ANNELI VERPSON, ENE LEHTME, KRISTI PRAGI tegid Raasikul kleidinäituse

2789
Käsitöölised-heegeldajad KRISTI PRAGI, ENE LEHTME ja ANNELI VERPSON võtsid õnnitlusi vastu näituse lõpetamisel 30. novembril, kus kandsid omatehtud kleite. Foto Margit Sinik

Näitusel „Kleidiga kadripäeva” olid heegeldatud seelikud, kleidid, kaunistused.

Detsembri alguseni sai Raasiku rahvamajas Ernesaksa saalis vaadata kohalike käsitööhuviliste loomingut – näituse kuraator, Anija valla Kihmla-Salumäe külavanem Anneli Verpson, sama küla käsitöötegija Ene Lehtme ning Kristi Pragi Raasikult tõid vaatamiseks oma värvikirevad heegeldused. „Tagasiside oli väga positiivne ning kes käisid vaatamas, tõdesid, et ei teadnudki, kui põnevaid, samas keerulisi asju kodukohas tehakse,” sõnas Anneli Verpson.
Raasikul ja Tallinnas juuksurina töötav Anneli Verpson rääkis,  näituse korraldamise idee tuli tal sellest, et Raasiku rahvamajas on pidevalt vahvad näitused ning suure käsitööhuvilisena tahtis ta anda oma panuse: „Mõte tuli juba aastaid tagasi, rääkisin rahvamaja juhatajale Helle Vagale, et Raasiku kandis nii palju tublisid käsitöölisi, kes teevad oma ilusaid asju sahtlisse, võiks tuua need kodust välja ning teistelegi näidata. Plaan jäi idanema ning kui pidevalt näitustega hõivatud saal vabaks jäi, saime oma võimaluse.”
Anneli Verpson ise väga viljakas heegeldaja pole, temalt oli näitusel üks kleit ja kott, küll aga leidis ta endale mõttekaaslasi: „Tegin näituse tegemise ettepaneku oma ammusele tuttavale Ene Lehtmele, kes teeb pidevalt käsitööd, heegeldab isegi rongis sõites ning ütleb, et ega rongisõidu ajal palju heegeldada ei jõua, kuid paar rida ikka. Sõidu ajal tehtud käsitööd nimetab ta rongikleitideks.”
Kolmanda käsitöölise sai ta kampa Raasikult: „Kristit teadsin, aga polnud otseselt kokku puutunud. Et ta teeb nii palju käsitööd, oli üllatus. Pidin pikali kukkuma, kui ta tõi oma kleidid kapist välja. Tema lähikondlased teadsid, aga paljud kohalikud polnud kuulnud, et ta on nii kõva heegeldaja.”
Anneli Verpson märkis, et nai-sed olid kohe nõus näitust tegema: „See oli tore üllatus, sest sageli jääb tublidel edevusest puudu. Külalisteraamatusse laekus nii palju tänuavaldusi. Usun, et saime pakkuda silmailu just Ernesaksa saalis, kus harjutavad pilliõpilased. Kui viiulimängu ajal on pilk seinal ja näeb kleite, tuleb ehk neilgi tahtmine midagi ise teha. Ehk suutsime ärgitada ka neid, kellel käsitööisu üle läinud või selle ära unustanud.”
Ta jutustas, et käsitööl on eriline mõju: „Üks tuttav vaatas mind ja küsis, kas mul pole tõesti midagi selga panna, et pean ise tegema. Ei tulnud selle pealegi, et teha midagi vaid sellel põhjusel. Käsitööliste värk, vajadus midagi luua. Televiisori ees ka niisama ei istu ning nokitsemine on puhkuse eest, aitab raskest päevast välja lülitada.”
Näitusele tõi ta kleidi, mida ise suvel palju kandnud: „Käsitöö mõte ongi eristuda massitoodangust ja hindan väga, kui keegi midagi oma kätega teeb. Näitusele tulid Kristi ja Ene jälle uute kleitidega. Ene heegeldas seda veel eelnevatel päevadel ja muretses, kui selga jääb lühike, heegeldab hiljem juurde. Imestan, kuidas nad töö kõrvalt nii palju jõuavad. Naised läksid igatahes hoogu ning näis, kas tuleb edaspidi uus näitus. Olen rahul, et sain neid esile tõsta.”