Kolga muuseumis korrastati vanu põllutööriistu

1644

Rahvas tuli õppepäevale uurima, kuidas kodus puidukahjurite vastu võidelda.

Laupäeval, 21. juulil oli Kolga muuseumis õppepäev, kus räägiti vanade väärtesemete kahjustustest ja kaitsest. Päev algas loengutega – Liisi Taimre MTÜst Majalugu jutustas vanade esemete kasutusvõimalustest, Marike Laht  Eesti Vabaõhumuuseumist rääkis puitu kahjustavatest mardikatest ja puidutöötlusvõtetest.

Pärast loenguid hakkasid õppejõud ja kohaletulnud inimesed puhastama  muuseumile kuuluvaid vanu puidust põllutööriistu ja roostetanud metallesemeid. Harjumaa muuseumist oli appi tulnud ka Mall Siniveer.

„Olen oma suvekodus puidumardikatega hädas. Nägin kuulutust ja otsustasin tulla. Sain kasulikku infot, näha õigeid töövõtteid ja -vahendeid ning otse rääkida oma murest,“ ütles Iivi Otto, kes oli õppepäevale tulnud Suurpealt.

Marike Laht  rääkis muredega tema poole pöördunuile, et mardikas, keda inimesed nimetavad puidukoiks, on tavaliselt toonesepp. Kui toonesepa tekitatud auk on vana ja närimispuru pole, ei tasu puitu kemikaalidega määrida. Kui on värsked närimishunnikud, saab mardika vastu võidelda.

„Mardikas tuleb sööma, puit on talle lihtsalt toit. Kui vaja, tulebki vana asi välja vahetada, igal asjal on oma aeg. Kuna muuseumi asjadel on kultuuriväärtus, püüame nende esemete aega pikendada. Teeme osadele muuseumi esemetele keemilise töötluse. Kui see õnnestub ja kevadel pole mardikaid, seisavad tööriistad ehk 3-4 aastat puutumatuna. Kui ei õnnestu, tuleb kevadel uuesti teha,“ jutustas ta.

Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier sõnas, et kemikaalid on kallid ja kõikide asjade kordategemine maksaks tuhandeid eurosid, seda raha muuseumil pole: „Vähemalt saame õppepäeval teada, mida tegema peaks.“

Põllutööriistad puruks pekstud
Laupäevase õppepäeva algne põhjus ulatub aastate taha, rääkis Ulvi Meier. Aastakümneid seisid pikas rehes Kolga mõisa restauraatori Cornelius Tamme 1980-1990. aastatel kogutud põllutööriistad ja hoburakendid. Esemed olid aga puruks pekstud, nüüd on neist järel detailid.

„Olukord rehe all oli kohutav – katus katkine, esemed purukspekstuna ja väetisest läbiimbununa põrandal. Ma ei oska täpselt öelda, millal vandaalitsemine toimus, aga arvan, et vähemalt 10 aastat tagasi,“ kirjeldas ta.

Ulvi Meier otsustas korraldada talgupäeva. Aprillis kutsus ta sõbrad ja vabatahtlikud appi. Koos parandati rehehoone katus ning toodi esemed rehe alt välja ja puhastati ära. Puhastatud asjad seisavad nüüd rehehoone teises otsas betoonpõrandale pandud puitalustel.


Vanad puruks pekstud tööriistad toodi rehe alt välja aprillis.

Muusemi töötajad lootsid, et saavad pärast puhastamist toonesepast lahti, kuid avastasid paari kuu möödudes, et on tekkinud uut näripuru.

Mais kirjutas Ulvi Meier koos Liisi Taimre ja Marike Lahega projekti, et korraldada Kolga mõisa pikas rehes õppepäev. Kultuurkapital rahastas projekti 200 euroga, mille eest osteti õppepäevaks töö- ja kaitsevahendid ning kemikaalid.

Õppepäeval osalenud kohalikud naised Ene Riiberg ja Malle Pipenberg ütlesid, et neil mõlemal on taludes vanu esemeid, mis vajavad korrastamist. Nad rääkisid, et said puidukahjuritest palju uut teada, aga kõlama jäi: „Võitle, mis sa võitled, mardikas võib ikka alles olla.“