Kol­ga muu­seum pa­neb kok­ku näi­tust õmb­le­mi­sest

Näi­tus õmb­lus­ma­si­na­test ja rät­se­pa­töö­ga seo­tud ese­me­test-pil­ti­dest on plaa­nis ava­da muu­seu­miööl, 18. mail.

Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meie­ri üles­kut­se­le on vas­ta­nud ju­ba mi­tu ini­mest, prae­gu­seks on ole­mas kok­ku 10 va­na õmb­lus­ma­si­nat, kõik eri fir­ma­de val­mis­ta­tud: kõi­ge tun­tum neist Sin­ger, aga ka Pfaff, Phoe­nix, Triumph ning nõu­ko­gu­deaeg­seid ma­si­naid.

Kui ko­du­des juh­tub ole­ma õmb­le­mi­se­ga seo­tud ese­meid, võiks neid näi­tu­se jaoks lae­na­ta, üt­leb ju­ha­ta­ja. Oo­da­tud ka kõik­või­ma­li­kud tar­vi­kud ala­tes nöö­pi­dest ja nööp­nõel­test, tõmb­luk­ku­dest-kää­ri­dest ku­ni fo­to­de­ni õmb­lus­kur­sus­test või ku­na­gis­test rät­se­pa­test-õmb­le­ja­test.

Ul­vi Meier: „Olen ju­ba ha­ka­nud pai­gu­ta­ma muu­seu­mi oma ko­gust trip­pe, truk­ke, kää­re, on ka paar press­rau­da. Nä­ha saab hu­vi­ta­vat lõi­ge­te raa­ma­tut, mil­le tõi muu­seu­mis­se Rai­vo And­re, te­ma onud olid rät­se­pad. Raa­ma­tu ta­ga­kaa­ne­le on kee­gi kir­ju­ta­nud „Kol­ga-Lee­si kau­ba­tar­vi­ta­ja­te ühi­sus“, sel­les on veel hu­vi­tav ni­me­ki­ri klien­ti­dest.“

Muu­seu­mi ju­ha­ta­ja loo­dab, et rät­se­pa­töö­ga seo­tud ese­meid tuuak­se ka pä­rast ava­mist: „Meil hak­ka­vad­ki näi­tu­sed ela­ma siis, kui on väl­ja kuu­lu­ta­tud ja ava­tud. Tul­lak­se vaa­ta­ma, ju­tu sees sel­gub, et ko­du­des on sa­ma tee­ma­ga seo­tud vah­vaid as­ju, mi­da võiks teis­te­le­gi näi­da­ta. Me ei võ­ta mi­da­gi en­da­le, kõik saab ta­ga­si. Fo­to­dest tee­me koo­piad.“

Rät­se­pa­töö­ga seo­tud näi­tu­sel tut­vus­ta­tak­se ko­ha­lik­ke le­gen­daar­se­maid õmb­lus­meist­reid, ka õmb­lus­ma­si­na­te aja­lu­gu. Sin­ger on ma­si­na­test tun­tuim, saa­nud õmb­lus­ma­si­na sü­no­nüü­miks.

„Õmb­lus­ma­si­na leiu­tas 1755. aas­tal Vies­mann, Sin­ge­ri ma­si­na val­mis­ta­mi­se­ni oli siis veel sa­da aas­tat. Isaac Mer­rit Sin­ger sai tun­tuks sel­le­ga, et hak­kas ma­si­naid müü­ma jä­rel­mak­su­ga, pal­kas müü­gi­me­hed, ha­ka­ti kor­ral­da­ma õmb­lus­kur­su­seid. Tä­nu edu­ka­le tu­rus­ta­misp­laa­ni­le laie­nes Sin­ge­ri õmb­lus­ma­si­na­te ka­su­ta­mi­ne kii­res­ti. Po­le üh­te­gi teist leiu­tist, mil­le ka­su­ta­mi­ne laie­nes nii kii­res­ti ja mi­da on tä­na­päe­vaks vä­ga pal­ju täien­da­tud, kui on õmb­lus­ma­sin,“ ju­tus­tab Ul­vi Meier.

Rät­se­pa­te-õmb­le­ja­te koh­ta kõ­ne­leb ta, et nad olid head suht­le­jad, ena­mas­ti val­la­li­sed, va­ra­se­mal ajal käi­sid kü­last kü­las­se ja pe­rest pe­res­se ning ela­sid mõn­da ae­ga ko­ha­peal. Rät­se­pad val­mis­ta­sid mees­te­kuu­bi ja pük­se, õmb­le­jad te­gid nais­te ja las­te rii­deid. Hil­jem tek­ki­sid õmb­lus­töö­ko­jad. Ka nõu­ko­gu­de ajal, kui poest oli rii­dek­raa­mi vä­he saa­da, olid kü­la­des sa­ge­li omad õmb­le­jad, kel­lelt tel­li­ti pi­du­li­ku­maid rõi­vaid.