Koo­liõ­pi­las­te ka­ran­tii­ni­päe­vi­kud 2. osa

590
Distantsõppe kõrvalt jääb KARL JACOL aega muusika kirjutamiseks.

GER­DA TRIIN HÄÄL

KARL JA­CO DA­NIEL, Kuu­sa­lu kesk­koo­li 10. klas­si õpi­la­ne
„Tei­ne koo­li­nä­dal ka­ran­tii­nis. Te­gin roh­kem koo­li­tööd. Tun­nis­tan au­salt, eks ma ik­ka nau­ti­sin loo­dust, il­ma ja spor­ti, aga nä­gin ka sel­get va­ja­dust te­ha roh­kem koo­li­töid.

Möö­du­nud nä­da­la lem­mik­koo­li­töö oli pil­dis­ta­da või fil­mi­da ring­i lii­ku­mist. Se­da oli la­he te­ha, sest sain käia loo­du­ses se­da te­ge­mas.

Kui­gi oli vei­di igav nä­dal, ku­na kol­ma­päe­val tu­lid iga­su­gu­sed uued kee­lud, siis mi­da ma muud ik­ka te­gin, kui ko­dus is­tu­sin ja õp­pi­sin. Tões­ti, va­ba ae­ga loo­dust avas­ta­da ja muu­de ho­bi­de­ga te­ge­le­da on sel­li­se koo­li­kor­ral­du­se kõr­valt pal­ju roh­kem. Mi­da­gi suurt ja uut kool eel­mi­ne nä­dal ei too­nud­ki.“

JOOSEP tahab kooli tagasi minna, et asju meeskonnana teha.

JOO­SEP KIR­SI­MAA, Kuu­sa­lu kesk­koo­li 3. klas­si õpi­la­ne
„See uu­dis, mis eel­mi­sel nä­da­lal tu­li, et koo­lid on ap­ril­li lõ­pu­ni kin­ni, see oli ik­ka õud­ne. Ik­ka vä­ga õud­ne. Muidu möö­dus koo­li­nä­dal häs­ti, sain koo­lias­jad kii­re­mi­ni val­mis kui nä­dal va­rem. Esi­me­sel nä­da­lal, mi­da roh­kem ma õp­pi­sin, se­da roh­kem läks tu­ju ära, möö­du­nud nä­da­lal üri­ta­sin ko­gu aeg tu­ju hea­na hoi­da. Os­ka­sin sel­list nä­da­lat oo­da­ta ja sain rüt­mi sis­se, ko­he oli ker­gem.

Kee­leõ­pe oli ime­lik. Sel­li­ne asi oli te­ha, et mi­ne õue, vaa­ta rin­gi ja kui näed mi­da­gi, siis tu­le tup­pa ja kir­ju­ta ing­li­se kee­les üles. Võiks roh­kem as­ju ol­la ja pa­re­maid as­ju. Mul­le ei meel­di, et nii vä­he as­ju on, se­da­si ei õpi ju mi­da­gi. Kui koo­li ta­ga­si lä­he­me, an­tak­se roh­kem ja ras­ke­maid üle­san­deid, mi­da po­le tei­nud. Võiks prae­gu ka roh­kem te­ha, mui­du on koo­li ta­ga­si min­nes nii ras­ke.

Ma saan ko­dus koo­liü­le­san­ne­te­ga vä­ga ilu­sas­ti hak­ka­ma, aga ta­hak­sin sõp­ru nä­ha ja nen­de­ga su­hel­da, te­le­fo­nis ei ole see sa­ma. Mõ­ne sõb­ra­ga ik­ka suht­len paar kor­da nä­da­las, he­lis­ta­me ja rää­gi­me jut­tu. Kol­ma­päe­val läk­sin õue, ema oli kas­vu­hoo­nes ja üt­le­sin tal­le „ma lä­hen hul­luks”, täies­ti ahas­ta­valt.

Mui­du ma ei jak­sa enam neid ko­roo­na uu­di­seid lu­ge­da, aga kui tu­leb see ko­roo­na­vii­ru­se film te­le­kast, se­da ma küll vaa­tan. Ta­han tea­da täp­selt, et mis värk nüüd ik­ka­gi on.“

JENS RANDLAHT.

JENS RAND­LAHT, Kol­ga koo­li 5. klas­si õpi­la­ne
„Koo­li­nä­dal mul­le täit­sa meel­dis, aga jät­sin see­kord lii­ga pal­ju as­ju vii­ma­se­le päe­va­le, just need, mis olid va­rem tea­da ja ree­deks pi­di ära saat­ma. Näi­teks te­gi­me ema­ga kä­si­töös pi­na­li, me­re­tee­ma­li­sest rii­dest ja vee­kind­last paa­di­kat­test. Sel­leks oli ko­gu nä­dal ae­ga, meie nel­ja­päe­val mõõt­si­me ja lõi­ka­si­me tü­kid väl­ja, ree­del õmb­le­si­me. Al­gu­ses õmb­le­si­me va­les­ti ja tu­li sel­li­ne la­pik, me taht­si­me kõr­get ja ema ha­ru­tas kõik lah­ti, õmb­le­si­me uues­ti. Loo­dan, et õpe­ta­ja­le ik­ka so­bib, sest ma esi­ta­sin täh­t-a­jast hil­jem.

Tä­nu sel­le­le, et pla­nee­ri­sin ae­ga hal­vas­ti, jäi ees­ti kee­le kir­jand vii­ma­se­le päe­va­le ja mul­le vä­ga ei meel­di kir­jan­deid kir­ju­ta­da. Mi­nu tee­ma oli „Miks mul­le meel­dib kuns­ti­tund“, ise sai va­li­da, et mis tun­nist ta­had kir­ju­ta­da. Kir­ju­ta­sin, et mul­le meel­dib kuns­ti­tund, sest seal on to­re õhk­kond, saa­me va­balt rin­gi lii­ku­da ja te­ge­le­da ning häs­ti to­re õpe­ta­ja on.

Ai­nu­ke muu­tus, mis toi­mus see nä­dal oli, et roh­kem an­ti nä­da­la üle­san­ded kor­ra­ga, mit­te üks päev kor­ra­ga. Aga ma olen täit­sa ära har­ju­nud ju­ba ko­dus õp­pi­mi­se­ga.“