Kehrast pärit kunstniku EHA PÕLENDIKU looming on jõulukaartidel

3137

Kehra rahvamajas on avatud EHA PÕLENDIKU maalide näitus.

EHA PÕLENDIK hoiab käes jõulukaarte, mida kaunistavad tema tehtud monotüüpia-tehnikas pildid.
EHA PÕLENDIK hoiab käes jõulukaarte, mida kaunistavad tema tehtud monotüüpia-tehnikas pildid.

Eha Põlendik, neiupõlvenimega Telgmaa, on Kehras sündinud ja kasvanud kunstnik, kes praegu elab Tallinnas. 1. detsembril avati Kehra rahvamaja fuajees Eha Põlendiku maalinäitus.
„Juunis tõi Eha Põlendik ise oma töid valla käsitöönäitusele. Ükskord hiljem nägin teda siin kontserdil ning küsisin, kas võiks teha tema piltidest näituse,“ ütles Anija valla kultuurikeskuse juhataja Ruth Lille.
Rahvamajas on aasta lõpuni üleval Eha Põlendiku 15 pilti, peamiselt loodusmaalid, enamasti lilled. Näha seal saab ka portreed kunstniku emast, Kehra ühest eakamast ja auväärsemast elanikust Helmi Telgmaast.
„Ema pilti oli väga keeruline teha, portreed on üldse raske maalida. Tähtis on, et inimese tunneks pildilt ära, muidu pole mõtet teha,“ arvab kunstnik.
Üks pilt on talvisest Jägala jõest Kehra keskel: „Kehrat olen palju pildistanud, maale mul sealt nii palju ei ole.“
Kehras on Eha Põlendiku 23. isikunäitus, kuid tema töid on eksponeeritud ka ühisnäitustel koos paljude teiste kunstnike töödega. Tänavu andis postkaarditootja Paletti välja kaks tema tehtud piltidega jõulukaarti.
Maalima 37aastaselt
Eha Põlendik hakkas maalima 37aastaselt. Varem polnud seda proovinud, aga alati, kui nägi midagi väga ilusat, tekkis tal soov seda kuidagi jäädvustada.
„Ei arvanud siis, et sellest võiks midagi välja tulla,“ sõnab ta.
1979. aastal läks konstrueerimisbüroos sekretärina töötanud kolme tütre ema Tallinna Kultuuriülikooli Ants Laikmaa nimelisse Kunstistuudiosse. Ta räägib, et tänu stuudiole sai kahe aasta jooksul Eestimaal päris palju ringi käia. Suvel olid maalilaagrid, kuigi peale maalimise õpiti kunstistuudios muudki, näiteks graafikat ja ex libriste tegemist.
„Laagrid kestsid üks-kaks nädalat, hommikust õhtuni olid maalitunnid, suhtlesime palju kohalike inimestega, käisime kirikutornides ja mujal, oli väga põnev. Maalilaagrites tehtud pildid on parimad suveniirid. Eks noorele naisele oli suur õnn seegi, et sai nädalaks kodust ära ega pidanud mõtlema, mida õhtuks süüa teha, sai rahulikult tegelda sellega, mis meeldib,“ jutustab Eha Põlendik.
1981. aastal oli tal ainsana kultuuriülikooli kunstistuudio õpilastest maalinäitus. Tema tööd olid väljas vanalinna kohvikus Pegasus, Eha Põlendik mäletab, et üks tema suur maal varastati sealt.
Alustas akvarellidega
Maalimist alustas Eha Põlendik akvarellidega.
„Maalisin pere kõrvalt ja seetõttu tuli teha ruttu. Akvarell on niisugune tehnika, et seda peab tegema kiiresti, muidu jääb pilt niiöelda poriseks. Akvarelli ei saa parandada, sest siis ei jää toonid puhtad ja õhulised. Seetõttu peetakse akvarelli maalimises üheks raskemaks tehnikaks. Pastell on palju lihtsam – võtad karbi värve kaasa kuhu tahes ja teed, pole mingit „vesistamist“,“ selgitab ta.
Eha Põlendikule meeldib maalida natuurist, mahajoonistamist ta ei tunnista: „Kuigi mõnikord olen ka seda pidanud tegema ja vahel on vaja mõnd detaili maha joonistada.“
Fotolt „spikerdamist“ on vaja läinud eelkõige talvel, kui väljas ei maali ning kõike nüansse ei suuda täpselt meelde jätta.
Just sel põhjusel, et mahajoonistamine ei meeldi, on Eha Põlendik maalinud väga palju lilli: „Loodus ja lilled on mul lemmikud. Lilli saab maalida ka kodust lahkumata, toon need oma aiast või siis ostan kellelegi sünnipäevaks. Siis tuleb pilt ruttu valmis teha, sest lilled närtsivad kiiresti või tuleb ära kinkida.“
Ta lisab, et lilled annavad hingerahu: „Kaasaegse kunsti näitusel esitatakse enamasti probleeme, kuid need mõjuvad sageli vihastavalt. Minu arvates on inimesele vaja näidata rohkem ilu ja rahu, see maandab pingeid. Loodan, et minu piltide vaatamine pakub rõõmu.“
Teeb ka jõulukaarte
Kui palju on Eha Põlendik oma elu jooksul pilte maalinud, ei ole ta kokku lugenud. Suurem osa on läinud kingituseks või temalt ostetud. Palju on olnud tellimustöid, sealhulgas ka tema suurim maal, viikingiteemaline portree, mis läinud kingiks Edgar Savisaare ühele nõunikule. Igast pildist on autor teinud mälestuseks foto.
„Vene-ajal osteti kunsti nii palju, et mul polnud vaja tööl käia. Pärast Eesti taasiseseisvumist enam väga palju ei osteta. Olen oma pilte viinud ka galeriidesse, kuid seal on suur juurdehindlus,  hind läheb väga kalliks,“ räägib ta.
Praegu osaleb 72aastane Eha Põlendik Tallinna pensionäride kunstiklubi tegevuses. Maalimises on tema lemmikud nüüd akrüülvärvid. Veel meeldivad talle taimede või puulehtede abil tehtav taimetrükk ja monotüüpia: „Panen värvid paberile, tõmban käega üle ja teen neist tõmmise. Tulemus on iga kord erinev ja kordumatu.“
Taimetrükki ja monotüüpiat on Eha Põlendik kasutanud õnnitluskaartide valmistamisel – kõik tähtpäevakaardid sugulastele, sõpradele-tuttavatele teeb ta ise. Monotüüpia-tehnikas on tehtud ka Eha Põlendiku pildid, mis on kahel hiljaaegu väljaantud postkaardil.