
ANNE ORUAAS
Kui Eesti paljudes paikades ehitati 20. sajandi esimesel poolel kohalike haridus- või tuletõrjeseltside eestvedamisel rahvamaju ja seltsimaju, siis Kehras läks teisiti. Siinsed inimesed on pidanud meelelahutuse jaoks kasutama leidlikkust, sest ajaloo jooksul on Kehrasse kultuuri nautimise, isetegemise ja meelelahutuse jaoks ehitatud üksainus hoone ja sedagi pole enam. Kogu praeguses Anija vallas on rahvamajaks ehitatud ainult Voose rahvamaja, mille 90. aastapäeva hiljuti tähistati.
Ajaloost ja ilukirjandusest teame, et lõbutsemiseks tuldi kokku küla kiigeplatsile. Mehed laulsid ja tantsisid ka kõrtsis, kuhu korralik naine ei läinud. Vahel korraldati pidusid taludes, kus oli meheleminekuealisi tütreid või muidu seltskondlikum rahvas. Kehra külas olevat olnud üks Saare Ants, kelle kodus peeti klunkreid – joomapidusid tantsu ja lauluga.
Esimesed üldlaulupeod 19. sajandi teisel poolel olid tugev stiimul asutada laulukoore peaaegu igas külas. 1905. aastast on säilinud foto Kehra laulukoorist, esireas istub nooruke koorijuht, kooliõpetaja Gustav Vilbaste (Vilberg), lauljadki on noored. Koor harjutas vanas koolimajas. Vilbaste alustas Kehras kooliõpetajana 1904. aastal. Kas ka enne teda oli laulukoor, pole teada. Kui oligi, siis sai see laulda ikka vaid koolimajas. Veel on teada, et 1903. aastal alustas kohaliku baptistikoguduse laulukoor, esialgu ühehäälsena, varsti lauldi juba neljal häälel. 1900. aastal valminud koguduse palvela Jägala jõe kaldal koolmekoha lähedal oli koolimaja kõrval teine avalik ruum Kehra külas. Seal on aja jooksul palju lauldud ja pilli mängitud. Mõisa külje all oli raudteejaam, kus teadaolevalt on ka tantsupidusid peetud. Muid kohti polnudki.
1878. aastal ehitatud koolimaja oli väike, umbne ja niiske. 1921. aastal rentis vallavalitsus kooli jaoks Kehra riigimõisalt kahekordse elumaja Anija maantee ääres põhja pool raudteed. See hävis sõja ajal. Vanasse koolimajja seati sisse kohtumaja, edaspidi kasutati seda ka seltsimajana. Hoogustus näitemängude õppimine ja nende etendamine enne tantsupidusid. Seltsielu vedasid tuletõrjeselts ja perenaiste selts. 1920. aastatel juhatas laulukoori värvikas isiksus Johan Ernst Lüdig. Tuletõrjeseltsil oli ka oma puhkpilliorkester.
Suvel peeti pidusid ka Kehra mõisa pargis ning umbes seal, kus asub praegu restoran Agata, oli mõisa vana küün, mida suvel kasutati peopaigana. Vana koolimaja lammutati 1920ndate lõpus ja vallavalitsus müüs krundi eravaldusesse. Polnud enam sedagi kohta, tuli leida midagi uut. Mingil määral sai kasutada olemasolevat koolimaja, aga ka seal oli vähe ruumi.
Millal mindi riigimõisa kasutuseta seisnud kuivatisse, pole täpselt teada. 1934. aastal asus Kehra elama kaupmees Aho pere. Noor August Aho asutas Ülemaalise Eesti Noorsooühingu osakonna, kus tegutsesid ka segakoor ja näitering. 1935 oli lauljaid 25, koori juhatas Augi Aho. Võimalik, et just see koor oli esimene, kes kuivatis midagi korraldas. Igatahes on 10. jaanuaril 1936 toimunud Anija vallavolikogu koosoleku protokollis punkt 5 all kirjas: „Rahvamajade asutamine”. Otsustati vanale mõisakuivatile anda ametlikult rahvamaja staatus. Kehra rahvas oli saanud oma maja – mõisa vana kuivati, mis on rahvamaja siiani.
Pärast Teist ilmasõda läks Kehras tegelik võim tselluloosikombinaadi kätte. Rahvamajast sai tehase klubi, kus tegutsesid ringid, peeti pidusid, näidati kino. Kuni reedel, 13. novembril 1957 põles kuivati ühe peo ajal maha, ainult paksud kiviseinad jäid püsti. Tehasel oli uue klubihoone ehituse plaan juba ammu, projektki olemas, ainult Moskva luba polnud. Põleng andis ehituseks rohelise tee. Suur uhke stalinistlikus stiilis klubi valmis kiiresti ja oli 1960. aastaks täiesti valmis. Seal oli 345 istekohaga kaldpõrandaga saal, orkestriauguga lava, võrkpalliplatsi mõõtmetega võimla, kümmekond ringide ruumi ja harjutussaal, kuuel õhtul nädalas näidati kino. See kestis eelmise riigikorra lõpuni. Kuna maja jäi tehase pankrotivara hulka, siis läks nagu läks. AS Horizon lammutas hoone 2013. aastal.
Põlenud kuivati mõisasüdames taastas Kehra sovhoos oma kultuuriklubiks. Enam-vähem sellisena on rahvamaja säilinud ja kogu aeg kasutuses olnud. 1970. aasta paiku sai klubi juurdeehituse, kus esialgu paiknes sovhoosi söökla, osa kontoriruume ja esinduslik kaminasaal tähtsamate külaliste vastuvõtuks. Ka Kehra Nukk on saanud väiksemas juurdeehituses oma ruumid.
Üks vabaõhukontsertide paik on veel olnud – Ülejõe laululava. Staadioni vastas üle jõe oli lihtne puust laululava koos tantsupõrandaga. Seal peeti kooli kevadisi laulupidusid, olid jaaniõhtu ja muud suvised kontserdid. Kõrvalises kohas laululava langes korduvalt vandaalide ohvriks, aga remonditi jälle ära, kuni sellest lõplikult loobuti. Praegu ei anna metsas suurt midagi märku, et selles kohas on olnud laululava ja pingid. Ka staadion koos jõekaldaga on olnud jaanitulede, kontsertide ja Kehra päevade paik kuni suhteliselt hiljutise ajani.