Kolgaküla rahvamajas reedel, 4 . aprillil ja Kuusalu rahvamajas pühapäeval, 6. aprillil esietendunud tragikomöödia, Vallo Rauni „Kolm valssi Kasanoovaga“ on Kõnnus tegutseva Teise Küla Teatri ja Kuusalurahva Teatri ühisprojekt.

Tragikomöödia lavastas Pille Smirnova Teise Küla Teatrist. Näitlejanna Sylva rollis on Teise Küla Teatri mulluses lavastuses „Redel“ mänginud Helle Soots, kes kuulub Kuusalurahva Teatri truppi. Ka Jannet kehastanud Tiia Kumm, Elsbethi mänginud Ene Valdmann, kombetalituse ametniku rolli teinud Enn Kirsman ja Kasanoova hääle makilindile lugenud Urmas Paomees on Kuusalurahva Teatrist.

Lavastuse proovid olid mitmel pool, esmalt harjutati Kõnnu külamajas, seejärel Kolgaküla rahvamajas ja paaril korral tehti proovi Kuusalu rahvamajas. MTÜ Kuusalurahva Teater on Teise Küla Teatri katusorganisatsioon – kaks harrastustruppi tegutsevad ühe juriidilise isikuna.
Vallo Rauni (1935-2024) kirjutatud tragikomöödia „Kolm valssi Kasanoovale“ on lavastatud kuues pildis ja kahes vaatuses. Helikujundusena on kasutatud Kaspar Jancise muusikat ansambli Kriminaalne Elevant esituses. Näidend algab peiedega, kus osalevad kolm naist ja kombetalituse ametnik.
„„Kolm valssi Kasanoovaga“ on tragikomöödia, mis keerleb ühe salapärase mehe, Kasanoova, ümber. Teda ühed kummardavad, teised kiruvad ja kolmandad ei oska teda üldse paigutada. Kolm naist ja üks teine mees, kombetalituse ametnik, on sattunud sündmuste keskmesse. Nad püüavad tantsida läbi mineviku varjude ja avastada „oma“ Kasanoova, keda kõik arvasid tundvat, “ tutvustatakse lavastust kavalehel, mille tekstid koostas tehisintellekt. Ka kavalehe ning laval nähtava pildilise kujunduse on teinud AI.
Lavastaja Pille Smirnova rääkis, et näidendi „Kolm valssi Kasanoovaga“ pakkus Kuusalurahva Teatri näitleja Elvi Reinvald, kes oli selle leidnud 1988. aastal ilmunud kogumikust „Meie repertuaar“.
„Teise Küla Teatri koosseis on väga väike, tuleb näitlejaid juurde laenata. Tiia Kummi ja Ene Valdmanniga juba harjutasime, kutsusin rollidesse ka Enn Kirsmani ja Helle Sootsi ning nad olid nõus. Lavastus sündis ühistööna, näitlejad tunnevad üksteist aastaid, on palju koos mänginud ning pakkusid lahendusi, näitlejate mõtetest koorus häid ideid. Seetõttu oli lavastada lihtsam. Teistpidi jälle oli keerulisem, sest mõtlesin, kas see või teine otsus oli ikka õige,“ kõneles lavastaja.
„Kolgakülas peaproovi vaadanud Tiina Mälberg, mu varasem mentor ja hea abiline, soovitas ja julgustas lavakujunduse keeramised muuta tantsulisemaks ja nähtavamaks, esmalt oli kavas need teha pimedas. Lavakujunduse tantsuline muutmine tegi tüki kompaktsemaks, see tuli esietendustel toredasti välja, olen täitsa rahul.“
Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg kommenteeris Sõnumitoojale, et on põnev, kui otsitakse lavastamiseks huvitavaid materjale: „Julgustan harrastajate tegemisi, Pille Smirnova toimetamist olen eriti huviga jälginud. Soovitan tulla lavastust vaatama, selles on ausust ja julgust, on mõnusa põnevuse ja huumoriga suhtelugu.“
Kuusalurahva Teatri impressaario ja näitleja Enn Kirsman tõdes, et autoriõigusega seotud formaalsustega läks seekord aega: „Selgus, et Eesti Teatriagentuuril ei olnud näidendi „Kolm valssi Kasanoovaga“ autoriõigust. Tuli võtta ühendust Vallo Rauni perega, suuline luba anti kohe, aga formaalsused saime korda nädal enne esietendust. Kuna teadsin autori poega, kutsusin pere esietendusele ning suur rõõm oli, kui lesk Maie-Ann Raun ja poeg Alo Raun olid pühapäeval Kuusalu rahvamajas vaatamas. „Kolm valssi Kasanoovaga“ on minu andmetel mänginud varem ainult Tartu Vilde harrastusteater 1987. aastal.“
Enn Kirsman tunnustas, et näidendil on väga hea tekst ja faabula, tükki on hea mängida. Tegu on mitmekihilise looga, kõik kolm naist räägivad nimitegelasest oma lugu, mis on teiste jutuga vastuolus.
„Olen näitemänguga tegelenud 25 aastat, seni pole olnud osatäitmist, kus olen kaks tundi järjest laval. Rõõmu teeb, et mõlematel esietendustel oli publikut täismaja, oleme kodukandi rahvale selle eest tänulikud. Nüüd kevadel tahaks korra veel mängida Kuusalus ja minna ka naabervaldadesse,“ lausus ta.
Alo Raun: „See oli meie perele tore üllatus, kui kuulsime, et Kuusalu rahvas on isa näidendi lavastada võtnud. See on justkui sümboolne tänukummardus aasta eest lahkunud näitekirjanikule. Etendus ise on väga kaasahaarav, jättis meile hea mulje ja usun, et tegu on Eesti harrastusteatrite paremikku kuuluva ettevõtmisega. Ma imetlen inimesi, kel jätkub energiat oma vabast ajast nii ambitsioonikaid projekte ette võtta ja nii pikki tekste pähe õppida.“