Kunst­ni­kud SVEN SAAG ja KAT­RIN VALD­RE kor­ral­da­vad Kõn­nus maa­li­kur­su­si

Kõn­nu en­di­se vii­na­köö­gi en­da­le ko­duks ja atel­jeeks ehi­ta­nud kunst­ni­kud: „Tee­me kõi­ke koos­töös tei­ne­tei­se, loo­du­se ja ma­ja­ga.”

Kuus aas­tat ta­ga­si Tal­lin­nast Kõn­du ela­ma ko­li­nud Kat­rin Vald­re ja Sven Saag on tä­nu­li­kud ju­hu­se­le, mis neid sel­le ko­ha­ni tõi: „Hak­ka­si­me 2013. aas­ta veeb­rua­ris maa­le ma­ja ot­si­ma. In­ter­ne­tis kin­nis­va­ra­kuu­lu­tu­si uu­ri­des jäi sil­ma en­di­ne Kõn­nu vii­na­köök. Min­gi ära­tund­mi­ne oli meil ju­ba ma­ja pil­te nä­hes, aga mui­du­gi tead­si­me mõ­le­mad, et en­ne lõp­lik­ku ot­sust pea­me ko­hal käi­ma. Lep­pi­si­me kok­ku, et oo­ta­me ke­va­de­ni ja tu­le­me vaa­ta­ma. Juh­tus nii, et ju­ba mõ­ne nä­da­la pä­rast oli meil Kõn­nu poo­le as­ja. Taht­si­me Jo­han­so­ni­de kont­ser­di­le min­na. Tal­lin­nas­se pi­le­teid ei saa­nud, küll aga Kuu­sal­lu. Leid­si­me, et kui me na­gu­nii poo­lel teel ma­ja juur­de ole­me, käi­me siis ik­ka ko­he ära.”

Kat­rin Vald­re kir­jel­dab, kui­das sat­tu­sid sin­na too­kord kõi­ge pak­se­ma lu­me­ga: „Pak­su val­ge vai­ba alt ei saa­nud mit­te mil­lest­ki aru – mil­li­ne on tee­ka­te või mil­li­ne aed. Ise­gi tii­gi asu­koh­ta ei suut­nud tu­vas­ta­da. Ar­mu­si­me maj­ja siis­ki ko­he mõ­le­mad. Kui oli­me oma soo­vis kind­lad, su­jus kõik just­kui isee­ne­sest. Ma olen ik­ka us­ku­nud, et kui mi­da­gi sü­da­mest soo­vi­da, lä­heb soov just­kui võ­lu­väel täi­de.”

Kõn­du ko­li­sid nad 28. ap­ril­lil, al­gu­ses ela­sid naab­ri­te juu­res. Kaks­küm­mend aas­tat tüh­jalt seis­nud va­nas vii­na­köö­gis, mil­les hil­jem on ol­nud meie­rei, post­kon­tor ja kor­te­rid, olid va­nad põ­ran­dad ära lõ­hu­tud, ko­gu hoo­ne suu­re­maid ning väik­se­maid ki­ve täis.

„Need oli va­ja kõik väl­ja ve­da­da. Ka­tus tah­tis pa­ran­da­mist, ma­jas pol­nud elekt­rit ega ka­na­li­sat­sioo­ni. Toi­miv puur­kaev, suur maa­tükk ja va­na ma­ja hea au­ra olid need, mis and­sid kind­lu­se just siia pü­si­ma jää­da,” lau­sub ma­ja­pe­re­nai­ne.

Sa­mal su­vel olid Kat­rin Vald­rel ja Sven Saa­gil vä­lis­näi­tu­sed Itaa­lias, Hol­lan­dis, Taa­nis. Ehi­tus­töö­de kõr­valt jõud­sid nad ka kõik kolm lä­bi viia ja ok­toob­ris ko­li­sid oma maj­ja sis­se.
„Esi­me­sel tal­vel ela­si­me ai­nult ühes toas,” rää­gib Sven Saag. „Vii­ma­sel ajal ole­me vaa­da­nud, et sel­les toas on ma­ja kõi­ge pa­rem au­ra. Nae­ra­me oma­va­hel, et või­bol­la peaks sin­na ta­ga­si ko­li­ma.”

Prae­gu­sed ela­ni­kud on 178 aas­tat va­na hoo­net ko­hel­nud en­di sõ­nul ala­ti suu­ri­ma lu­gu­pi­da­mi­se­ga. Kõi­ke, mi­da saab, proo­vi­vad säi­li­ta­da või uus­ka­su­ta­da. Kar­di­na­puud on ka­tu­se konst­rukt­sioo­ni de­tai­li­dest, ees­toa lam­bid ri­pu­vad meie­rei-aeg­se­te konk­su­de kül­jes. Si­se­sein­te kroh­vi on püü­tud või­ma­li­kult pal­ju al­les jät­ta ning va­na­dest tel­lis­ki­vi­dest la­dus abie­lu­paar oma­le va­he­sei­na, mil­lest sai üht­la­si raa­ma­tu­riiu­li alus. Ena­mi­ku ehi­tus­töö­dest on nad ise tei­nud. Poo­le­li on suu­re hoo­ne tei­sel kor­ru­sel asu­va atel­jee soo­jus­ta­mi­ne.

Sven Saag: „Tal­vi­ti pa­ne­me prae­gu suu­sa­kos­tüü­mid sel­ga, läh­me üla­kor­ru­se­le maa­li­ma. Seal on ai­nult paar kraa­di soo­ja, pii­sa­valt, et vär­vid ära ei kül­muks. Tun­ni aja pä­rast tu­le­me uues­ti en­nast soo­jen­da­ma. Et atel­jeed saab ka­su­ta­da kor­ra­li­kult ai­nult soo­jal ajal, kor­ral­da­me ka maa­li­mi­se kur­su­seid just su­vi­ti. Tal­vel tee­me graa­fi­ka­kur­su­seid alu­mi­sel kor­ru­sel, kus meil on põ­ran­dat küt­tev pliit, mis an­nab häs­ti soo­ja.”

Abie­lu­paar te­gi kor­da ka ma­ja ümb­rit­se­va õuea­la. Ole­mas on vil­ja­puud ja mar­ja­põõ­sad, ra­ja­tud lil­le­peen­raid. Tee ää­res asuv tiik on ke­va­del suu­re vee­ga va­ja­du­sel tu­le­tõr­je vee­võ­tu­koht, põuas­tel su­ve­del kui­vab peaae­gu põh­ja­ni.

Iga muu­tus hoo­nes viiak­se oma­ni­ke sõ­nul lä­bi ma­ja­ga nõu pi­da­des ning se­da tun­ne­ta­des. Si­se­vaat­lu­se ja tun­ne­ta­mi­se kau­du loo­vad Kat­rin Vald­re ja Sven Saag ka oma maa­le. Mõ­le­mad rää­gi­vad, et eba­tüü­pi­lis­te kunst­ni­ke­na ei tee nad oma töö­dest eel­ne­valt vi­san­deid, vaid alus­ta­vad liht­salt maa­li­mist ja oo­ta­vad, mil­lal maal ise tek­ki­ma hak­kab. See­jä­rel saab ha­ka­ta tek­ki­nut esi­le too­ma.

„Koos loo­dud maa­li­de pu­hul on meil vei­di tei­ne lä­he­ne­mi­ne,” täp­sus­tab Kat­rin Vald­re. „Siis ole­me oma­va­hel lä­bi aru­ta­nud, mi­da me umb­kau­du luua soo­vi­me. Täp­ne ku­ju ja vär­vid jää­vad pai­ka pa­ne­ma­ta, iga maal sün­nib pi­ka tun­ne­tus­li­ku prot­ses­si tu­le­mu­se­na.”

Sven Saag: „Ini­me­sed on kü­si­nud, kui­das saa­me kor­da­möö­da üh­te ja sa­ma teost maa­li­da. Meie jaoks po­le sel­les aga mi­da­gi eri­list – me tee­me üld­se kõi­ke koos!”

Maa­li­mi­se ja graa­fi­ka kur­su­sed
Ühi­selt viiak­se lä­bi ka in­tui­tiiv­se maa­li­mi­se kur­su­seid. Need toi­mu­vad pea­mi­selt kas abie­lu­paa­ri ko­dus või Kir­na par­gis, mis Sven Saa­gi sõ­nut­si on üks eri­li­se väe­ga paik.

„Täh­tis on loo­du­se sees maa­li­da! Po­le olu­li­ne, kas tee­ma on ümb­rit­sev kesk­kond või üld­se loo­dus, aga sel­le kes­kel vii­bi­mi­ne an­nab ise va­ja­li­ku väe. Ju­hen­da­ja­te­na on meie roll luua õpi­las­te­le so­biv kesk­kond ja ta­ju­da, mil­lis­te ini­mes­te­ga on te­gu. Jul­gus­ta­me kat­se­ta­ma ning iseen­das­se süü­vi­ma, leia­me igaü­he­le so­bi­va va­hen­di. Mõ­ni va­jab ai­nult pints­leid, tei­ne spaat­lit, kol­mas hoo­pis puuk­lot­si,” üt­leb ta.

In­tui­tiiv­se maa­li­mi­se kur­su­seid kor­ral­da­vad kunst­ni­kud ini­mes­te­le ins­pi­rat­sioo­ni pak­ku­mi­seks. Osa­le­da või­vad kõik soo­vi­jad ole­ne­ma­ta va­nu­sest või va­ra­se­mast ko­ge­mu­sest.

Igaüks maa­lib oma si­se­tun­dest läh­tu­valt. Soo­vi­ta­tav on eel­re­gist­ree­ri­mi­ne, kuid lei­dub ka neid, kes po­le jõud­nud end eel­ne­valt kir­ja pan­na.

Järg­mi­sed in­tui­tiiv­se maa­li­mi­se kur­su­sed on 7. au­gus­til Kir­nas, 10. au­gustil Kõn­nus ja 17. au­gus­til Ha­ra sa­da­mas.

Eel­mi­sel lau­päe­val, 27. juu­lil toi­mu­nud kur­sus vii­di lä­bi Kõn­nu Vii­na­köö­gi õuel. Kur­su­sel teist kor­da osa­le­nud Kers­ti Tun­ger kom­men­tee­rib: „Tööd alus­ta­des tu­leks en­dast ko­he laps väl­ja las­ta. Po­le va­ja kar­ta, et mi­da­gi va­les­ti lä­heb! Na­gu Sven üt­les, saad maa­li ju ala­ti uues­ti val­geks vär­vi­da ning ot­sast pea­le ha­ka­ta. Maa­li­des õpid mär­ka­ma iga de­tai­li te­ra­va­ma pil­gu­ga. Hil­jem kan­dub see mu­ja­le­gi üle ja see on vä­ga hu­vi­tav ko­ge­mus!”

Mar­ge Mar­got sat­tus Kõn­nu Vii­na­köö­ki esi­mest kor­da Ava­tud Ta­lu­de päe­val, kus ta las­te­ga ühi­selt vii­na­köö­gi ma­jast pil­di maa­lis. See ko­ge­mus tõi nad 11aas­ta­se tüt­re­ga ka kur­su­se­le.
„Ma po­le 30 aas­tat maa­li­nud,” üt­leb ta. „Nüüd mõt­le­sin, et kui mit­te prae­gu, siis mil­lal veel. Siin­ne koht mõ­jub ins­pi­ree­ri­valt. Ju­hen­da­ja­te pu­hul näen, et kui ini­me­sed on sü­da­me­ga as­ja juu­res, siis tu­leb­ki hea asi väl­ja!”

Vi­ha­soo koo­li õpe­ta­ja Lüü­ri Kor­man rää­gib, et te­ma ja sa­mas koo­lis õpe­tav Ma­ri Sarv puu­tu­sid Kõn­nu Vii­na­köö­gi eri­li­se õhk­kon­na­ga es­ma­kord­selt kok­ku sa­mu­ti 2018. aas­ta Ava­tud Ta­lu­de Päe­val.

Lüüri Korman: „Meie lap­sed ka­su­ta­sid või­ma­lust te­ha kunst­ni­ke ju­hen­da­mi­sel oma esi­me­sed ak­rüül­maa­lid. Tüd­ru­ku­te vai­mus­tus na­ka­tas meid­ki ja järg­mi­sel kur­su­sel maa­li­si­me ka ise. Sa­mas sün­dis mõ­te maa­li­mist re­gu­laar­selt jät­ka­ta. Ko­gu­nes väi­ke selts­kond hu­vi­li­si, kel­le­le tal­ve jook­sul li­san­dus veel ini­me­si ning ala­tes möö­du­nud aas­ta ok­toob­ri­kuust on Kat­rin ja Sven ju­hen­da­nud meid Kõn­nu Vii­na­köö­gi ga­le­riis. Maa­li­si­me kord kuus nä­da­la­va­he­tus­tel. Tal­vel, kui ga­le­riis oli külm, kohtusime Vi­ha­soo koo­li­ma­jas.”

Juu­nis oli Kõn­nu Vii­na­köö­gis kur­su­sel osa­le­nu­te ke­vad­näi­tus, ku­hu igaüks tõi oma pa­ri­mad tööd.

Ta tun­nus­tab, et Kat­rin Vald­re ja Sven Saag on vä­ga de­li­kaat­sed õpe­ta­jad: „Nad ar­ves­ta­vad ini­me­se ole­mu­se­ga, la­se­vad lei­da en­da­le oma­se lä­he­ne­mis­vii­si ja suu­na­vad prot­ses­si nõnda, et lõpp­tu­le­mus ül­la­tab va­hel ka maa­li­jat en­nast. Nen­de ole­mi­se ja õpe­ta­mi­se viis, avar maail­ma­nä­ge­mi­ne ja soe huu­mor an­na­vad ar­gi­päe­va­deks hin­ge­le ko­su­tust.”

Kõn­nu vii­na­köök on ehi­ta­tud 1841. aas­tal

Ma­ja on ehi­ta­tud Kol­ga mõi­sa juur­de kuu­lu­va­le Kõn­nu mõi­sa­le vii­na­köö­giks. Sel­li­se­na te­gut­ses 1918. aas­ta­ni, vii­ma­ne vii­na­meis­ter ol­la ol­nud Ju­lius Sam­berg. 1925. aas­tal ehi­ta­ti üm­ber meie­reiks. 1960nda­tel lõ­pe­tas meie­rei te­gut­se­mi­se. Hoo­ne pak­kus edas­pi­di pea­var­ju Kõn­nu koo­li õpe­ta­ja­te­le ja kol­hoo­si töö­ta­ja­te­le. Tei­sel kor­ru­sel asus post­kon­tor. Ma­ja jäi tüh­jaks ning hakkas la­gu­ne­ma 1993. aas­tal. Kunst­ni­ke­paar ko­lis maj­ja 2013. aas­tal.