi põhjaliku ülevaate variantidest, mille järgi võis küla nime saada. Kõige tõenäolisemaks peab ta võimalust, et nimi on tuletatud puu järgi, nagu paljud teised ümberkaudsed rannakülad: Pärispea ja pärnad, Tammispea ja tammed, Kasispea ja kased. Viinistu keskel oli kunagi pajumets, soome murdekeeles tähendab sõna „viini“ ka paju. Küla on mingil ajal kutsutud Viinistpääks.

Viinistu täpset vanust ei teata, esmakordselt on seda kirjasõnas märgitud 1372. aastal. Kuna naaberküla Pärispea on vanem, 1259. aastast, on põhjust arvata, et ka Viinistu on üks vanimaid külasid, Pärispea järel vanuselt teine.

Pärimuse järgi asutasid Viinistu Suursaarelt tulnud vennad Aadu ja Heiki. Seetõttu jaguneb küla kaheks: Aaduotsaks ja Heigiotsaks.

Kihelkonnamängus viis tee algul Aaduotsa – läbi rahvasuus pilamisi Plevna linnaks kutsutud piirkonna Sadamneemele. Sealt saab minna Haldi saarele, mille nimi võib olla tulnud saksakeelsest sõnast „halt“ ehk „peatus“ – saare all seisid omal ajal talviti purjelaevad. Viinistu kalur Hartvig Niiholm tutvustas saare läheduses meres olevaid suuri kivisid Kabelipaasi, Karja Mihkli kaksikuid ning Haldikari. Merd mööda Turbuneeme sadamasse sõitjad pidid neist kindlasti mööduma vasakult.

Koolimaja – rikkuse sümbol
Viinistu koolimaja seisab Turbuneeme tee ääres. Selle ehitasid aastatel 1927-1928 küla rikkad piiritusevedajad. Uhke kahekorruseline koolimaja on üks näide sellest, kuidas tänu piirituseveole läksid Viinistu meremehed tuntud kaptenikülast Käsmust mööda. Kui piirituseveo tagasihoidlikuks jäänud juht ja koordineerija Arnold Eerik Viiburist valis oma salakaubaveo plaani teostajaiks Viinistu meremehed, sõitsid nood mõne aja pärast juba kaubaaurikutega, Käsmu omad seilasid purjelaevadega.

Ott Sandrak jutustas, kuidas tänu salakaubandusele oli Viinistul telefonikeskjaam – mitte selleks, et naabritega juttu ajada, vaid hoiatamaks kontrollima saabunud piirivalvurite eest. Kui kontrollid läksid ka keskjaama, kasutati sõnaviijatena lapsi.

Kui kõndides Viinistul Aaduotsast läbi Heigiotsa küla teises servas asuva Neemeotsani, näeb, kuidas üks maja on uhkem kui teine. Häärberid ehitati kahekordsed. Enamikes majades elatakse praegugi üle talve.

Mõtlemapanev oli Ott Sandraku jutt sellest, kuidas Juminda poolsaarel piiritusekuningaks tituleeritud Eduard Krönström ajas asju teisiti – tema maksis kohalikele meestele jaokaupa, sealsed talud rikkaks ei saanud. Arnold Eerik tasus heldemalt ning Viinistu rikaste piiritusevedajate vägitükkidest Tallinnas ja mujal on palju legende.

Viinistu oli esimese Eesti Vabariigi ajal mandri suurim küla. Kui tuli nõukogude võim, jäid paljud talud tühjaks, sest need, keda ei viidud Siberisse, põgenesid 1943. aastal üle lahe välismaale.

Kaks välisministrit
Pärast tunniajast söögipeatust ja Lahemaa Rahwamuusikute esinemist viis tee Eesti Vabariigi kunagise välisministri Aleksander Warma mälestuskivi juurde – tema sünnikodu Hindriku talu asus sealsamas kõrval, praegu ulatub sinna kunstimuuseumi kontserdisaal ehk tehase endine katlamaja.

Kuna ka kunstimuuseumi ning külastuskeskuse asutaja ja omanik Jaan Manitski on samuti olnud Eesti välisminister, tõi Ott Sandrak välja veel ühe fakti, mis teeb Viinistu eriliseks – see on ainus küla, kus on sündinud EV kaks välisministrit.