Koha­li­kud nai­sed pea­vad Ala­ve­res taas­ka­su­tus­poo­di

„Taas­ka­su­tus on äge,“ on suu­rel sil­dil Ala­ve­re poe­hoo­ne kõr­val asu­va ku­na­gi­se söök­la, hi­li­se­ma baa­ri­hoo­ne sis­se­pää­su ko­hal. Mul­lu au­gus­tis avas MTÜ Riiu­li­Rõõm ehk ko­ha­li­kud ela­ni­kud Liis Lin­nu­mäe ja Lii­vi­ka Ki­vis­tik seal ka­su­ta­tud as­ja­de bu­tii­gi.

Te­gu po­le ta­va­li­se tei­se rin­gi as­ja­de kaup­lu­se­ga, sest seal ei ole ühel­gi kau­bal hin­na­sil­ti, vaid hin­na mää­rab ost­ja – igaüks ot­sus­tab ise, kui pal­ju mak­sab. See on või­ma­lik, sest pakutavat kau­pa Riiu­li­Rõõm ei os­ta, vaid võ­tab vas­tu ta­su­ta. Müü­gil on rii­ded, ja­la­nõud, nõud, maa­lid, lam­bid, sei­na­kel­lad, eh­ted, triik­rauad, gril­lid, män­guas­jad, ka väik­seid mööb­li­e­se­meid ja pal­ju muud. Ku­na iga­päe­va­selt käi­vad taas­ka­su­tus­poe pi­da­jad pal­ga­tööl, on bu­tiik ava­tud kol­ma­päe­va õh­tu­ti ning nä­da­la­va­he­tus­tel.

Al­gus Ala­ve­re koh­vi­ku­te­päe­val
Liis Lin­nu­mäe on taas­ka­su­tu­se­ga kok­ku puu­tu­nud lap­sest saa­dik ning hak­kas koos ema­ga va­ra­kult käi­ma ka­su­ta­tud as­ju kõik­jal müü­mas: „Ost­si­me neid hul­gi­kau­ba­na ja tel­li­si­me ka vä­lis­maalt. Sai­me en­da suu­re­le pe­re­le rii­deid ja müü­si­me oda­va hin­na eest teis­te­le.“

Kui Lii­vi­ka Ki­vis­tik avas viis aas­tat ta­ga­si Ala­ve­re esi­me­sel koh­vi­ku­te­päe­val oma ko­dus Mäe ta­lus ko­du­koh­vi­ku, läks Liis Lin­nu­mäe sin­na te­ge­ma hoo­vi­kir­bu­kat ehk müüs ka­su­ta­tud rii­deid.

„Neid oli nii pal­ju, et te­gi­me riie­te müü­mi­seks sa­mal su­vel veel ühe ko­du­koh­vi­ku. Järg­mi­sel ke­va­del ehi­ta­sid poi­sid mei­le väi­ke­se kios­ki, et saak­si­me pak­ku­da oma pe­re­de ja sõp­ra­de kap­pi­dest üle­jää­nud rii­deid. Ost­mas käi­sid pea­mi­selt enda tut­ta­vad, hin­na mää­ra­sid nad ise,“ ju­tus­tas Lii­vi­ka Ki­vis­tik.

Möö­du­nud su­vel kü­sis Liis Lin­nu­mäe Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu esi­me­helt ja tu­lun­du­sü­his­tu Al­var MÜ ju­hilt Jaa­nus Ka­le­vilt, kas nad võik­sid saa­da väi­ke­se poe jaoks Ala­ve­re rah­va­ma­jas noor­te­kes­ku­se en­di­sed ruu­mid: „Jaa­nus pak­kus hoo­pis, et Ala­ve­re poe kõr­val sei­sa­vad tüh­ja­na vii­ma­ti baa­ri ka­su­tu­ses ol­nud ruu­mid. Tu­li­me vaa­ta­ma. Olin al­gu­ses väga skep­ti­li­ne, sest oli­me se­ni toi­me­ta­nud il­ma üü­ri ja suur­te kom­mu­naal­ku­lu­de­ta.“

Lii­vi­ka Ki­vis­tik sel­gi­tas: „Me pol­nud ju se­ni si­su­li­selt mi­da­gi tee­ni­nud, meie jaoks oli põ­hi­li­ne, et sai­me too­dud riie­test üht-teist en­da­le ning ka sõb­ran­na­de­le pak­ku­da. See­tõt­tu Liis kar­tis­ki, et me ei jõua ren­di­ruu­me ülal pi­da­da.“

Siis­ki ot­sus­ta­sid nai­sed väl­ja­kut­se vas­tu võt­ta. Ku­na 16. au­gus­tiks oli plaa­ni­tud su­ve­lõ­pu koh­vik, oli ae­ga kuus päe­va, et kor­ras­ta­da aas­taid tüh­ja­na seis­nud ruu­mid ja si­sus­ta­da pood. Ruu­mi­de olu­kord pol­nud kii­ta – osa­li­selt lä­bi sa­da­nud ka­tu­se tõt­tu oli seal hal­li­tust, ka­na­li­sat­sioon ei toi­mi­nud, to­rud lek­ki­sid, mõ­ned val­gus­tid ei töö­ta­nud, ruu­mid olid täis va­na mööb­lit ja muud üle­liig­set.

„Suu­re töö te­gid Lii­si mees ja ko­gu ta pe­re, te­ma isa on kuld­se­te kä­te­ga mees,“ mär­kis Lii­vi­ka Ki­vis­tik.

Es­ma­va­ja­lik jõu­ti ava­mi­seks val­mis, hil­jem ehi­ta­sid me­hed poe sis­se­pää­su juur­de ees­ko­ja, va­he­tult en­ne küt­te­pe­rioo­di al­gust said pa­ran­da­tud ka lek­ki­vad ra­diaa­to­rid.

Klien­te ko­dust ja kau­ge­malt
Vei­di üle poo­le aas­ta te­gut­se­nud poe suu­res müü­gi­saa­lis on stan­ge­del ja lau­da­del tu­han­deid rõi­vaid.

„Vä­ga pal­ju on las­te­le, kuid kõi­ge roh­kem on meil nais­te­rii­deid, nai­sed va­he­ta­vad oma rõi­vaid sa­ge­li väl­ja,“ üt­leb Lii­vi­ka Ki­vis­tik.

Nen­de klien­did on li­saks ko­ha­li­ke­le ela­ni­ke­le pea­mi­selt Keh­rast, Aru­kü­last, Ko­se val­last. Kõi­ge mu­ga­vam on pood lap­se­va­ne­ma­le, kel­le lap­se­le on nii-öel­da üleöö rii­ded või ja­lat­sid väi­ke­seks jää­nud ja kii­res­ti oleks va­ja uu­si.

Liis Lin­nu­mäe: „Näi­teks tu­leb ema, kes avas­tas, et lap­se­le on pluu­sid väi­ke­seks jää­nud. Või va­nae­ma, kel­le juur­de too­di su­veks lap­se­lap­sed, kuid keh­va­de il­ma­de jaoks rii­deid-ja­la­nõu­sid kaa­sa ei pan­dud. Või nai­ne, kes soo­vib voo­di­hai­ge­le me­he­le ma­ga­mi­seks mõ­nu­sat pluu­si.“

Os­tu­de eest ta­su­mi­seks on kaup­lu­se sei­nal ra­ha jaoks karp. Või­ma­lus on te­ha ka üle­kan­ne MTÜ ar­ve­le. Igaüks mak­sab vas­ta­valt oma või­ma­lus­te­le või nii pal­ju, kui ar­vab kau­ba väärt ole­vat.

Uut kau­pa tuuak­se Ala­ve­re poo­di igal nä­da­lal ning se­da ei tee üks­nes ko­ha­li­kud ela­ni­kud. Kõi­ge kau­ge­mad too­jad, üht­la­si ka ost­jad, on ol­nud Rap­la­maalt Mär­ja­maalt. Üld­ju­hul võ­tab Riiu­li­Rõõm kõik pa­ku­tu vas­tu. Nai­sed sor­tee­ri­vad need, ena­mik rii­deid pan­nak­se müü­gi­saa­li stan­ge­de­le uu­si oma­nik­ke oo­ta­ma. Kaup, mis on lii­ga kauaks poo­di seis­ma jää­nud või mil­le­le ost­jat ei ar­va­ta ole­vat, müüak­se hul­gi­kau­ba­na vee­bi­oks­jo­ni­tel.

Poe ruu­mi­des kor­ral­da­tak­se ka üri­tu­si – no­vemb­ris oli mees­te­päe­va fri­tiõh­tu, lau­päe­val tu­leb vest­lu­sõh­tu nais­te­le.

Riiu­li­Rõõ­mu pood on saa­nud Ala­ve­res nii po­pu­laar­seks, et ko­du­kan­di ini­me­sed esi­ta­sid sel­le Ani­ja val­la aas­ta te­gi­ja­te kon­kur­si no­mi­nen­diks.

„Kõik klien­did on ol­nud vä­ga toe­ta­vad. Ühel päe­val as­tus üks mees­te­rah­vas sis­se ja üt­les, me tee­me nii õi­get as­ja, et ta­sub meie ühe kuu üü­ri. Pa­ni ra­ha laua­le, soo­vis kõi­ke head ja läks,“ lau­sus Liis Lin­nu­mäe.