Keh­ra Nu­ku jõu­lue­ten­du­ses tee­vad kaa­sa koo­li­noo­red

Keh­ra Nu­ku tä­na­vu­se jõu­lu­tü­ki „Val­ge mui­nas­jutt“ esie­ten­du­sel Kuu­sa­lus oli li­gi 300 vaa­ta­jat.

Rohkem kui pool sajandit tegutsenud nu­ku­rah­va­teat­rit Kehra Nukk juhivad Sirje Põlendiku asemel nüüd Mar­git Aas­maa ja An­ne­ly Pak­ka­ne. Tä­na­vu­se jõu­lu­la­vas­tu­se „Val­ge mui­nas­jutt“ esie­ten­dus oli 3. det­semb­ril Kuu­sa­lus. Eel­mi­sel nä­da­lal män­gi­ti se­da veel ka­hes oma val­la las­teaias ning Aru­kü­las ja Raa­si­kul. Kok­ku eten­da­tak­se „Val­get mui­nas­jut­tu“ det­semb­ris 22 kor­da, nii ümb­rus­kon­na koo­li­des, las­teae­da­des kuid rah­va­ma­ja­des, nel­jal päe­val ka Va­na­mõi­sa jõu­lu­maal.

„Ise me end kel­le­le­gi pak­ku­ma ei ha­ka­nud, lä­he­me vaid sin­na, ku­hu kut­su­ti. Roh­kem me det­semb­ris män­gi­da ei jõuaks­ki. Ku­na see po­le jõu­lu-, vaid tal­ve­lu­gu, võib män­gi­da ka jaa­nua­ris-veeb­rua­ris,“ rää­gib la­vas­ta­ja Mar­git Aas­maa.

Keh­ra Nukk on „Val­get mui­nas­jut­tu“ la­va­le too­nud ka va­rem, vii­ma­ti 1980nda­tel. „Mul­le see lu­gu liht­salt vä­ga meel­dib,“ põh­jen­das Mar­git Aas­maa uues­ti män­gu­kav­va võt­mist. Tei­ne põh­jus oli, et la­vas­tu­se jaoks olid al­les Keh­ra Nu­ku ku­na­gi­se ju­hi Lea Si­bul-Poo­la loo­dud nu­kud, vaid kaks tu­li te­ha uut.

La­vas­ta­ja sõ­nul on „Val­ge mui­nas­jutt“ lu­gu ük­sin­du­sest ja sõp­ru­sest. Kau­ges tund­ras töö­tav me­teo­ro­loog, kel­le ai­nus sõ­ber on väi­ke hir­ve­ke, mõt­leb ük­sin­du­se pe­le­ta­mi­seks väl­ja mui­nas­ju­tu, kus on pal­ju sõp­ru – pe­re­me­he juu­rest ära jooks­nud kass, kit­se­ke, ka­ru, re­ba­ne: „La­val toi­muv on te­ma väl­ja­mõel­dud lu­gu, mis rää­gib kiu­sa­mi­sest ja sõp­ru­sest.

Tee­ma sai va­li­tud ko­ge­ma­ta, aga ole­me saa­nud vaa­ta­jailt ta­ga­si­si­det, et see on vä­ga ak­tuaal­ne.“
Näi­te­män­gu sea­dis Mar­git Aas­maa kok­ku kol­mest teks­tist – nüüd teat­ria­gen­tuu­rist saa­dud ja Keh­ra Nu­ku ku­na­gi­se la­vas­tu­se dra­ma­ti­see­rin­gust ning raa­ma­tu­na väl­jaan­tud mui­nas­ju­tust. La­va­ku­jun­du­se ja muu­si­ka­li­se ku­jun­du­se au­tor on An­ne­ly Pak­ka­ne, kes õpib kõrg­koo­lis graa­fi­list di­sai­ni.

„Kui hak­ka­sin la­vas­ta­ma, oli väl­jas pi­dev pi­me­dus ja unis­ta­si­me val­gest la­vast. Sel­le ka sai­me,“ üt­leb la­vas­ta­ja.
La­va pui­dust de­tai­lid te­gi spon­sor­lu­se­na Ma­ti Kat­tai.

Kolm näit­le­jat on koo­liõ­pi­la­sed
Pea­le hir­ve ja ha­ra­kat män­gi­va Mar­git Aas­maa ning kas­si osa­täit­ja An­ne­ly Pak­ka­se teeb sal­ves­ta­tud rol­li me­teo­ro­loo­gina Ivar Neio ning la­vas­tu­ses män­gi­vad ka Keh­ra güm­naa­siu­mi kolm õpi­last – ka­ru osas on Re­net Roo­si 12., re­bast män­gib Lau­ra Res­tov 10. ja pois­si Eli­sé Tei­no 9. klas­sist.

„Kui tükk oli väl­ja­va­li­tud, mõt­le­sin ko­he kind­la­te las­te pea­le, kuid osa neist hüp­pas alt ära. Esial­gu jäi vaid Lau­ra,“ ju­tus­tab Mar­git Aas­maa.

Tä­nu Lau­ra Res­to­vi­le saa­di trup­pi Põr­gu­põh­ja näi­tet­ru­pis osa­le­nud Re­net Roo­si, see­jä­rel ka Eli­sé Tei­no. Proo­vi­pe­riood al­gas ok­toob­ri lõ­pus, igal nä­da­lal har­ju­ta­ti kaks kor­da.

Mar­git Aas­maa ja An­ne­ly Pak­ka­ne tõ­de­vad, et lap­sed ta­ha­vad ena­mas­ti ol­la ise la­val, nu­ku­teat­rit pal­jud kar­da­vad.
„Va­he pä­ris­teat­ri­ga on üs­na suur, siin sa po­le näo­ga pub­li­kus. Mõ­ne­ti on liht­sam. Sa­mas kui ta­va­teat­ris saad ise emot­sioo­ne väl­jen­da­da, siis siin pead elu­tu nu­ku pa­ne­ma ela­ma,“ sõ­nab Lau­ra Res­tov, kel­lel on va­ra­sem ko­ge­mus nii ta­va- kui nu­ku­teat­ris män­gi­mi­sest.

Re­net Roo­si, kes nu­ku­teat­ri te­ge­mi­ses osa­les esi­mest kor­da, li­sas, et pea­le kä­te, mis töö­ta­vad nuk­ku­de­ga, tu­leb sir­mi ta­ga jäl­gi­da ka jal­gu – et eten­du­se ajal üks­tei­se­le või de­ko­rat­sioo­ni­de­le ot­sa ei ko­per­daks. Te­ma peab ko­gu eten­du­se män­gi­ma kü­ki­ta­des, mui­du pais­taks pea üle sir­mi: „Kuu­sa­lus oli saal täis, li­gi 300 ini­mest. Õn­neks nä­gi­me al­les pä­rast eten­dust, kui pal­ju oli rah­vast. Kui pub­li­kut ei näe, ei ole ka la­va­hir­mu.“

Eli­sé Tei­no: „Mi­na po­le va­rem üld­se teat­rit tei­nud. Al­gu­ses oli pä­ris hull, nüüd ju­ba pi­sut ker­gem. Pä­rast pik­ki päe­vi – kui on kaks või kolm eten­dust, on siis­ki vä­si­mus pä­ris suur.“ Ta li­sab, et kõi­ge vah­vam on män­gi­da las­teae­da­des, kus lap­sed on va­he­tud, nae­ra­vad ja kil­ka­vad.

„Olen noor­te­ga vä­ga ra­hul,“ kii­dab la­vas­ta­ja. „Kui proo­vi­des oli väi­ke­seid ula­ku­si ja lo­ha­ku­si, siis eten­dus­teks võt­sid nad end vä­ga häs­ti kok­ku. Kui on la­va­le mi­nek, töö­ta­vad näit­le­jai­le ko­ha­selt per­fekt­selt.“

Pea­le näit­le­mi­se ai­ta­vad noo­red eten­du­se ajal ka val­gust sea­da. „Meil on kõi­gil ko­gu aeg mi­da­gi te­ha, sel­list het­ke po­le, et kee­gi sei­saks la­va ta­ga käed tas­kus – kui pa­ras­ja­gu ei näit­le, pa­ned näi­teks muu­si­kat või va­he­tad de­ko­rat­sioo­ne,“ sel­gi­tab Mar­git Aas­maa.

Nu­ku­teat­ri tõt­tu on Keh­ra koo­li kolm õpi­last pi­da­nud pä­ris pal­ju tun­di­dest puu­du­ma. Koo­lis on nüüd ras­ke, tun­nis­ta­vad nad. Koo­li­töö ei to­hi una­rus­se jää­da, õp­pee­du­kus peab ole­ma kor­ras, mär­gib An­ne­ly Pak­ka­ne.

Noo­red lu­ba­vad, et jät­ka­vad Keh­ra Nu­kus ka edas­pi­di. Lau­ra Res­tov: „Mi­na jään.“ Eli­sé Tei­no: „And­si­me Mar­gi­ti­le sõr­me, te­ma võt­tis kogu käe.“ Re­net Roo­si: „Mit­te ai­nult käe, ik­ka kogu ke­ha võt­tis.“