Viimase aja meediapaanika taustal on tunne, nagu ohustaks meie traditsioone ja kultuuri kõik muu peale meie eneste. Kas see on ikka nii? Kuivõrd me ise järgime ja hoiame oma esivanemate traditsioone?
See võis olla vast aastal 2008 kui mu käsitöötuttavad prouad Hollandist Eesti kudumisraamatuid otsima hakkasid. Eriti popp oli siis omada kogumikku „Pitsilised koekirjad“, mis selleks ajaks oli ilmunud mitmes trükis, kehvade hallide fotodega. Lisaks hollandlastele tekkis eestimaalastel neti kaudu kudumissõpru üle maailma, ikka ja jälle küsiti, kas pitsiraamatuid oleks nõus keegi saatma. Oli alanud Haapsalu pitssalli buum!
Nii kummaline kui see ka ei ole, pidi ilmuma maailmaareenile ameeriklane Nancy Bush, paljude kudumisraamatute autor, et Haapsalu sall taas ausse tõuseks. Eesti oli väljamaalastele omamoodi Mekaks, kuhu planeeriti puhkusereise ja heaks tooniks sai Eesti tuttav omale kudumisportaalis Ravelry sõbraks lisada. Välismaalastele on kuduv eestlane omaette „muinsus“, mida tuleb vaatamas käia. Väljamaal osatakse hinnata seda, mis brände kummardavale eestlasele ajast ja arust oskus tundub. Mäletan, et kui paar aastat tagasi lõngapoeomanik Londonist Eestisse puhkama tuli, lasi ta omale vanalinnas piibelehemustri käele tätoveerida. Nii oluline oli see käik ja pitsimuster tema jaoks!
Haapsalu pitsi on kootud sajandeid, eriti populaarne oli see 19. sajandil kui Haapsalu oli kuulus kuurortlinn ning supelsaksad promenaadil õhtuti jalutades õrna ja sooja kehakatet soovisid. Tol perioodil ei olnud Haapsalus peret, kus ei oleks salle ja rätte kootud, kudumine oli oluline elatusallikas. Eesti kudujad, pean siin silmas neid, kes polnud Haapsaluga seotud, hakkasid pitsikudumist massiliselt taasavastama tasapisi. Suurem hullus läks lahti siis kui 2009. aastal ilmus Aime Edasi ja Siiri Reimanni sulest kaunis omakeelne pitsiraamat „Haapsalu sall“, võrdluseks Nancy Bushi raamat 2008. aastast. Vahepeale jääb tükk tühja maad, kus unikaalset traditsiooni hoidsid elus vaid kohalikud meistrid.
Milles seisneb Haapsalu salli fenomen? Tegemist on imeõhukese, peenvillase salli või rätiga, mis kootakse käsitsi varrastel ja mis mahub läbi sõrmuse. Haapsalu sallil on alati eraldi kootud äärepits, mis hiljem keskmisele osale külge õmmeldakse. Kõik teised sallid on lihtsalt pitsilised sallid, mitte Haapsalu sallid või rätid.
Pitsikudumise traditsiooni hoiavad Haapsalus elus käsitööseltsi naised. Igal aastal korraldatakse pitsipäev ning kudumisvõistlus. Osalemiseks peab tundma Haapsalu salli kudumisvõtteid ja suutma etteantud ajalimiidi raames kududa läbi spetsiaalselt sallipäevaks loodud muster. Olen ise osalenud sellel võistlusel mitu korda ja võin kinnitada, et see on aus, žürii auväärne ning auhinnalaud rikkalik! Lisaks on sel päeval võimalus kohtuda pitsimeistritega, küsida nõu. Alati on kohal külalisi Ameerikast ja Põhjamaadest. Päeva lõpus toimub suurejooneline kooskudumine, mille ainus tingimus on, et kududa tuleb pitsi! Prouadel on seltsis tore ütlemine, et koju ei saa veel minna, teeme ikka ühe pitsi veel! Nimelt on seltsil teist aastat kooskäimise kohaks Haapsalu kesklinnas, Karja tänaval, asuv pitsikeskus, kus näeb pitsitraditsioonist ajaloolist ülevaadet.
Kui ka meie kodukandis on pitsikudumishuvilisi, siis olete kõik oodatud Haapsallu. 30. augustil toimub taas IV Haapsalu Pitsi päev. Kavaga on võimalik tutvuda seltsi kodulehel – www.haapsalusall.ee
Ütle ei masstoodangule ning tule vii end kurssi imelise pitsimaailmaga. Hoiame ikka ise kohalikke traditsioone elavana!
