Kodu endised töötajad kohtusid Kehra näituse lõpetamisel

935
Kunagise rahvatööndusettevõtte Kodu Kehra jaoskonna töötajad: ÜLLE HÄRGINEN, LJUDMILA SAUPÕLD, VALTER JÜRNA, SIGNE KIVI, AARE KULLA, MARJA PUNG, AINO JAANSALU, SILVA LAUPA, HELLE VAGA ja MILVI THALHEIM.

Kui tavaliselt kutsutakse rahvas kokku näituste avamiseks, siis Kehra raudteejaamas-muuseumis oli sel korral vastupidi. Linnamuuseumi toas oli pool aastat avatud näitus, mida pidulikult ei avatud, küll aga jagati tänukirju ja lilli ning peeti kõnesid pühapäeval, 30. augustil näituse lõpetamisel. Näitus „Kodust EKAR Trükini“, mille väljapaneku põhiosa koosnes 1980. aastal loodud rahvatööndusettevõtte Kodu Kehra jaoskonna toodangust, pandi üles märtsis, kuid külastajad nägid seda alles pärast eriolukorra lõppu mais, pidulikku avamist ei saanud teha ka siis.

„Tore, et on võimalik nüüd siiski kokku saada. See näitus on valminud ju suuresti teie kätetööst firmas, mis on Kehras 40 aastat edukalt tegutsenud. Mitmekülgsest ja kirevast toodangust, mis seal aja jooksul on tehtud, oli lust näitust teha,“ ütles Kehra muuseumi juht Anne Oruaas näituse lõpetamisele kutsutud Kodu endistele töötajaile.

Ta lisas, et näitus „Kodust Ekar Trükini“ oli tõeline kogukonnaprojekt – inimesed tõid, mis neil ettevõtte toodangust alles, mida oli hoitud ja säilitatud. Anne Oruaas tänas kõiki, kelle abiga näitus kokku pandi.

Tööaastaid endises ettevõttes meenutasid Valter Jürna, Helle Vaga ja Silva Laupa ning ka ettevõtte kunagised kunstnikud Signe Kivi ja Milvi Thalheim.

Riigikogu liige Signe Kivi rääkis, et suunati Kehrasse rahvatööndusettevõttesse Kodu 1980. aastal pärast kunstiinstituudi lõpetamist.

„Ma pidin krambid saama – olin Tallinna tüdruk ja saadetakse kusagile Kehrasse – kus see üldse asub? Esimesel tööpäeval rongiga siia sõites terve tee nutsin. Mõtlesin, kuidas on saatus mulle, oma arust päris andekale ja ägedale pealinna tüdrukule, mänginud sellist vingerpussi. Rongid olid sel ajal täis vene sõdureid, seetõttu oli ka olustik ebameeldiv.

Ainuke lohutus oli, et ka Milvi tuleb Kehrasse tööle. Ta oli minu suur eeskuju ülikooli päevilt. Ja kui jõudsin Kodu ettevõttesse, oli seal äsja valmis saanud kaks pikka 17meetrist trükilauda. Olin oma diplomitöö teinud trükikangastest ja nägin kohe neid võimalusi, mis siin olid,“ jutustas Signe Kivi.

Ta kiitis, et entusiasm, mis ettevõttes valitses, oli võrratu, samuti loominguline keskkond ja töötajad: „Arvan, et minust poleks mitte kunagi saanud kunstnikku, kui mu esimene töökoht poleks olnud Kehras ja sellises keskkonnas. Kõik need uued asjad, mis me siin välja mõtlesime! Näitusel on lainelise servaga köögikardinad, mina olin nende kunstnik. Kõik, mis Kodu tegi, oli uskumatult kihvt, see oli nagu välismaa, olime innovaatorid, meie toodang oli defitsiit. Väga kahju, et mul endal pole neist midagi alles.“

Signe Kivi rääkis, et kohtub aeg-ajalt toonase ENSV kergetööstusministri Jüri Kraftiga: „Iga kord ta ütleb – palun tervitage Kehra rahvast, Kodu ettevõtte töötajaid, ma olin vaimustuses teie toodangust ja lisaks toodangule olid teie ettevõttes ka kõige kenamad naised.“

Kui Signe Kivi töötas Kehras viis aastat, siis 1980. aastal Tartust kunstikombinaadist ARS sinna kutsutud Milvi Thalheim töötas seal veel ka 1990ndate lõpus loodud EKAR Trüki ajal: „Kui läksin peadirektoriga töölepingut tegema, küsisin, kuidas ma pean töötama, kas nii, et töö on tehtud või pean koguaeg kohal käima. Ma ei tahtnud iga päev Tallinnast Kehrasse sõita ja sain töötada nii, et kodus kavandasin, ning kui asi oli trükivalmis, tulin kohale.

Direktor ei piiranud loomingulist vabadust, saime siin ka oma näituste jaoks teha, mis vaja.“

Eelmine artikkelKui­das on koo­lid uueks õp­peaas­taks val­mis
Järgmine artikkelAnija-lavastuse lisaetendused