Kol­ga­kü­las ja Kuu­sa­lus esie­ten­dus „Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­ga“

Kol­ga­kü­la rah­va­ma­jas ree­del, 4 . ap­ril­lil ja Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas pü­ha­päe­val, 6. ap­ril­lil esie­ten­du­nud tra­gi­ko­möö­dia, Val­lo Rau­ni „Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­ga“ on Kõn­nus te­gut­se­va Tei­se Kü­la Teat­ri ja Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri ühisp­ro­jekt.

Tra­gi­ko­möö­dia la­vas­tas Pil­le Smir­no­va Tei­se Kü­la Teat­rist. Näit­le­jan­na Syl­va rol­lis on Tei­se Kü­la Teat­ri mul­lu­ses la­vas­tu­ses „Re­del“ män­gi­nud Hel­le Soots, kes kuu­lub Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri trup­pi. Ka Jan­net ke­has­ta­nud Tiia Kumm, Els­bet­hi män­gi­nud Ene Vald­mann, kom­be­ta­li­tu­se amet­ni­ku rol­li tei­nud Enn Kirs­man ja Ka­sa­noo­va hää­le ma­ki­lin­di­le lu­ge­nud Ur­mas Pao­mees on Kuu­sa­lu­rah­va Teat­rist.

La­vas­tu­se proo­vid olid mit­mel pool, es­malt har­ju­ta­ti Kõn­nu kü­la­ma­jas, see­jä­rel Kol­ga­kü­la rah­va­ma­jas ja paa­ril kor­ral teh­ti proo­vi Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas. MTÜ Kuu­sa­lu­rah­va Tea­ter on Tei­se Kü­la Teat­ri ka­tu­sor­ga­ni­sat­sioon – kaks har­ras­tus­trup­pi te­gut­se­vad ühe ju­rii­di­li­se isi­ku­na.

Val­lo Rau­ni (1935-2024) kir­ju­ta­tud tra­gi­ko­möö­dia „Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­le“ on la­vas­ta­tud kuues pil­dis ja ka­hes vaa­tu­ses. He­li­ku­jun­du­se­na on ka­su­ta­tud Kas­par Jan­ci­se muu­si­kat an­samb­li Kri­mi­naal­ne Ele­vant esi­tu­ses. Näi­dend al­gab peie­de­ga, kus osa­le­vad kolm naist ja kom­be­ta­li­tu­se amet­nik.

„„Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­ga“ on tra­gi­ko­möö­dia, mis keer­leb ühe sa­la­pä­ra­se me­he, Ka­sa­noo­va, üm­ber. Te­da ühed kum­mar­da­vad, tei­sed ki­ru­vad ja kol­man­dad ei os­ka te­da üld­se pai­gu­ta­da. Kolm naist ja üks tei­ne mees, kom­be­ta­li­tu­se amet­nik, on sat­tu­nud sünd­mus­te kesk­mes­se. Nad püüa­vad tant­si­da lä­bi mi­ne­vi­ku var­ju­de ja avas­ta­da „oma“ Ka­sa­noo­va, ke­da kõik ar­va­sid tund­vat, “ tut­vus­ta­tak­se la­vas­tust ka­va­le­hel, mil­le teks­tid koos­tas te­hi­sin­tel­lekt. Ka ka­va­le­he ning la­val näh­ta­va pil­di­li­se ku­jun­du­se on tei­nud AI.

La­vas­ta­ja Pil­le Smir­no­va rää­kis, et näi­den­di „Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­ga“ pak­kus Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri näit­le­ja El­vi Rein­vald, kes oli sel­le leid­nud 1988. aas­tal il­mu­nud ko­gu­mi­kust „Meie re­per­tuaar“.

„Tei­se Kü­la Teat­ri koos­seis on vä­ga väi­ke, tu­leb näit­le­jaid juur­de lae­na­ta. Tiia Kum­mi ja Ene Vald­man­ni­ga ju­ba har­ju­ta­si­me, kut­su­sin rol­li­des­se ka Enn Kirs­ma­ni ja Hel­le Soot­si ning nad olid nõus. La­vas­tus sün­dis ühis­töö­na, näit­le­jad tun­ne­vad üks­teist aas­taid, on pal­ju koos män­gi­nud ning pak­ku­sid la­hen­du­si, näit­le­ja­te mõ­te­test koo­rus häid ideid. See­tõt­tu oli la­vas­ta­da liht­sam. Teist­pi­di jäl­le oli kee­ru­li­sem, sest mõt­le­sin, kas see või tei­ne ot­sus oli ik­ka õi­ge,“ kõ­ne­les la­vas­ta­ja.

„Kol­ga­kü­las peap­roo­vi vaa­da­nud Tii­na Mäl­berg, mu va­ra­sem men­tor ja hea abi­li­ne, soo­vi­tas ja jul­gus­tas la­va­ku­jun­du­se kee­ra­mi­sed muu­ta tant­su­li­se­maks ja näh­ta­va­maks, es­malt oli ka­vas need te­ha pi­me­das. La­va­ku­jun­du­se tant­su­li­ne muut­mi­ne te­gi tü­ki kom­pakt­se­maks, see tu­li esie­ten­dus­tel to­re­das­ti väl­ja, olen täit­sa ra­hul.“

Rakvere teatri näitleja Tii­na Mäl­berg kom­men­tee­ris Sõ­nu­mi­too­ja­le, et on põ­nev, kui ot­si­tak­se la­vas­ta­mi­seks hu­vi­ta­vaid ma­ter­ja­le: „Jul­gus­tan har­ras­ta­ja­te te­ge­mi­si, Pil­le Smir­no­va toi­me­ta­mist olen eri­ti hu­vi­ga jäl­gi­nud. Soo­vi­tan tul­la la­vas­tust vaa­ta­ma, sel­les on au­sust ja jul­gust, on mõ­nu­sa põ­ne­vu­se ja huu­mo­ri­ga suh­te­lu­gu.“

Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri imp­res­saa­rio ja näit­le­ja Enn Kirs­man tõ­des, et au­to­riõi­gu­se­ga seo­tud for­maal­sus­te­ga läks see­kord ae­ga: „Sel­gus, et Ees­ti Teat­ria­gen­tuu­ril ei ol­nud näi­den­di „Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­ga“ au­to­riõi­gust. Tu­li võt­ta ühen­dust Val­lo Rau­ni pe­re­ga, suu­li­ne lu­ba an­ti ko­he, aga for­maal­su­sed sai­me kor­da nä­dal en­ne esie­ten­dust. Ku­na tead­sin au­to­ri poe­ga, kut­su­sin pe­re esi­eten­du­se­le ning suur rõõm oli, kui lesk Maie-Ann Raun ja poeg Alo Raun olid pü­ha­päe­val Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas vaa­ta­mas. „Kolm vals­si Ka­sa­noo­va­ga“ on mi­nu and­me­tel män­gi­nud va­rem ai­nult Tar­tu Vil­de har­ras­tus­tea­ter 1987. aas­tal.“

Enn Kirs­man tun­nus­tas, et näi­den­dil on vä­ga hea tekst ja faa­bu­la, tük­ki on hea män­gi­da. Te­gu on mit­me­ki­hi­li­se loo­ga, kõik kolm naist rää­gi­vad ni­mi­te­ge­la­sest oma lu­gu, mis on teis­te ju­tu­ga vas­tuo­lus.

„Olen näi­te­män­gu­ga te­ge­le­nud 25 aas­tat, se­ni po­le ol­nud osa­täit­mist, kus olen kaks tun­di jär­jest la­val. Rõõ­mu teeb, et mõ­le­matel esie­ten­dus­tel oli pub­li­kut täis­ma­ja, ole­me ko­du­kan­di rah­va­le sel­le eest tä­nu­li­kud. Nüüd ke­va­del ta­haks kor­ra veel män­gi­da Kuu­sa­lus ja min­na ka naa­ber­val­da­des­se,“ lau­sus ta.

Alo Raun: „See oli meie pe­re­le to­re ül­la­tus, kui kuul­si­me, et Kuu­sa­lu rah­vas on isa näi­den­di la­vas­ta­da võt­nud. See on just­kui süm­bool­ne tä­nu­kum­mar­dus aas­ta eest lah­ku­nud näi­te­kir­ja­ni­ku­le. Eten­dus ise on vä­ga kaa­sa­haa­rav, jät­tis mei­le hea mul­je ja usun, et te­gu on Ees­ti har­ras­tus­teat­ri­te pa­re­mik­ku kuu­lu­va et­te­võt­mi­se­ga. Ma imet­len ini­me­si, kel jät­kub ener­giat oma va­bast ajast nii am­bit­sioo­ni­kaid pro­jek­te et­te võt­ta ja nii pik­ki teks­te pä­he õp­pi­da.“