Aruküla Noorte Näiteringi esimene kohtumine ja proov oli teisipäeval, 4. novembril.
Aruküla neiu Kirke Pilliroog armastab teatrit väga ning on näidelnud lapsepõlvest peale – kuigi ta on näitlejaid ka varem juhendanud, ei pea ta end asjatundjaks: „Ütlesin Arukülla tulnud noortele, et proovime ja areneme kõik koos.“
Esimesse proovi tuli noori kokku alla kümne, kuid ta loodab, et edaspidi on osalejaid rohkem: „Kõik noored on 13-16aastased tüdrukud Arukülast, kes õpivad waldorfkoolis või põhikoolis. Osalejaid oli küll vähem, kui ma lootsin, kuid pole hullu. Usun, et paari järgneva nädala jooksul tuleb huvilisi juurde ning läheb nii nagu alati – alguses ei saa vedama, pärast pidama. Tüdrukud lubasid järgmisel korral oma sõbrad kaasa võtta.“
Esimesel kohtumisel noored näidendit välja ei valinud: „Lavastuse valimiseks on veel liiga vara ning meid oli kohal vähe, et hakata rolle jagama. Otsustasime, et esmalt teeme näitlemisega tutvust ning saame omavahel paremini tuttavaks. Seejärel vaatame lava poole.“
Ta sõnas, et noored kipuvad sageli kiiresti lavale: „Olin selleks valmis, et ka Aruküla noortega on nii. Pidin aga üllatuma, sest nad soovivad tõepoolest läbida kogu protsessi, õppida tehnikaid ja elemente, mis käivad teatritegemisega kaasas. See sobis mulle väga, sest ka minu soov ja eesmärk on käia nende noortega läbi ühine tee.“
Juhendaja lausus, et kui kuulis Aruküla noorte näitlemishuvist, otsustas ta kohe proovida: „Näiteringi loomise idee pakkus välja Aruküla kultuuriseltsi juht Garina Toomingas. Läksin rahvamajja tema käest teatripileteid ostma, jäime rääkima ning ta oli kuulnud, et olen õppinud näitlemist. Idee tuli täpselt õigel ajal, sest mul on käesoleval aastal tekkinud näitlemises paus ja mõte meeldis mulle väga.“
Ta rääkis, et näitlemishuvi on märgata üsna palju: „Noorte hulgas näiteringi loomisest otseselt pole räägitud, seega ei kaota me midagi, kui ring ei õnnestu. Peab proovima ning nägema vaeva, et ring saaks hoo sisse. Arukülas on teine näitering huvialakeskuses Pääsulind, kuid ega me nendest ilmselt millegi poolest ei erine.“
Juhendaja lausus, et Aruküla Noorte Näiteringi peamine eesmärk on õppida luulet: „Õpime luule lugemist, kirjutamist ning näitemängu. Selle alla käib mono- kui improteater, aga ka koostöö ja üksteisega arvestamine.“
Kirke Pilliroog on koolis käinud Arukülas, kus ta praegu elab. Ta õppis Tallinnas rätsepaks-stilistiks, kuid see jäi lõpetamata. Praegu õpib ta täiskasvanute gümnaasiumis.
Näitlemisega alustas ta 12aastaselt, teatri vastu on tundnud huvi kogu aeg: „Alustasin Tallinna Toomklubi teatrikoolis, kus õppisin mõned aastad. Pärast seda sain tuttavaks näitleja Rainer Verner Samolbergiga, kes oli kolm aastat minu juhendaja ja õpetaja ehk mentor. Tegime koos teatriprojekte ning käisime kooliteatrite festivalidel. Katsetasime, tõime lavale midagi uut ja julget. Meie trupi nimi oli Protsess. Kui Verner läks sõjaväkke, jäime trupiga edasi tegutsema. Sain sealt oma teadmised ning kujunes isikupära.“
Protsessi trupis sai ta proovida ka juhendajatööd: „Kui eelmine juhendaja lahkus, pidi keegi tema töö üle võtma. Siis töötasin aga endaealistega, kellega olime aastaid koos näidelnud. Ei tundnud, et oleks nende juhendaja, kuigi paberil oli nii kirjas. Pigem tegime koostööd. Endast nooremaid pole ma varem juhendanud, seega on minu jaoks kõik veel väga uus ja värske.“
Näitlemises peab ta oluliseks suurt tööd, koostegemisrõõmu ja protsessi: „Arvan, et kõik on õpitav ning valesti tegemist teatrimaailmas ei ole.“
