Kepikõndijate rahvusvaheline maailmakarikavõistlus toimub Eestis esmakordselt.
Kolgaküla terviseradadel on Helges Mändmetsa eestvedamisel aastaid korraldatud Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratone. Tänavune toimub 12. korda, on kavandatud pühapäevale, 7. juulile. Seekord on ühendatud rahvusvahelise võistlusega, kepikõnnisportlased lähevad 10- ja 21kilomeetrisele rajale. Maailmakarika etapi korraldab MTÜ Elamusretked.
Kolgakülas on võistluste rajameister ja peakohtunik Joaveski külavanem, kepikõnnitreener ja liikumisnõustaja Rene Meimer. Ta kutsub Kolgakülla kepikõnnivõistlusele ka ümberkaudset rahvast – vaatama, kuidas jaapanlased, inglased ja teised välissportlased omavahel mõõtu võtavad, või osa võtma. Mullusel Lahemaa maratonil oli 600 osalejat.
Rene Meimer: „Rajad on Kolgaküla ja ümbruskonna metsades looduslikult kaunid. Maratonirada jõuab Pikakose ja Joaveskini, lühemad rajad mööda Valgejõe äärt Nõmmeveskini. On parasjagu tõuse ja langusi, jõe- ja ojakaldaid.“
Ta on kepikõnniga tegelenud ajast, kui sattus raskesse liiklusavariisse ja hakkas end jalule aitama. Esialgu tegi tugikõndi, mis tähendab, et kepid aitasid keharaskust üle kanda kätele. Nüüd osaleb ka maratonidel ning käib projekti Kepikõnniekspress raames juhendamas Tallinnas Mustamäel, Lasnamäel ja üle Eesti. Ka Loksal võiks tema sõnul olla harrastajate rühm, keda õpetada õigesti liikuma.
„On ekslik arusaam, et kepikõnd on vanemate naiste harrastus, treeningrühmades kipub olema 20 naist ja üks mees. Tipptase on sportlik kepikõnd, kui liigutakse suure kehalise koormusega. Mina õpetan õigesti ja tervislikult liikuma,“ räägib ta.
Kui saab selgeks kepikõnni õige tehnika, on kõik lihasgrupid kaasatud. Rene Meimer toonitab, et liikuda tuleb regulaarselt kolm-neli korda nädalas üle päeva, vähemalt tund aega, oma tempoga ja tervis tuleb.
„Sport tähendab intensiivsust, koormust – see pole tervislik. Nõukogude ajast on jäänud sõna „tervisesport“, kuid õige on öelda „liikumisharrastus“. Tervisliku liikumiskoormusega peab suutma omavahel juttu ajada.“