Kolga kodu-uurija REIN SINIMÄGI aitab muuseumil koguda mälestusi

2186
REIN SINIMÄGI: „Huvitav on uurida ja tahan ka, et midagi jääks kodukandi kohta tulevaste põlvkondade jaoks alles.“

REIN SINIMÄGI hakkas kodukohapärimusi talletama pensionärina.

Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier nimetab Rein Sinimäge asendamatuks abiliseks: „Harjumaa muuseum tegi küsitluse, taheti teada sedagi, mida on maakonna väikestes muuseumides haruldast. Meie võimalused on väikesed, kuid see-eest on muuseumil Rein Sinimägi – tema pärast ollakse kadedad.
Rein on alati heatujuline ja väga hea suhtleja, tunneb kohalikke inimesi ja olusid, käib vanemate inimeste juures kodus mälestusi kirja panemas, uurib ka selliseid mehelikke teemasid nagu sõda, küüditamine, sport. Rein on piltlikult öeldes minu mälupulk, aitab alati, kui on vaja, tema abiga saan kokku pildi ja sõna – kes on kes ning kuidas on meie kandi inimesed omavahel seotud.“

Rein Sinimägi elab Kolga külje all Ulliallikal oma lapsepõlvekodu lähedal Maasika talus. Ta tuli kodukanti tagasi pärast pensionile jäämist 2003. aastal ning peagi leidis uue tegevuse, kui oli sisse astunud Kolga muuseumisse.

Ulvi Meier palus infot Kolga asunduse kohta, ka Ulliallika ja Tagavälja kuuluvad sinna. Ühest abist kasvas välja teine ning nüüd võib nimetada Rein Sinimäge muuseumi olulisemaks kirjasaatjaks. Tema koostatud kaustasid ja uurimusi on muuseumis mitu.

„Minu kasuvend Endel Vetemaa oli koguja, temalt selle pisiku sain,“ ütleb Rein Sinimägi. „Vend oli Valgejõe ja hiljem Kolga metskonna metsnik, pani kokku Valgejõe-Vanaküla-Parksi ajaloolise uurimuse. Ta oli ka spordilembeline, koostas edetabeleid ning kogus sportlaste kohta materjali. Mina koostan praegu Kolga metskonna ajalugu alates 1920. aastast, kui see loodi. Minu isa Arnold Sinimägi oli Ulliallika metsavaht, temalt on jäänud fotosid, palju on aidanud Kolga metskonna endised töötajad Leo Laanetu ja Maarja Orusalu.“

Üks mahukamaid kaustu muuseumis on Kuusalu valla sportlaste kohta – neist, kes elavad või on sündinud seal.

Rein Sinimägi loetleb sportlasi, kelle kohta on kokku pannud omaette leheküljed: Johannes Siir Kursilt, teda võib nimetada Eesti laskespordi isaks. Ta sündis 1889. aastal. Või kahevõistleja Raimond Mürk Tsitrest Muuksist; suusatajad vennad Tartod, Evald ja Jakob; jooksja Eduard Prööm Kodasoost; õed Moorlatid – jalgratturid Aino ja Vaike ning kettaheitja Linda Sigula külast; jääpurjetajad, vennad Rauad, Ants-Ivar ja Otto-Sven; suusataja Heino Tšernjavski Kolgakülast; jalgrattur Karli Lambot Jumindalt; tõstja Toivo Kurg Mustametsast; ujuja Eha Lilenthal Kahala külast; korvpallur Mihkel Tiks; spordipedagoog ja õppejõud Mait Arvisto Kolgakülast ja spordipedagoog Rein Virkus Loksalt; Kolgast ujuja Argo Tammemäe ja laskur Neeme Pajusaar ning paljud teised.

„Teise maailmasõja kohta on eraldi kaust,“ räägib kodu-uurija. „Kirjutan ka neid mälestusi üles selleks, et nooremadki põlvkonnad teaksid. Ise mäletan, kuidas Mustametsas elasid saksa sõjavangid, kes ehitasid Tallinna-Narva maanteed. Autod vedasid Maarikojalt kruusa, teepealt võeti meid, poisikesi, sõidule, enne karjääri pandi maha, kui tagasi tulid, võtsid jälle peale. Isade tagant virutasime neile sigarette.“

Ta ütleb, käib materjali kogumas sellepärast, et aidata muuseumi töötajaid: „Mis mul, vanal mehel, kodus ikka teha. Kirjutan, enamasti küll käsitsi. Mul on arvuti, õpin sellega töötama.“

Rein Sinimägi on sündinud 1936. aastal, õppis Uuri algkoolis, edasi läks Loksa kooli.

„Olin Loksa keskkooli esimeses lennus. Läksin varem ära, õppisin elektrikuks, klassikaaslased peavad mind omaks, kutsuvad klassikokkutulekutele.“

Edaspidi tahab ta kokku panna koduvalla elektrijaamade ajaloo, neid on olnud mitu alates Kotkast kuni Valgejõe, Nõmmeveski ja Kotka jõujaamadeni.

Loe ka Rein Sinimägi kirju­tatud ülevaadet Johannes Siirist.