Kui­das la­gu­ne­nud mõi­sa­dest said La­he­maa rah­vus­par­gi vi­siit­kaar­did

719
Kol­ga mõi­sas 7. au­gus­til kor­ral­da­tud vest­lus­rin­gis osa­le­sid ar­hi­tekt AAR­NE KANN, ar­hi­tekt PEE­TER PÜS­SIM, Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mia õp­pe­jõud RIIN ALA­TA­LU, ar­hi­tekt UR­MAS ARI­KE ja ar­hi­tekt FRE­DI-AR­MAND TOMPS. Fo­to Mee­lis Ron­do

La­he­maa rah­vus­par­gi ra­ja­mi­se 50. aas­ta­päe­va tä­his­ta­mi­se kav­va kuu­lu­nud au­gus­ti­kui­ses vest­lus­rin­gis Kol­ga mõi­sas mee­nu­ta­ti nel­ja mõi­sa kor­da­te­ge­mi­se idee sün­di ja teos­ta­mist.
Vest­lus­rin­gi peae­si­ne­ja oli La­he­maa rah­vus­par­gi ra­ja­mi­sel ar­hi­tekt-ehi­tus­nõu­ni­ku­na osa­le­nud Fre­di-Ar­mand Tomps, kel­le hool­de jäi Sa­ga­di mõi­sa kor­ras­ta­mi­ne. Esi­ne­sid ka ar­hi­tek­tid Ur­mas Ari­ke Vi­hu­la mõi­sa, Aar­ne Kann Palm­se mõi­sa ja Pee­ter Püs­sim Kol­ga mõi­sa as­jus.

Fre­di-Ar­mand Tomps pi­das era­kord­seks või­ma­lust, mis pool sa­jan­dit ta­ga­si ar­hi­tek­ti­de, res­tau­raa­to­ri­te ja ehi­ta­ja­te ees seo­ses La­he­maa rah­vus­par­gi ra­ja­mi­se­ga ava­nes: „Oli ime, et sai­me 1970. aas­ta­tel mõel­da rah­vus­li­kult.”

La­he­maa rah­vus­par­gi sün­di­mi­ses olid olu­li­sed Ees­ti loo­dus­kait­se selt­si asu­ta­ja ja te­gev­juht Jaan Ei­lart ning Ees­ti NSV mi­nist­ri­te nõu­ko­gu esi­me­he esi­me­ne ase­täit­ja ja loo­dus­kait­se selt­si esi­mees Ed­gar Tõ­nu­rist. Jaan Ei­lar­tit pee­tak­se ka rah­vus­par­gi idee es­ma­pak­ku­jaks.
1971. aas­tal ar­hi­tek­tuu­ri­mä­les­tis­te kait­se ins­pekt­sioo­ni ju­ha­ta­jaks mää­ra­tud Fre­di-Ar­mand Tomps mee­nu­tas, kui­das ta kut­su­ti sa­ma aas­ta 24. veeb­rua­ril Toom­pea­le ENSV mi­nist­ri­te nõu­ko­gu liik­me­te­le ee­sot­sas Ed­gar Tõ­nu­ris­ti­ga sel­gi­ta­ma, miks La­he­maa rah­vus­par­gis asu­vad ne­li mõi­sa on nii san­dis sei­sus. Sa­ga­di oli neist kõi­ge hul­le­mas olu­kor­ras, 50 hoo­ne­ga komp­lek­sist oli osa hoo­neid ju­ba la­gu­ne­nud, teis­tel la­si ka­tus lä­bi.

Fre­di-Ar­mand Tomp­si kut­su­ti osa­le­ma La­he­maa rah­vus­par­gi ra­ja­ja­te hul­ka ja te­mast sai ar­hi­tekt-ehi­tus­nõu­nik.

Sa­mas kõ­las ka et­te­pa­nek: „Las mõi­sad la­gu­ne­vad, pa­ne­me nen­de ko­ha­le mä­les­tus­ki­vi, mil­le­le kir­ju­ta­me: siin asus mõis. Mi­nus tek­kis tõr­ge, ei suut­nud sel­les suu­nas mõel­da ega te­gut­se­da.”

Fre­di-Ar­mand Tomps sai üle­san­de esi­ta­da nä­da­la pä­rast et­te­pa­ne­kud, mis ai­taks säi­li­ta­da mõi­said alg­sel ku­jul: „Too­na esi­nes ka sei­su­koht te­ha mõi­sa­tes­se kol­hoo­si­kes­ku­sed. Kes mõt­les sel­le­le, et ha­ka­ta Bal­ti saks­las­te pä­ran­da­tud mõi­sa­sid kor­da te­ge­ma, rää­ki­ma­ta nen­de üles ehi­ta­mi­sest! Loo­dus­kait­se tee­mad olid too­na pri­maar­sed, muud se­kun­daar­sed. Ome­ti sai ko­he sel­geks, et ka ehi­tus­kü­si­mu­sed olid olu­li­sed. Ar­hi­tek­ti­de selts­kond mõt­les mõi­sa­te res­tau­ree­ri­mi­se­le.”

Fre­di-Ar­mand Tomps pi­das nõu ar­hi­tek­tuu­ri­mä­les­tis­te pro­jek­tee­ri­mi­se ins­ti­tuu­di 3. osa­kon­na ju­ha­ta­ja Aar­ne Sand­ber­gi­ga: „Iga­le mõi­sa­le tu­li oma elu pla­nee­ri­da, ei pii­sa­nud ai­nult pro­jek­tee­ri­mi­sest ja ehi­ta­mi­sest, tead­ma­ta, mis funkt­sioon saab mõi­sa­tel ole­ma. Leid­si­me, et rah­vus­par­gi te­ge­vu­ses ja ole­mi­ses peab väl­jen­du­ma rah­vus­lik mõ­te ja hoo­ne­te aja­lu­gu, elu­kesk­kon­na ja loo­du­se kaits­mi­ne. Need olid ne­li kaa­lu­kat põh­jen­dust.”
Iga­le mõi­sa­le an­ti idee ja ots­tar­ve. Kol­ga mõis – rah­vus­lik ha­ri­dus, tea­dus, kul­tuur. Palm­se mõis – kesk­kon­na­kait­se ja loo­dus. Vi­hu­la mõis – põl­lu­ma­jan­dus ja kar­ja­kas­va­tus. Sa­ga­di mõis – met­san­dus.

Ra­has­tasid ma­jan­did ja et­te­võt­ted
Fre­di-Ar­mand Tomps mee­nu­tas, et riik­li­ku plaa­ni jär­gi pol­nud või­ma­lik ha­ka­ta mõi­sa­te kor­ras­ta­mi­se ideed rea­li­see­ri­ma: „Rah­vus­par­gi­le, mis ve­ne kee­les on nat­sio­nal­nõi park, an­dis sõ­na nat­sio­na­lism ka hal­va var­jun­di. Ome­ti võis ideed tut­vus­ta­des mär­ga­ta suh­tu­mist – kui oled eest­la­ne, siis ta­had pan­na rah­vus­par­gis pii­ri loo­du­se hä­vi­ta­mi­se­le, mis lii­kus idast lään­de.”

Ühel ke­va­di­sel hom­mi­kul len­das Fre­di-Ar­mand Tomps Tal­lin­nast Mosk­vas­se üle põh­ja­ran­ni­ku ja nä­gi ak­nast Ki­viõ­list ku­ni Nar­va­ni laiu­nud tu­ha­väl­ju ning nen­de kes­kel tii­ke ja jär­ve­ke­si, kus pais­tis ro­he­kas, kol­la­kas, pu­na­kas ve­si. See tun­dus põr­gu­li­ku maas­ti­ku­na.

Ar­hi­tekt jõu­dis veen­du­mu­se­le: „Pi­di­me leid­ma min­gi või­ma­lu­se pan­na elu­kesk­kon­da hä­vi­ta­va­le aren­gu­le piir. Olin sei­su­ko­hal, et üks La­he­maa rah­vus­par­gi ees­märk on näi­da­ta – ka loo­dust hoi­des ja tar­galt te­gut­se­des on või­ma­lus ela­da.”

Kol­me ar­hi­tek­ti va­li­kul lan­ge­ta­ti liisk noor­te ja ener­gi­lis­te mees­te ka­suks: „Kõi­ge­pealt alus­ta­ti töid Palm­se mõi­sas, kus Aar­ne Kann hak­kas pro­jek­tee­ri­ma uut elu. Te­gut­se­ma hak­ka­sid ka Pee­ter Püs­sim Kol­ga ja Ur­mas Ari­ke Vi­hu­la mõi­sas. Us­ku­si­me, et nad kol­me­ke­si vea­vad koor­ma lõ­pu­ni. Sa­ga­di mõi­sa kor­ras­ta­mi­ne jäi mi­nu kan­da.”

Ees­ti NSV ra­han­dus­mi­nis­ter Al­bert No­rak oli Fre­di-Ar­mand Tomp­si koo­li­vend Tal­lin­na Po­lü­teh­ni­li­se Ins­ti­tuu­di ajast: „Al­bert No­rak kü­sis, kui pal­ju see kõik mak­sab. Oli­me tei­nud kal­ku­lat­sioo­ne, sum­mat ei jul­ge­nud küll öel­da. Rää­ki­sin, kui pal­ju hoo­neid nel­ja mõi­sa pea­le kok­ku tu­leks kor­da te­ha, et neid saaks rah­vus­par­gi vää­ri­li­selt ka­su­ta­da. Sain kok­ku 75 ku­ni 100 hoo­net, ei tead­nud veel täp­selt, kui pal­ju va­ja­lik­ke hoo­neid mõi­sa­tes avas­ta­me. Täh­tis oli, et igal aas­tal või­si­me ar­ves­ta­da min­gi ra­ha­sum­ma­ga. Pi­di­me ole­ma kind­lad, et pä­rast töö­de alus­ta­mist suu­dak­si­me as­ja ka teoks te­ha.”

Tek­ki­sid toe­ta­jad toot­mi­set­te­võ­te­te ja ma­jan­di­te näol. Tea­tud prot­sent ülep­laa­ni­li­sest ka­su­mist kan­ti La­he­maa rah­vus­par­gi ehi­tus­te­ge­vu­seks.

Palm­se mõi­sa pe­re­mees oli loo­dus­kait­se­mi­nis­tee­rium, Vi­hu­la mõi­sas Vi­ru kol­hoos, Sa­ga­di mõi­sas Rak­ve­re met­sa­ma­jand ja Kol­ga mõi­sas Ka­ha­la sov­hoos.

„Ed­gar Tõ­nu­rist, kes oli meie idee­de rea­li­see­ri­mi­se ee­sot­sas, kut­sus kol­hoo­si­de esi­me­hi ja sov­hoo­si­de di­rek­to­reid Palm­ses­se: „Vaa­da­ke, iga kol­hoo­si või sov­hoo­si juht võiks mõel­da, et mõi­sad on teie va­ran­dus.” Nii li­san­dus ka tei­si toe­ta­jaid. Olen vä­ga ra­hul, et nel­jast mõi­sast kol­mest said tões­ti La­he­maa rah­vus­par­gi vi­siit­kaar­did.”

Käik koos jo­han­nes kä­bi­ni­ga kol­ga mõi­sa
Fre­di-Ar­mand Tomps rää­kis, et Sak­sa­maa­le läi­nud mõi­sa­te oma­ni­ke­le kom­pen­see­ri­ti va­rast il­ma­jää­mi­ne, Kol­ga mõi­sa oma­nik Sten­bock läks Root­si ja mõis jäe­ti tal­le.

„1960. aas­ta­te al­gu­ses he­lis­tas mul­le Ees­ti NSV kom­mu­nist­li­ku par­tei kesk­ko­mi­tee esi­me­se sek­re­tä­ri Jo­han­nes Kä­bi­ni abi ja üt­les: „Pan­ge end val­mis, sõi­da­me Kol­ga mõi­sa.” Sel­gus, et Sten­boc­ki­de su­gu­võ­sa jä­rel­tu­li­jad olid tei­nud Ees­ti NSV va­lit­su­se­le et­te­pa­ne­ku: ha­ka­ke nen­de ko­gu­tud ra­ha eest mõi­sa­hoo­neid kor­da te­ge­ma, uu­si ka­tu­seid pa­ne­ma ja la­ge­sid pa­ran­da­ma. Par­tei­ko­mi­tee esi­me­se sek­re­tä­ri hin­ge ei mah­tu­nud vist, et ka­pi­ta­lis­tid pa­ku­vad ra­ha, aga me ei tu­le mõi­sa­te la­gu­ne­mi­sest pääst­mi­se­ga toi­me. Vaa­ta­si­me Kä­bi­ni­ga Kol­gal mi­tu tun­di rin­gi. Ta kü­sis hu­vi­ta­tult, mi­da peaks te­ge­ma, et mõi­sa la­gu­ne­mi­se süü­dis­tu­sest lah­ti saa­da. Rää­ki­sin Kä­bi­ni­le, mil­li­ne täht­sus on mõi­saar­hi­tek­tuu­ril ees­ti ehi­tus­kuns­tis, et see on kõi­gi­le ava­tud, käe­ga­kat­su­tav ja kõi­ge vär­vi­kam ees­ti ehi­tus­kuns­ti osa. Mõist­sin, et tal tek­kis min­gi hu­vi Sten­boc­ki­de ra­ha and­mi­se soo­vi suh­tes,” rääkis Fredi-Armand Tomps.

Sten­bock kü­las­tas 1970. aas­ta­te al­gu­ses Kol­ga mõi­sa: „Ta rää­kis mõt­test ku­jun­da­da mõi­sast väl­ja tu­ris­mi­kes­ku­seks. Ai­nult kü­la­lis­te­ma­ja, ait ja vä­ra­va­hoo­ned teh­ti kor­da. Siis sel­gus, et ta ei saa­nud su­gu­las­te­ga roh­kem kau­ba­le.”

Fre­di-Ar­mand Tomps üt­les, et tun­neb Kol­ga mõi­sa prae­gu­se olu­kor­ra tõt­tu vei­di piin­lik­kust: „Erao­mand sai ko­mis­tus­ki­viks, mui­du olek­si­me tei­nud esi­me­se­na kor­da Kol­ga mõi­sa. Kui mõis läks Ki­ro­vi-ni­me­li­se ka­lu­ri­kol­hoo­si kät­te, sai­me pan­na uued ka­tu­sed ja vä­he­malt kind­lus­ta­si­me pea­hoo­ne säi­li­mi­se.”

Fre­di-Ar­mand Tomps rõõ­mus­tas, et Kol­ga mõi­sas te­gut­se­vad su­ve al­gu­sest saa­dik Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mia pro­fes­so­ri Hilk­ka Hiio­pi juh­ti­mi­sel muin­sus­kait­se ja kon­ser­vee­ri­mi­se tu­den­gid: „Ees­ti Kuns­ti­aka­dee­mia ini­me­sed te­gut­se­vad, uu­ri­vad ja mõt­le­vad tu­le­vi­ku pea­le. Üks või­ma­lu­si oleks­ki, et noo­red ar­hi­tek­tid, kuns­tia­ja­loo­la­sed ja skulp­to­rid saa­vad siia näi­teks oma õp­pe­baa­si. Nii saa­me ka sel­le mõi­sa kor­da.”

Eelmine artikkelKeh­ra staa­dio­ni ripp­sil­la re­mont
Järgmine artikkelAru­kü­la ja HC Keh­ra kä­si­pal­lu­rid võit­sid auhinnakohti