1930ndate lõpu Eesti vallareformis ja sellele eelnevas oli palju sarnast praegu kavandatava haldusreformi ümber toimuvaga, tõdes Tartu Ülikooli geograaf TAAVI PAE.
Septembris korraldatud ajalookonverentsil „Noppeid Alavere kultuuriloost“ tegi Tartu Ülikooli inimgeograafia teadur Taavi Pae ülevaate 1939. aasta valdade reformist ning sellele eelnenud mitme aasta pikkusest ettevalmistusest.
Vallad tekkisid mõisatest
Taavi Pae rääkis, et valdade teke on seotud pärisorjusest vabastamisega. Kui enne seda võis 19. sajandil omavalitsusüksuseks pidada mõisa, siis pärisorjuse kaotamise järel tekkis oma kogukondlik valitsus, algul eelkõige kohtusüsteemi kaudu – enam ei otsustanud kohtupidamise üle mõisnik, vaid tekkis oma kogukonna kohus.
1866. aastal hakkas kehtima vallaseadus ja Eestis tekkis 1100 valda. Kuna vallad olid väga väikesed, hakkasid nad üsna varsti liituma. 1899. aastal oli Eestis 365 valda ning enam-vähem sama arv püsis Eesti Vabariigi algusaegadeni. Valla piirid jälgisid enamasti mõisa piire ning kuna mõisatel oli palju lahusmaatükke, eriti Lõuna-Eestis, siis olid valdade piirid sageli segased ja ebaloogilised.
„Seetõttu on täiesti selge, et 1920ndatel aastatel, kui Eesti riik iseseisvus, oli pidev jutt, et valdadega tuleks midagi ette võtta. Nii et väga sarnane paralleel tänapäevaga: kogu aeg räägitakse, et peaksime tegema valdade reformi, aga ei jõuta selgusele, kuidas seda teha,“ ütles Taavi Pae.
Väikeseid muutusi siiski toimus, kuni 1935. aastani oli 11 valdade liitumist ja loodi 25 uut valda, peamiselt Setumaal, ning mitmel pool muudeti valdade piire: „Põhimõtteliselt toimus midagi sarnast, mis toimub ka praeguses Eestis – aeg-ajalt midagi liidetakse ja muudetakse, aga mingit ühtset reformi 1920ndatel ei toimunud. Kuid nagu praegu, ka 1930ndatel nurin kogu aeg suurenes.“
1933. aastal toimunud Maaomavalitsuste Kongress oli Taavi Pae hinnangul võtmetähtsusega, miks lõpuks asuti vallareformi juurde. Kongressil pidas kõne ka president Konstantin Päts, kes rääkis: „Vallad on meil jäänud nii nagu nad ajalooliselt kujunenud. Vanasti pandi vallavanemaks kõige napsivõtjam mees, et see korraldaks ka vallaasju, kui niikuinii sõidab linna vahet. Sarnase vanaaegse suurusega ja samade piiridega on vallad ka tänapäeval jäänud. Kas need väikesed üksused suudavad nüüd täita uusi ülesandeid, mis maavalitsuse kaotamisega tuleks neile panna. Võib kindlasti öelda, et ei suuda.“ President märkis, et valdade ümberkorraldamisega tuleks alustada ning oli kindel, et reformi osas on omavalitsuste vahel üksmeelt leida peaaegu võimatu.
Selleks ajaks oli mitu eeldust, miks võiks reform ikkagi toimuda. Üks neist oli majanduskriis – nähti, et väikestel valdadel pole tulevikku, kuna raha on vähe. Teiseks toimus 1934. aastal rahvaloendus, seega oli olemas põhjalik statistiline andmestik, mille põhjal võis teha analüüse, kuidas Eesti elu paremini korraldada. Kolmandaks kaitses noor tõusev täht, geograafiateadlane Edgar Kant 1934. aastal oma doktoritööd eestlaste elust, selle ruumilisest paigutusest – kus inimesed elavad, kuhu poole tõmbuvad. Neljas eeldus oli Taavi Pae sõnul valitsev võim, eelkõige president Päts.
Reformi ettevalmistamine algas 1935
1934. aastal kehtima hakanud vapside põhiseadusega võeti suund maavalitsuste kaotamisele. See tähendas valdadele palju rohkem ülesandeid.
„Kuna vallad pidid vastutama rohkemate asjade eest, pidi neis olema palju rohkem kompetentsi. Jällegi tekkis seesama küsimus: väikesed vallad ei suuda seda ülal pidada, midagi peab muutma,“ jutustas Taavi Pae.
1935 pöördusid Edgar Kanti õpilased, geograafid Johannes Maide ja Endel Krepp geograafist venna Peeter Pätsi kaudu Konstantin Pätsi poole ja ütlesid, et võiksid Eesti vallareformi ära teha. 1935. aasta detsembris anti siseministeeriumile üle valdade korraldamise kava, kus oli pikalt selgitatud, millised peaksid olema iga uue omavalitsuse funktsioonid, kui suur peaks vald olema, ka elanike arv oli tähtis – optimaalseks peeti valla kohta 2000-3000 elanikku.
20. detsembril 1935 oli valitsuse koosoleku päevakorras ka ettekanne valdade korraldamise asjus, kuid 8. detsembril oli saanud teatavaks vapside mässukatse.
„Päts ja tema kaaskondlased olid täiesti kindlad: kuna ühiskonnas on ärevad ajad, tähendaks valdade territoriaalse ümberkorraldamisega avalikkuse ette minemine sama, mida tänases Eestis – see on väga ebapopulaarne otsus ning valdades kaob neile tugi. Seetõttu panid nad juba valmis reformi seisma. Lihtsalt ei julgenud, kartsid, et rahvas võib hakata mässama,“ rääkis Taavi Pae.
Vallaseadus 1937. aastal
1937. aastal, kui Konstantin Pätsi võimutäius oli suurem, võeti vastu vallaseadus, millega loodi alus hakata reformi läbi viima. 8. aprillil 1938 anti välja riigihoidja otsus: „Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu panen kehtima ja kuulutan välja dekreedina valdade piiride ühekordse korraldamise seaduse.“.
Taavi Pae ütles, et põhimõtteliselt otsustati 1935. aastal sahtlisse pandud reformikava jõuga läbi viia: „9. juunil 1938 arutati siseministeeriumis toimunud koosolekul, kas küsida valdade arvamust või teha reform sunniviisiliselt. Lõpuks otsustati, et küsitakse. 16. juunil saadeti maavalitsustesse info, et juuli keskpaigaks saatke tagasi arvamused, mis te reformist arvate. Kas kujutate tänapäeval ette – nädal enne jaanipäeva saadetakse info välja ja teil on kolm nädalat aega, kui tahate protsessida. Oletan, ehk oli see nii plaanitud, et suvisel ajal ei viitsi keegi vastu vaielda.“
Vallareform seadustati 7. oktoobril 1938 ning see hakkas kehtima 1. aprillil 1939. Varasemast 369st vallast jäi alles 248. Uute valdade volikogude valimised toimusid 15.-16. oktoobril 1939. aastal.
„Riigielu seisukohast oli valdade reform tollel ajal kaheldamatult tippsündmus. Siseminister pidas raadiokõne ja ajalehtedes kajastati põhjalikult. Iga valla kohta oli toimik, kuidas kaaluti, kas jätta alles või mitte,“ lausus Taavi Pae.
Harjumaalt, mis hõlmas nii tänase Harju- kui Raplamaa, kadus 1939. aasta reformiga 18 valda, sealhulgas Alavere ja Kiiu vald.
Taavi Pae püstitas küsimuse, kas tänapäeval on midagi 75 aastat tagasi toimunud reformist õppida. Ta vastas: „Reform toimuks kindlasti siis, kui meil on autoritaarne võim, nagu oli Pätsi-ajal. Kuid kas me seda tahaksime? Samas demokraatliku protsessiga on üle-eestilise haldusreformini väga raske jõuda. Võime panna kokku mõne järjekordse töögrupi, arutada, joonistada, mõelda, kuid nii on väga raske midagi saavutada.“
