Kuu­sa­lu Kuns­ti­de Koo­li akor­dio­nis­tid olid peol esi­mest kor­da

Kuu­sa­lu ja Kol­ga akor­dio­nis­ti­de an­sam­bel esi­nes Va­ba­du­se väl­ja­kul rah­va­muu­si­ka­peo pea­kont­ser­dil.

Kuu­sa­lu Kuns­ti­de Koo­li akor­dio­ni õpe­ta­jad, tal­linn­lan­nad Je­ka­te­ri­na Se­me­no­va ja Je­ka­te­ri­na Ki­vi­meis­ter ot­sus­ta­sid aas­ta ta­ga­si, et re­gist­ree­ri­vad oma õpi­las­te an­samb­li üld­lau­lu- ja tant­su­peo rah­va­muu­si­ka­peo esi­ne­ja­teks, ning hak­ka­sid õpe­ta­ma esi­tu­se­le tu­le­vaid lu­gu­sid.

Akor­dio­nis­ti­de an­samb­li­ga peo­le mi­ne­ku idee pak­kus Je­ka­te­ri­na Se­me­no­va, kes nä­gi noor­te eel­mi­se lau­lu- ja tant­su­peo pil­li­pi­du, mis toi­mus Ka­le­vi staa­dio­ni kõr­val Poo­la­mäel.

„See oli nii uh­ke pi­du ja mõt­le­sin, et to­re oleks esi­ne­da seal koos õpi­las­te­ga. Rää­ki­sin oma kol­lee­gi Kat­ja­ga, tal­le mõ­te meel­dis. Sai­me noo­did, käi­si­me se­mi­na­ri­del. Hak­ka­si­me las­te­ga töö­le, olid in­di­vi­duaal­sed tun­nid ja koos har­ju­ta­mi­sed. Ka­va ei ole liht­ne, aga sai­me hak­ka­ma,“ rää­kis ta.

Õpe­ta­ja kii­tis, et lap­sed on tub­lid ning peoks har­ju­ta­mi­se­ga on nen­de pil­li­män­guos­kus pal­ju eda­si are­ne­nud.

Kõi­ge hul­lem oli te­ma hin­nan­gul oo­ta­mi­ne pä­rast ko­hus­tus­lik­ku et­te­män­gi­mist, et kas pää­se­vad peo­le või ei: „Oo­tu­se aeg oli pin­ge­li­ne, lap­sed kü­si­sid ning lap­se­va­ne­mad he­lis­ta­sid ja uu­ri­sid. Ta­ga­si­si­de oli hea, sai­me kii­ta. Tun­nus­ta­ti ka se­da, et me lap­sed laul­sid lu­gu­de­le kaa­sa, see pol­nud üle­vaa­tu­sel ko­hus­tus­lik.“

Je­ka­te­ri­na Se­me­no­va töö­tab Kuu­sa­lu Kuns­ti­de Koo­lis 2014. aas­tast, õpi­la­si on kok­ku 6. Je­ka­te­ri­na Ki­vi­meis­ter õpe­tab Kuu­sa­lus 2015. aas­tast, kok­ku on tal 5 õpi­last. Ta käib tun­de and­mas ka Kol­ga koo­lis, kuns­ti­de koo­li osa­de­le õpi­las­te­le või­mal­da­tak­se pil­li­tun­de Kol­gas.
Je­ka­te­ri­na Ki­vi­meis­ter sõ­nas, et tal­le vä­ga meel­dib Kuu­sa­lus töö­ta­da, lap­sed on to­re­dad, sil­mad sä­ra­vad.

Je­ka­te­ri­na Se­me­no­va lau­sus, et kui hak­kas Kuu­sa­lus töö­le, mõt­les iga päev, kui­das tal on ve­da­nud: „Meil on suu­re­pä­ra­ne kol­lek­tiiv, ime­li­sed lap­sed ja vah­vad lap­se­va­ne­mad, kel­le­ga meil on vä­ga hea si­de. Kind­las­ti jät­ka­me an­samb­li­ga ja loo­dan, et meie koo­li akor­dio­nis­ti­de an­samb­li esi­ne­mi­ne rah­va­muu­si­ka­peol saab tra­dit­sioo­niks.“

Noo­red üt­le­sid pä­rast rah­va­muu­si­ka­peol esi­ne­mist, et la­val oli vah­va ol­la. En­ne esi­ne­mist oli äre­vust hin­ges, aga pä­rast oli vä­ga hea tun­ne.

Peost teh­ti te­leü­le­kan­ne, nad said ju­ba pil­li­pa­la­de va­hel sõp­ra­delt sõ­nu­meid sel­le koh­ta, et ke­da suu­relt näi­da­ti te­leek­raa­nil. Pä­rast la­valt tu­le­kut vaa­ta­sid ko­he te­le­fo­nist üle, kas ja kui­das kaa­me­ras­se jäid.

Ena­mik Kuu­sa­lu noor­test akor­dio­nis­ti­dest ei ol­nud va­rem lau­lu- ega tant­su­peol esi­ne­nud ja said ka rong­käi­gu­ko­ge­mu­se es­ma­kord­selt.