Kuni su küla veel elab, elad sina ka

1947

Laine Randjärv,
Eesti Reformierakond

Eesti elu on väga erinevate tahkudega – värviline nagu Rubiku kuubik.
Ühes suures Eestis elab mitu väikest Eestit ja sageli see suurem Eesti isegi ei tea, mis selles väiksemas toimub. Ja ka vastupidi – tihti väiksem ei oska suuremat mõista. Pealinna ei paista Piirissaar ega Loksa, ei pruugi nähtav ja arusaadav olla ka näiteks Anija.
Usun, et Eesti tulevik sõltub sellest, kui hästi on meie peredel võimalik hakkama saada Eesti eri paigus. Kas peale väsitavat tööpäeva on kodu lähedal meelelahutust ja isetegemise rõõmu ning kas Eesti kool suudab alati saada tulemuseks haritust – see on võtmeküsimus.
Olenemata sellest, kas minnakse pealinna eliitkooli  või armsasse kodusesse külakooli, tahavad targaks saada kõik lapsed. Et elus edasi jõuda, midagi saavutada ja õnnelik olla.
Hariduse saamise võimalikkusest saab alguse toimetuleku võimalikkus Eesti maaelus. Meil on tähtis luua terviklik elukeskkond, mille tähtsaim nurgakivi on haridus ning teine toetav sammas on huvitegevus – vaba aja veetmine. Sest elu ei koosne ju ainult tööst ja saavutustest. Puhata ja ennast taastada on tarvis nii lapsel kui täiskasvanul.
Olen kuulnud mitmetest karjääriinimestest, kes on põgenenud linnakära eest maale. Kodu on sageli kümnete kilomeetrite kaugusel töökohast, mis ei tähenda käed rüpes istumist: internetikeskkond ja wifi on loonud võimaluse teha paljudes ametites tööd kõikjal ja igal ajal. Töötamiseks ei ole alati vaja minna tööle, vaid lihtsalt tööle hakata.
Järjest enam on peresid, kes on kolinud Tallinnast Harju- ja Raplamaale või kaugemale. Lapsed käivad külakoolis ja vanemad on õnnelikud, sest lapsed sirguvad tervema ja elurõõmsamana. Inimesed tahavad tegelikult elada seal, kus on parem elukeskkond, mitte ilmtingimata suurtes ja kärarikastes ning sageli ka ebaturvalistes linnades. Vaikuse maastikud on maailmas järjest enam hinnatud ja otsitud. Õnneks meie maal neid veel leidub.
See oli vaid veerandsada aastat tagasi, kui me malevas õdusatel õhtutundidel lõkke ümber tasasel või valjumal häälel laulsime „Kuni su küla veel elab, elad sina ka!” Kas  oleme  täna  unustanud  tuhanded külad, tuhanded talud, mis on laiali Eestimaal? Meie külad peavad üle kogu Eesti taas ellu ärkama! Siis ja ainult siis me kestame.