Lahemaa rahvuspargi rajamise 50. aastapäeva tähistamise kavva kuulunud augustikuises vestlusringis Kolga mõisas meenutati nelja mõisa kordategemise idee sündi ja teostamist.
Vestlusringi peaesineja oli Lahemaa rahvuspargi rajamisel arhitekt-ehitusnõunikuna osalenud Fredi-Armand Tomps, kelle hoolde jäi Sagadi mõisa korrastamine. Esinesid ka arhitektid Urmas Arike Vihula mõisa, Aarne Kann Palmse mõisa ja Peeter Püssim Kolga mõisa asjus.
Fredi-Armand Tomps pidas erakordseks võimalust, mis pool sajandit tagasi arhitektide, restauraatorite ja ehitajate ees seoses Lahemaa rahvuspargi rajamisega avanes: „Oli ime, et saime 1970. aastatel mõelda rahvuslikult.”
Lahemaa rahvuspargi sündimises olid olulised Eesti looduskaitse seltsi asutaja ja tegevjuht Jaan Eilart ning Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja ja looduskaitse seltsi esimees Edgar Tõnurist. Jaan Eilartit peetakse ka rahvuspargi idee esmapakkujaks.
1971. aastal arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni juhatajaks määratud Fredi-Armand Tomps meenutas, kuidas ta kutsuti sama aasta 24. veebruaril Toompeale ENSV ministrite nõukogu liikmetele eesotsas Edgar Tõnuristiga selgitama, miks Lahemaa rahvuspargis asuvad neli mõisa on nii sandis seisus. Sagadi oli neist kõige hullemas olukorras, 50 hoonega kompleksist oli osa hooneid juba lagunenud, teistel lasi katus läbi.
Fredi-Armand Tompsi kutsuti osalema Lahemaa rahvuspargi rajajate hulka ja temast sai arhitekt-ehitusnõunik.
Samas kõlas ka ettepanek: „Las mõisad lagunevad, paneme nende kohale mälestuskivi, millele kirjutame: siin asus mõis. Minus tekkis tõrge, ei suutnud selles suunas mõelda ega tegutseda.”
Fredi-Armand Tomps sai ülesande esitada nädala pärast ettepanekud, mis aitaks säilitada mõisaid algsel kujul: „Toona esines ka seisukoht teha mõisatesse kolhoosikeskused. Kes mõtles sellele, et hakata Balti sakslaste pärandatud mõisasid korda tegema, rääkimata nende üles ehitamisest! Looduskaitse teemad olid toona primaarsed, muud sekundaarsed. Ometi sai kohe selgeks, et ka ehitusküsimused olid olulised. Arhitektide seltskond mõtles mõisate restaureerimisele.”
Fredi-Armand Tomps pidas nõu arhitektuurimälestiste projekteerimise instituudi 3. osakonna juhataja Aarne Sandbergiga: „Igale mõisale tuli oma elu planeerida, ei piisanud ainult projekteerimisest ja ehitamisest, teadmata, mis funktsioon saab mõisatel olema. Leidsime, et rahvuspargi tegevuses ja olemises peab väljenduma rahvuslik mõte ja hoonete ajalugu, elukeskkonna ja looduse kaitsmine. Need olid neli kaalukat põhjendust.”
Igale mõisale anti idee ja otstarve. Kolga mõis – rahvuslik haridus, teadus, kultuur. Palmse mõis – keskkonnakaitse ja loodus. Vihula mõis – põllumajandus ja karjakasvatus. Sagadi mõis – metsandus.
Rahastasid majandid ja ettevõtted
Fredi-Armand Tomps meenutas, et riikliku plaani järgi polnud võimalik hakata mõisate korrastamise ideed realiseerima: „Rahvuspargile, mis vene keeles on natsionalnõi park, andis sõna natsionalism ka halva varjundi. Ometi võis ideed tutvustades märgata suhtumist – kui oled eestlane, siis tahad panna rahvuspargis piiri looduse hävitamisele, mis liikus idast läände.”
Ühel kevadisel hommikul lendas Fredi-Armand Tomps Tallinnast Moskvasse üle põhjaranniku ja nägi aknast Kiviõlist kuni Narvani laiunud tuhavälju ning nende keskel tiike ja järvekesi, kus paistis rohekas, kollakas, punakas vesi. See tundus põrguliku maastikuna.
Arhitekt jõudis veendumusele: „Pidime leidma mingi võimaluse panna elukeskkonda hävitavale arengule piir. Olin seisukohal, et üks Lahemaa rahvuspargi eesmärk on näidata – ka loodust hoides ja targalt tegutsedes on võimalus elada.”
Kolme arhitekti valikul langetati liisk noorte ja energiliste meeste kasuks: „Kõigepealt alustati töid Palmse mõisas, kus Aarne Kann hakkas projekteerima uut elu. Tegutsema hakkasid ka Peeter Püssim Kolga ja Urmas Arike Vihula mõisas. Uskusime, et nad kolmekesi veavad koorma lõpuni. Sagadi mõisa korrastamine jäi minu kanda.”
Eesti NSV rahandusminister Albert Norak oli Fredi-Armand Tompsi koolivend Tallinna Polütehnilise Instituudi ajast: „Albert Norak küsis, kui palju see kõik maksab. Olime teinud kalkulatsioone, summat ei julgenud küll öelda. Rääkisin, kui palju hooneid nelja mõisa peale kokku tuleks korda teha, et neid saaks rahvuspargi vääriliselt kasutada. Sain kokku 75 kuni 100 hoonet, ei teadnud veel täpselt, kui palju vajalikke hooneid mõisates avastame. Tähtis oli, et igal aastal võisime arvestada mingi rahasummaga. Pidime olema kindlad, et pärast tööde alustamist suudaksime asja ka teoks teha.”
Tekkisid toetajad tootmisettevõtete ja majandite näol. Teatud protsent üleplaanilisest kasumist kanti Lahemaa rahvuspargi ehitustegevuseks.
Palmse mõisa peremees oli looduskaitseministeerium, Vihula mõisas Viru kolhoos, Sagadi mõisas Rakvere metsamajand ja Kolga mõisas Kahala sovhoos.
„Edgar Tõnurist, kes oli meie ideede realiseerimise eesotsas, kutsus kolhooside esimehi ja sovhooside direktoreid Palmsesse: „Vaadake, iga kolhoosi või sovhoosi juht võiks mõelda, et mõisad on teie varandus.” Nii lisandus ka teisi toetajaid. Olen väga rahul, et neljast mõisast kolmest said tõesti Lahemaa rahvuspargi visiitkaardid.”
Käik koos johannes käbiniga kolga mõisa
Fredi-Armand Tomps rääkis, et Saksamaale läinud mõisate omanikele kompenseeriti varast ilmajäämine, Kolga mõisa omanik Stenbock läks Rootsi ja mõis jäeti talle.
„1960. aastate alguses helistas mulle Eesti NSV kommunistliku partei keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbini abi ja ütles: „Pange end valmis, sõidame Kolga mõisa.” Selgus, et Stenbockide suguvõsa järeltulijad olid teinud Eesti NSV valitsusele ettepaneku: hakake nende kogutud raha eest mõisahooneid korda tegema, uusi katuseid panema ja lagesid parandama. Parteikomitee esimese sekretäri hinge ei mahtunud vist, et kapitalistid pakuvad raha, aga me ei tule mõisate lagunemisest päästmisega toime. Vaatasime Käbiniga Kolgal mitu tundi ringi. Ta küsis huvitatult, mida peaks tegema, et mõisa lagunemise süüdistusest lahti saada. Rääkisin Käbinile, milline tähtsus on mõisaarhitektuuril eesti ehituskunstis, et see on kõigile avatud, käegakatsutav ja kõige värvikam eesti ehituskunsti osa. Mõistsin, et tal tekkis mingi huvi Stenbockide raha andmise soovi suhtes,” rääkis Fredi-Armand Tomps.
Stenbock külastas 1970. aastate alguses Kolga mõisa: „Ta rääkis mõttest kujundada mõisast välja turismikeskuseks. Ainult külalistemaja, ait ja väravahooned tehti korda. Siis selgus, et ta ei saanud sugulastega rohkem kaubale.”
Fredi-Armand Tomps ütles, et tunneb Kolga mõisa praeguse olukorra tõttu veidi piinlikkust: „Eraomand sai komistuskiviks, muidu oleksime teinud esimesena korda Kolga mõisa. Kui mõis läks Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kätte, saime panna uued katused ja vähemalt kindlustasime peahoone säilimise.”
Fredi-Armand Tomps rõõmustas, et Kolga mõisas tegutsevad suve algusest saadik Eesti Kunstiakadeemia professori Hilkka Hiiopi juhtimisel muinsuskaitse ja konserveerimise tudengid: „Eesti Kunstiakadeemia inimesed tegutsevad, uurivad ja mõtlevad tuleviku peale. Üks võimalusi olekski, et noored arhitektid, kunstiajaloolased ja skulptorid saavad siia näiteks oma õppebaasi. Nii saame ka selle mõisa korda.”