Kuusalu rahvamaja saal oli mängufilmi „Kratt” vaatajatest möödunud neljapäeval tulvil, lõbusad repliigid ja põnevad stseenid kutsusid häälekalt kaasa elama.
Fantaasialugu areneb väikeses paigas Muusalus Sireli tänaval, kus vanaema rollis Mari Lille hoolde viiakse lapselapsed, keda mängivad stsenaristi ja režissööri Rasmus Merivoo tütar ja poeg. Kaalukas osa on ka nende mänguseltsilistel. L18aste maailm põrkub ja seguneb täiskasvanute maailmaga, kus normaalsuseks on kujunenud saavutusvajadus, kasuahnus ja võimujanu, mille teenistusse rakendatakse osav mütoloogiline tegelane kratt Lõbusad, kohati isegi õudusfilmilaadsed seiklused kutsusid saalis esile kihinat-kahinat, publiku seas oli arvukalt teismelisi. Lõbu tundsid ka filmis kaasa teinud lapsed, kelle mängitud tegelaste seiklusjanu äratas krati vanast raamatust leitud õpetuse põhjal ellu, et korda saata põrgulikke tegevusi kohe ja praegu.
„Oli perfektne kaos,” ütles Kuusalu keskkooli 5. klassi õpilane ja näiteringi liige Nora Merivoo, kes pidas üheks paeluvamaks stseeniks vanaema normaalsusesse tagasi toomist pärast krati küüsist vabanemist: „Teadsime, et vanaema hakkab karjuma, aga ei teadnud, kuidas karjub ja ehmatasime ära. Väga tore oli filmida!”
Vändra keskkooli 6. klassi õpilane, samuti Kuusalu kooli näiteringi kuuluv Elise Tekko: „Lahe kogemus, jääb eluks ajaks meelde. Mõnus tunne on südames.”
Kuusalu keskkooli 3. klassi õpilane Harri Merivoo: „Kui järgmine kord küsitakse, kas tahaksid tulla filmi, siis kindlasti lähen, väga lõbus oli. Parim, et filmivõtte päeval ei pidanud koolis käima.”
Noori näitlejaid õpetas Rasmus Merivoo ema, Kuusalu näiteringi juhendaja Saima Kallionsivu. „Nad mängisid esimese filmirolli kohta väga hästi, neid oli oskuslikult juhendatud,” lausus vallavanema osatäitja Ivo Uukkivi.
Kuidas Kratti üles leida?
Rasmus Merivoole jutustas kratist vanaisa, mütoloogiline tegelane tekitas poisis natuke kõhedust, aga kiskus ka enda poole: „Maailm on kratte täis. Seepärast oli vaja teha film, kus kõik on head tegelased, mitte nagu lastefilmides, kus on üks paha tegelane, kellest saadakse jagu ja maailm saab jälle päästetud. Tundub, et kratid võtavad meie tähelepanu ja aja, söövad meie metsa, jääme neile üha rohkem alla. Tahtsime minevikust võetud sõnumit võimendada, et vaataja leiaks krati enda elust üles.”
Esmalt küsis Rasmus Merivoo Andineemel elava Mari Lille nõusolekut filmis mängida: „Mari Lill on ainulaadne, äge inimene ja andekas näitleja, kelle eripärasid tuli ära kasutada. Kui temaga Süvahavval koos töötasime, meeldisid tema olek, võimas pilk. Kui ta ütleb Kratis: „Anna tööd!”, siis mõtled, mis tööd talle anda. Mari tegi filmis kõik ära, mida palusin, inspireeris ka mõtlema.”
Tegevprodutsent Tõnu Hiielaid pidas filmi tegemist Rasmus Merivooga nagu mängimist rock’n’roll bändis: „Usaldasime Rasmuse valikuid, nii käibki koostöö. On õige bänd ja õiged vibratsioonid, siis pole vahet, kelle oma on idee. Mängulisus on osa filmi tegemisest.”
Tõnu Hiielaidi sõnul alustati filmivõtteid juba enne Eesti Filmi Instituudi otsust „Kratti” toetada: „Filmi eelarve oli veidi üle 400 000 euro, sellest peaaegu 80 protsenti tuli riigilt, mis suures osas kulus võtteperioodil 50-60 inimese töötasudeks.”
Filmi vaatamise järel kutsus Rasmus Merivoo lavale osatäitjaid ja tiimiliikmeid, kellele esitati küsimusi. Kuusalu vallal ja sealsetel inimestel on olnud filmi tehes kandev osa. Krati meisterdas Rolf Põhjala Kuusalust, tal oli ka väike osatäitmine. „Suur-suur aitäh Kuusalu aleviku ja valla rahvale,” lausus Tõnu Hiielaid ja lisas, et krati lugu arenes just selliseks tänu kogukonnale lavastaja ümber.
Rasmus Merivoo: „Mööda Eestit „Kratiga” ringi sõites ja saalis istudes saan võimaluse vaadata filmi publiku silmade läbi, süda hakkab samas rütmis lööma. Saan elada kaasa, kui naerdakse ja rõõmustatakse. See on õppeprotsess edasiseks.”
Ivo Uukkivi: „See on väga hea energiaga film, mida tuleb vaadata nagu „Viimset reliikviat“ või „Kevadet“. Arvan, et „Kratt” läheb aja jooksul paremaks.”
