
Kehra Nuku tänavuse jõulutüki „Valge muinasjutt“ esietendusel Kuusalus oli ligi 300 vaatajat.
Rohkem kui pool sajandit tegutsenud nukurahvateatrit Kehra Nukk juhivad Sirje Põlendiku asemel nüüd Margit Aasmaa ja Annely Pakkane. Tänavuse jõululavastuse „Valge muinasjutt“ esietendus oli 3. detsembril Kuusalus. Eelmisel nädalal mängiti seda veel kahes oma valla lasteaias ning Arukülas ja Raasikul. Kokku etendatakse „Valget muinasjuttu“ detsembris 22 korda, nii ümbruskonna koolides, lasteaedades kuid rahvamajades, neljal päeval ka Vanamõisa jõulumaal.
„Ise me end kellelegi pakkuma ei hakanud, läheme vaid sinna, kuhu kutsuti. Rohkem me detsembris mängida ei jõuakski. Kuna see pole jõulu-, vaid talvelugu, võib mängida ka jaanuaris-veebruaris,“ räägib lavastaja Margit Aasmaa.
Kehra Nukk on „Valget muinasjuttu“ lavale toonud ka varem, viimati 1980ndatel. „Mulle see lugu lihtsalt väga meeldib,“ põhjendas Margit Aasmaa uuesti mängukavva võtmist. Teine põhjus oli, et lavastuse jaoks olid alles Kehra Nuku kunagise juhi Lea Sibul-Poola loodud nukud, vaid kaks tuli teha uut.
Lavastaja sõnul on „Valge muinasjutt“ lugu üksindusest ja sõprusest. Kauges tundras töötav meteoroloog, kelle ainus sõber on väike hirveke, mõtleb üksinduse peletamiseks välja muinasjutu, kus on palju sõpru – peremehe juurest ära jooksnud kass, kitseke, karu, rebane: „Laval toimuv on tema väljamõeldud lugu, mis räägib kiusamisest ja sõprusest.
Teema sai valitud kogemata, aga oleme saanud vaatajailt tagasisidet, et see on väga aktuaalne.“
Näitemängu seadis Margit Aasmaa kokku kolmest tekstist – nüüd teatriagentuurist saadud ja Kehra Nuku kunagise lavastuse dramatiseeringust ning raamatuna väljaantud muinasjutust. Lavakujunduse ja muusikalise kujunduse autor on Annely Pakkane, kes õpib kõrgkoolis graafilist disaini.
„Kui hakkasin lavastama, oli väljas pidev pimedus ja unistasime valgest lavast. Selle ka saime,“ ütleb lavastaja.
Lava puidust detailid tegi sponsorlusena Mati Kattai.
Kolm näitlejat on kooliõpilased
Peale hirve ja harakat mängiva Margit Aasmaa ning kassi osatäitja Annely Pakkase teeb salvestatud rolli meteoroloogina Ivar Neio ning lavastuses mängivad ka Kehra gümnaasiumi kolm õpilast – karu osas on Renet Roosi 12., rebast mängib Laura Restov 10. ja poissi Elisé Teino 9. klassist.
„Kui tükk oli väljavalitud, mõtlesin kohe kindlate laste peale, kuid osa neist hüppas alt ära. Esialgu jäi vaid Laura,“ jutustab Margit Aasmaa.
Tänu Laura Restovile saadi truppi Põrgupõhja näitetrupis osalenud Renet Roosi, seejärel ka Elisé Teino. Prooviperiood algas oktoobri lõpus, igal nädalal harjutati kaks korda.
Margit Aasmaa ja Annely Pakkane tõdevad, et lapsed tahavad enamasti olla ise laval, nukuteatrit paljud kardavad.
„Vahe päristeatriga on üsna suur, siin sa pole näoga publikus. Mõneti on lihtsam. Samas kui tavateatris saad ise emotsioone väljendada, siis siin pead elutu nuku panema elama,“ sõnab Laura Restov, kellel on varasem kogemus nii tava- kui nukuteatris mängimisest.
Renet Roosi, kes nukuteatri tegemises osales esimest korda, lisas, et peale käte, mis töötavad nukkudega, tuleb sirmi taga jälgida ka jalgu – et etenduse ajal üksteisele või dekoratsioonidele otsa ei koperdaks. Tema peab kogu etenduse mängima kükitades, muidu paistaks pea üle sirmi: „Kuusalus oli saal täis, ligi 300 inimest. Õnneks nägime alles pärast etendust, kui palju oli rahvast. Kui publikut ei näe, ei ole ka lavahirmu.“
Elisé Teino: „Mina pole varem üldse teatrit teinud. Alguses oli päris hull, nüüd juba pisut kergem. Pärast pikki päevi – kui on kaks või kolm etendust, on siiski väsimus päris suur.“ Ta lisab, et kõige vahvam on mängida lasteaedades, kus lapsed on vahetud, naeravad ja kilkavad.
„Olen noortega väga rahul,“ kiidab lavastaja. „Kui proovides oli väikeseid ulakusi ja lohakusi, siis etendusteks võtsid nad end väga hästi kokku. Kui on lavale minek, töötavad näitlejaile kohaselt perfektselt.“
Peale näitlemise aitavad noored etenduse ajal ka valgust seada. „Meil on kõigil kogu aeg midagi teha, sellist hetke pole, et keegi seisaks lava taga käed taskus – kui parasjagu ei näitle, paned näiteks muusikat või vahetad dekoratsioone,“ selgitab Margit Aasmaa.
Nukuteatri tõttu on Kehra kooli kolm õpilast pidanud päris palju tundidest puuduma. Koolis on nüüd raske, tunnistavad nad. Koolitöö ei tohi unarusse jääda, õppeedukus peab olema korras, märgib Annely Pakkane.
Noored lubavad, et jätkavad Kehra Nukus ka edaspidi. Laura Restov: „Mina jään.“ Elisé Teino: „Andsime Margitile sõrme, tema võttis kogu käe.“ Renet Roosi: „Mitte ainult käe, ikka kogu keha võttis.“




