Virusild üle Valgejõe oli aastasadu tagasi ainus, mida ületades pääses Harjust Virumaale.
Harju matkaklubi eestvedaja, kutseline loodusgiid Maie Itse, saatis pühapäeva, 18. mai õhtul, pärast Kolgaküla läbiva Valgejõe kallastel tehtud koduloolist matka tänukirja peakorraldajale Kaisa Linnole ning nimetas toimunut pärandi kogumiseks uut moodi: „Nii armas oli, et igaüks sai meenutada oma lapsepõlve, osalejatele oli see huvitav ja korraldajatele väärt informatsioon. Kogu seltskond oli kuidagi selle piirkonnaga seotud, seega kõigile oli meenutamine ja taasavastamine väga oluline.“
MTÜ Kolgaküla Selts korraldatud matkal Kolgaküla aasudes Valgejõe maalilises ürgorus oli osalenuid ligi poolsada. Koguneti rahvamajja, kus ajaloouurija Valdo Praust tegi esmalt lühikese ülevaate piirkonna ajaloolisest teedevõrgustikust ja Virusillast. Kui matkajad jõudsid paar tundi hiljem ka Virusillani, kõneles ta kohapeal põhjalikumalt selle ehitusest ja kasutamisest
Kolgaküla piiril, ligi 900 meetrit Kotka veskist ülesvoolu, on koht, mida Kolgaküla inimesed kutsuvad Virusillaks. Kaisa Linno ütles, et selle nime tähendus sai selgemaks, kui Valdo Praust koostas Kiiu raamatu jaoks ülevaadet Kuusalu kihelkonna ajaloost ning nimetas, et Kolgaküla ja Porgaste vahelt läks muinas- ja keskaegne ühendustee Tallinnast (muinas-Revalast) Virumaale,Kolgaküla juures ületas see Valgejõe.
Sündis idee paluda Valdo Praust Kolgakülla rääkima ning minna ka silla asukohaga tutvuma. Matka jaoks sai Kolgaküla Selts toetusraha kohaliku omaalgatuse programmist.
Sõna „aasud“ – kohalikele arusaadav ja oma
Kaisa Linno sõnas rahvamajas matkapäeva sisse juhatades, et sõna „aasud“ on murdekeelne, paljud seda ei tea. Kui tema lapsena kirjeldas koolikirjandites suvevaheaega ja kirjutas aasudes käimisest, luges õpetaja selle veaks.
Aas tähendab jõeäärset heinamaad, Valgejõe ääres paiknevate külade inimesed nimetavad aga selliseid aasasid aasudeks. Kolgaküla inimeste jaoks tähendavad aasud 14 talu jõeäärseid lahustükke. Aasud on taludest vähemalt poole kilomeetri kaugusel, seal karjatati loomi, armastati pidada piknikke. Need olid küla laste karjaskäimise ja mängimise kohad. Jões pesti pesu, võeti katel ja lapsed kaasa, pesupäev kestis hommikust õhtuni.
Kotka-Valgejõe teel oli Virusilla bussipeatus
Buss viis matkajad rahvamajast Kotka-Valgejõe tee äärde Vasaristi oja juurde, kõnniti kuus kilomeetrit mööda Valgejõe käänulist ja kõrget kallast kuni Virusillani.
Väikest meeldetuletust ja elevust pakkus fakt, et Valgejõgi algab Porkuni lähedalt Loksa külast ja suubub merre Loksa linnas. Jõe kogupikkus on 85 kilomeetrit. Jõgi on Kolgaküla ja Kotka vahel väga loogeline, uuristab kaldaid ning moodustab veesilmu ehk paunasid, mida omal ajal kasutati lina leotamiseks.
Kelbari aasul rääkis Lahemaa loodusgiid Riina Laanetu kobrastest, kes ehitavad jõgedele ja kraavidele tamme, kuid Valgejõe kaldad on nende jaoks mugavad kõrged ja liivased, pesad on kalda sees, tamme pole vaja.
Meekal jutustasid õed Anne Pool ja Õnne Pool, kuidas nad lapsena käisid seal vanaema ja tädi juures, mängisid jõe ääres ja ujusid.
Helges Mändmets meenutas, kuidas kaevasid poistena suusatreener Heino Tšernjavski juhtimisel Valgejõe kõrge kalda äärde suusa- ja jooksurajad, mida SK Rada kasutab tänini. Kärga aasul kirjeldas ta oma karjapoisipõlve.
Kui matkajad jõudsid Kajakohta, hõikas koolitatud näitlejahäälega Paul Laasik kõrgelt kaldalt metsa poole ja mets kajas mitmekordselt vastu.
Trampliinimäel rääkisid Rene Meimer, Helges Mändmets, Paul Laasik ja Rein Tarn sinna rajatud kõrgemast ja madalamast suusahüppetornist, mis samuti ehitati treener Tšernjavski eestvedamisel. Mäerekordit enam ei mäletatud, kuid üle paarikümne meetri see oli, kinnitasid mehed.
Kui Virusilla juurest maanteel oodanud bussi mindi, meenutasid kohalikud elanikud, et veel mõni aeg tagasi oli seal Virusilla bussipeatus.
Samas ei rääkinud siis keegi, et Virusild ja sealne metsatee on ajaloolise tähtsusega.
Virusilla kauge ajalugu
Valdo Praust sõnas Virusilla koha juures, et see on ainulaadne paik – tee on järsust kaldast läbi kaevatud, seal oli tema andmetel Valgejõe ületuskoht juba muinasajal Harjumaalt niiöelda suurest Revalast muinas-Virumaa Repeli kihelkonda ehk väike-Revalasse. Arvatavasti oli see muinasmaantee põhjus, et Kolka ja Palmsesse ehk selle tee äärde rajati tõenäoliselt juba 13. sajandi alguspoolel kloostrimõisad.
Neist esimene kuulus Roma ehk Gudvalla kloostrile Ojamaal ehk Gotlandil, teine aga Tallinna tsistertslaste nunnakloostrile, mille hoonetes tegutseb praegu Gustav Adolfi Gümnaasium. Esimene kirjalik tõestus teest on pärit 1286. aastast, kui Taani kuninga läänikirjas on nimetatud Palmse, Vatku, Muike, Võhma ja teisi külasid, millel pidi kindlasti olema Tallinnaga otseühendus.
„Virusilla on väga ajalooline koht, niisugust kunagise peamaantee läbikaevekohta, mis oleks sajandeid tagasi kaugliikluses hüljatud ja säilinud keskaegsel kujul, teist kusagil Eestis ei ole. Kuna jõgi on sellel lõigul väga käänuline ja paljus soiste kallastega, oli see siinkandis ainuvõimalik paik, kuhu sai tee läbimurret ja silda teha. Jõe ürgoru kaldad kaevati madalamaks, kusagil 10. kuni 16. sajandini käis siit läbi kogu Eestimaa peamaantee, mis tuli Tallinnast üle Kolga mõisa otse Kolgaküla rahvamaja peale ja sealt edasi Valgejõeni. Rahvamajast Virusillani on tee siiani säilinud, Palmse asub üle jõe otse 8-9 kilomeetri kaugusel,“ lausus ajaloohuviline Valdo Praust.
Kunagise Revala-Virumaa põhjamaantee tähtsus vähenes 16.-17. sajandil, mil rajati uus tee lõuna pool üle Valgejõe ja Loobu, kõneles ta: „Millalgi sel ajal rajati Virusillast ligi kilomeetri jagu allavoolu Kotka vesiveski ning 19. sajandil hakkas suur osa kohalikust liiklusest käima sealt. Nii jäigi Virusilla koht selliseks, nagu ta keskajal kujundati, 19.-20. sajandi ulatuslikud tee-ehitused seda üldse ei puudutanud. Vanemad inimesed mäletavad, et sild oli olemas veel 1950ndate aastate keskpaigani, kui ta kadus seoses Kotka veskitammi tõstmisega, mis põhjustas Virusillal jõe mõningase tõusu ja kallaste soostumise.“
