Kus Keh­ras va­nas­ti meelt la­hu­ta­ti

1062
Kehra esimest koolimaja Kehra külas kasutati 1920. aastate lõpuni ka rahvamajana. Foto ERMi fotokogust

AN­NE ORUAAS

Kui Ees­ti pal­ju­des pai­ka­des ehi­ta­ti 20. sa­jan­di esi­me­sel poo­lel ko­ha­li­ke ha­ri­dus- või tu­le­tõr­je­selt­si­de eest­ve­da­mi­sel rah­va­ma­ju ja selt­si­ma­ju, siis Keh­ras läks tei­si­ti. Siin­sed ini­me­sed on pi­da­nud mee­le­la­hu­tu­se jaoks ka­su­ta­ma leid­lik­kust, sest aja­loo jook­sul on Keh­ras­se kul­tuu­ri nau­ti­mi­se, ise­te­ge­mi­se ja mee­le­la­hu­tu­se jaoks ehi­ta­tud ük­sai­nus hoo­ne ja se­da­gi po­le enam. Ko­gu prae­gu­ses Ani­ja val­las on rah­va­ma­jaks ehi­ta­tud ai­nult Voo­se rah­va­ma­ja, mil­le 90. aas­ta­päe­va hil­ju­ti tä­his­ta­ti.

Aja­loost ja ilu­kir­jan­du­sest tea­me, et lõ­but­se­mi­seks tul­di kok­ku kü­la kii­gep­lat­si­le. Me­hed laul­sid ja tant­si­sid ka kõrt­sis, ku­hu kor­ra­lik nai­ne ei läi­nud. Va­hel kor­ral­da­ti pi­du­sid ta­lu­des, kus oli me­he­le­mi­ne­kuea­li­si tüt­reid või mui­du selts­kond­li­kum rah­vas. Keh­ra kü­las ole­vat ol­nud üks Saa­re Ants, kel­le ko­dus pee­ti klunk­reid – joo­ma­pi­du­sid tant­su ja lau­lu­ga.

Esi­me­sed üld­lau­lu­peod 19. sa­jan­di tei­sel poo­lel olid tu­gev stii­mul asu­ta­da lau­lu­koo­re peaae­gu igas kü­las. 1905. aas­tast on säi­li­nud fo­to Keh­ra lau­lu­koo­rist, esi­reas is­tub noo­ru­ke koo­ri­juht, koo­liõ­pe­ta­ja Gus­tav Vil­bas­te (Vil­berg), laul­jad­ki on noo­red. Koor har­ju­tas va­nas koo­li­ma­jas. Vil­bas­te alus­tas Keh­ras koo­liõ­pe­ta­ja­na 1904. aas­tal. Kas ka en­ne te­da oli lau­lu­koor, po­le tea­da. Kui oli­gi, siis sai see laul­da ik­ka vaid koo­li­ma­jas. Veel on tea­da, et 1903. aas­tal alus­tas ko­ha­li­ku bap­tis­ti­ko­gu­du­se lau­lu­koor, esial­gu ühe­hääl­se­na, vars­ti laul­di ju­ba nel­jal hää­lel. 1900. aas­tal val­mi­nud ko­gu­du­se pal­ve­la Jä­ga­la jõe kal­dal kool­me­ko­ha lä­he­dal oli koo­li­ma­ja kõr­val tei­ne ava­lik ruum Keh­ra kü­las. Seal on aja jook­sul pal­ju laul­dud ja pil­li män­gi­tud. Mõi­sa kül­je all oli raud­tee­jaam, kus tea­dao­le­valt on ka tant­su­pi­du­sid pee­tud. Muid koh­ti pol­nud­ki.

1878. aas­tal ehi­ta­tud koo­li­ma­ja oli väi­ke, umb­ne ja niis­ke. 1921. aas­tal ren­tis val­la­va­lit­sus koo­li jaoks Keh­ra rii­gi­mõi­salt ka­he­kord­se elu­ma­ja Ani­ja maan­tee ää­res põh­ja pool raud­teed. See hä­vis sõ­ja ajal. Va­nas­se koo­li­maj­ja sea­ti sis­se koh­tu­ma­ja, edas­pi­di ka­su­ta­ti se­da ka selt­si­ma­ja­na. Hoo­gus­tus näi­te­män­gu­de õp­pi­mi­ne ja nen­de eten­da­mi­ne en­ne tant­su­pi­du­sid. Selt­sie­lu ve­da­sid tu­le­tõr­je­selts ja pe­re­nais­te selts. 1920. aas­ta­tel ju­ha­tas lau­lu­koo­ri vär­vi­kas isik­sus Jo­han Ernst Lü­dig. Tu­le­tõr­je­selt­sil oli ka oma puhk­pil­lior­kes­ter.

Su­vel pee­ti pi­du­sid ka Keh­ra mõi­sa par­gis ning um­bes seal, kus asub prae­gu res­to­ran Aga­ta, oli mõi­sa va­na küün, mi­da su­vel ka­su­ta­ti peo­pai­ga­na. Va­na koo­li­ma­ja lam­mu­ta­ti 1920nda­te lõ­pus ja val­la­va­lit­sus müüs krun­di era­val­du­ses­se. Pol­nud enam se­da­gi koh­ta, tu­li lei­da mi­da­gi uut. Min­gil mää­ral sai ka­su­ta­da ole­mas­ole­vat koo­li­ma­ja, aga ka seal oli vä­he ruu­mi.

Mil­lal min­di rii­gi­mõi­sa ka­su­tu­se­ta seis­nud kui­va­tis­se, po­le täp­selt tea­da. 1934. aas­tal asus Keh­ra ela­ma kaup­mees Aho pe­re. Noor Au­gust Aho asu­tas Üle­maa­li­se Ees­ti Noor­sooü­hin­gu osa­kon­na, kus te­gut­se­sid ka se­ga­koor ja näi­te­ring. 1935 oli laul­jaid 25, koo­ri ju­ha­tas Au­gi Aho. Või­ma­lik, et just see koor oli esi­me­ne, kes kui­va­tis mi­da­gi kor­ral­das. Iga­ta­hes on 10. jaa­nua­ril 1936 toi­mu­nud Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu koo­so­le­ku pro­to­kol­lis punkt 5 all kir­jas: „Rah­va­ma­ja­de asu­ta­mi­ne”. Ot­sus­ta­ti va­na­le mõi­sa­kui­va­ti­le an­da amet­li­kult rah­va­ma­ja staa­tus. Keh­ra rah­vas oli saa­nud oma ma­ja – mõi­sa va­na kui­va­ti, mis on rah­va­ma­ja siia­ni.

Pä­rast Teist il­ma­sõ­da läks Keh­ras te­ge­lik võim tsel­lu­loo­si­kom­bi­naa­di kät­te. Rah­va­ma­jast sai te­ha­se klu­bi, kus te­gut­se­sid rin­gid, pee­ti pi­du­sid, näi­da­ti ki­no. Ku­ni ree­del, 13. no­vemb­ril 1957 põ­les kui­va­ti ühe peo ajal ma­ha, ai­nult pak­sud ki­vi­sei­nad jäid püs­ti. Te­ha­sel oli uue klu­bi­hoo­ne ehi­tu­se plaan ju­ba am­mu, pro­jekt­ki ole­mas, ai­nult Mosk­va lu­ba pol­nud. Põ­leng an­dis ehi­tu­seks ro­he­li­se tee. Suur uh­ke sta­li­nist­li­kus stii­lis klu­bi val­mis kii­res­ti ja oli 1960. aas­taks täies­ti val­mis. Seal oli 345 is­te­ko­ha­ga kald­põ­ran­da­ga saal, or­kest­riau­gu­ga la­va, võrk­pal­lip­lat­si mõõt­me­te­ga võim­la, küm­me­kond rin­gi­de ruu­mi ja har­ju­tus­saal, kuuel õh­tul nä­da­las näi­da­ti ki­no. See kes­tis eel­mi­se rii­gi­kor­ra lõ­pu­ni. Ku­na ma­ja jäi te­ha­se pank­ro­ti­va­ra hul­ka, siis läks na­gu läks. AS Ho­ri­zon lam­mu­tas hoo­ne 2013. aas­tal.

Põ­le­nud kui­va­ti mõi­sa­sü­da­mes taas­tas Keh­ra sov­hoos oma kul­tuu­rik­lu­biks. Enam-vä­hem sel­li­se­na on rah­va­ma­ja säi­li­nud ja ko­gu aeg ka­su­tu­ses ol­nud. 1970. aas­ta pai­ku sai klu­bi juur­dee­hi­tu­se, kus esial­gu paik­nes sov­hoo­si söök­la, osa kon­to­ri­ruu­me ja esin­dus­lik ka­mi­na­saal täht­sa­ma­te kü­la­lis­te vas­tu­võ­tuks. Ka Keh­ra Nukk on saa­nud väik­se­mas juur­dee­hi­tu­ses oma ruu­mid.

Üks va­baõ­hu­kont­ser­ti­de paik on veel ol­nud – Üle­jõe lau­lu­la­va. Staa­dio­ni vas­tas üle jõe oli liht­ne puust lau­lu­la­va koos tant­su­põ­ran­da­ga. Seal pee­ti koo­li ke­va­di­si lau­lu­pi­du­sid, olid jaa­niõh­tu ja muud su­vi­sed kont­ser­did. Kõr­va­li­ses ko­has lau­lu­la­va lan­ges kor­du­valt van­daa­li­de ohv­riks, aga re­mon­di­ti jäl­le ära, ku­ni sel­lest lõp­li­kult loo­bu­ti. Prae­gu ei an­na met­sas suurt mi­da­gi mär­ku, et sel­les ko­has on ol­nud lau­lu­la­va ja pin­gid. Ka staa­dion koos jõe­kal­da­ga on ol­nud jaa­ni­tu­le­de, kont­ser­ti­de ja Keh­ra päe­va­de paik ku­ni suh­te­li­selt hil­ju­ti­se aja­ni.

Eelmine artikkelEst­ro­ni näi­tus ja en­dis­te töö­ta­ja­te koh­tu­mi­ne tu­leb kuu aja pä­rast Kiiu mõi­sas
Järgmine artikkelEMIL RU­TI­KU Kuu­sa­lu vo­li­ko­gus