Lauri Vahtre,
Isamaa ja Res Publica Liit
Taastatud Eesti Vabariigis on üles kasvanud juba inimpõlv. Kokkuvõttes oleme olnud edukad. Eesti majandust saab kõigist probleemidest hoolimata nimetada toimivaks majanduseks, meie kultuurielu on mitmekesisem ja viljakam kui kunagi varem, me kuulume Euroopa Liitu ja – mis eriti tähtis – NATOsse ning meie kaitsevõimet ja kaitsetahet võib mõnelegi rahvale eeskujuks seada.
Suuresti võib nende saavutuste eest tänada 1990. aastate algul tehtud julgeid otsuseid, nagu üleminek oma rahale, Eesti orienteerimine Läände, lihtne ja efektiivne maksusüsteem.
Probleemid, mida nende aastakümnete kestel on nähtud – eriti põllumajanduse ja maaeluga seoses – on suuresti samad kui need, millega maadlevad meie naaberrahvad, aga ka jõukad lääneriigid. Külade tühjenemise ja negatiivseks kiskuva iibe üle kurdetakse kõikjal. Ilmselt pole viga meis, mis muidugi ei tähenda, et me ei peaks otsima lahendusi. Mis iibesse puutub, siis ei parane see enne, kui leiame viisi, kuidas anda emadele-isadele rohkem – ei, mitte tingimata raha, vaid aega, milleks tuleb välja mõelda viisid, kuidas tuua laste kasvatamise juurde tagasi vanaemad-vanaisad.
Meil on puhast õhku, vett, vaikust, soid, saari, häid mõtteid. Küllap saame hakkama, kui säilitame teotahte ja optimismi. Ent mitte tühja optimismi. Eesti üldine edulugu on just praegu kaotamas oma hoogu, noorest tiigrist on saamas hingeldav hobusekronu. Teotahet mürgitab tähenärimine, vohav aruandlus, lõputud määrused ja (euro)nõuded.
Ettevõtlikku inimest käsitletakse potentsiaalse maksupetturina, kellele tuleb arveametnik kõrvale panna; parem, kui ta üldse midagi ei teeks. Tööjõu registreerimise praegune kord ja vanusepiirangud, 1000euroste tehingute deklareerimine, 64eurose autokompensatsiooni kaotamine – kõige sellega on riik vindi selgelt üle keeranud.
Niimoodi edasi minna ei tohi. See on kiusamine. Lõpuks me teeme seda riiki ju iseendale, mitte kellelegi teisele ettenäitamiseks ja kiituse teenimiseks.
