Keh­ras es­ma­kord­selt toi­mu­nud vä­li­ki­nos näi­da­ti „Frän­ki“

Keh­ra mõi­sa­par­gis näi­da­ti ree­del, 12. juu­nil suu­relt LED-ek­raa­nilt es­ma­kord­selt vä­li­ki­no. Film, mi­da va­baõ­hu­ki­no kü­las­ta­jad said vaa­da­ta, oli tä­na­vu­sel Ees­ti fil­mi- ja te­leau­hin­da­de ga­lal pa­ri­maks män­gu­fil­miks hin­na­tud ja veel mi­tu au­hin­da võit­nud „Fränk“. Pool tun­di en­ne kell 22 ala­nud fil­mi­li­nas­tust vas­tas Ani­ja val­la noor­te­ko­gu ju­ha­tu­se liik­me Hend­rik Lill­soo esi­ta­tud kü­si­mus­te­le „Frän­ki“ re­žis­söör, Keh­rast pä­rit Tõ­nis Pill.

Keh­ra kul­tuu­ri­juht Triin Ves­pe­re üt­les, et vä­li­ki­no idee tu­li noor­te­ko­gu idee­kor­jest. Koos val­la kul­tuu­ri­kes­ku­se ju­ha­ta­ja Vei­ko Veier­ti­ga aru­ta­des saa­di aru, et üks­ki Ees­ti film ei kõ­ne­taks Keh­ra noo­ri roh­kem kui „Fränk“, mis suures osas filmiti Kehras. Vä­li­ki­no sean­si­le os­te­ti 105 pi­le­tit, vaa­ta­jaist um­bes 70 olid noo­red.

„Ani­ja val­la päe­vaks pan­di mõi­sa­par­ki la­va, sel­le et­te tel­li­si­me eral­di LED-ek­raa­ni, mis on just­kui hiig­la­suur te­ler. La­va ja ek­raa­ni ha­ka­ti üles pa­ne­ma ree­de lõu­na pai­ku, õh­tul kuueks-seits­meks sai val­mis. See on vä­ga kal­lis et­te­võt­mi­ne, ek­raa­ni saab pan­na ai­nult vas­ta­va la­va me­tall­kaa­re kül­ge. Meil oli la­va val­la­päe­vaks na­gu­nii tel­li­tud, pi­di­me li­saks ren­ti­ma ek­raa­ni,“ rää­kis Triin Ves­pe­re.

Kü­si­mu­sed re­žis­söö­ri­le koos­ta­sid koos­töös kul­tuu­ri­kes­ku­se­ga pea­mi­selt val­la noor­te­ko­gu liik­med, kes uu­ri­sid sot­siaal­mee­dia kau­du ka teis­telt noor­telt, mi­da soo­vik­sid Tõ­nis Pil­lilt tea­da.

„Kü­si­mu­si koos­ta­des mõt­le­si­me, kui­das meie noo­ri in­nus­ta­da, sest eel­da­si­me, et kin­no tu­leb pal­ju noo­ri. Li­saks on koo­li­lõ­pe­ta­mis­te aeg ning soo­vi­si­me an­da nei­le mo­ti­vat­sioo­ni eda­sis­teks õpin­gu­teks. See­tõt­tu oli in­terv­juu for­maa­dis noor­telt noor­te­le,“ üt­les Triin Ves­pe­re.
Kü­si­mu­si said ko­ha­peal esi­ta­da ka fil­mi vaa­ta­ma tul­nud ini­me­sed.

Tõ­nis Pil­li käest kü­si­ti te­ma lap­se­põl­ve koh­ta ka se­da, kas tea­dis ju­ba noo­re­na, et ta­hab saa­da fil­mi­re­žis­söö­riks. Sa­mu­ti ta­he­ti tea­da „Frän­ki“ koh­ta – kust tu­li fil­mi alg­ne idee, mis te­da sel­le loo juu­res enim kõ­ne­tas, kui pal­ju st­se­naa­rium loo­mi­se käi­gus muu­tus, kui liht­ne oli lei­da näit­le­jaid ja nii eda­si. Kü­si­ti ka Tõ­nis Pil­li kui re­žis­söö­ri koh­ta ning mil­list fil­mi teeb ta prae­gu.

Tõ­nis Pill ju­tus­tas, et enda koo­liajal Keh­ras te­gid sõp­ra­de­ga väi­ke­seid lü­hi­fil­me, jäl­jen­da­ti ka Alf­red Hitch­coc­ki loo­min­gut.

„Ot­se­selt ei ol­nud suurt pi­ka pers­pek­tii­vi unis­tust, et kui saan suu­reks, hak­kan kind­las­ti fil­mi­re­žis­söö­riks. See tek­kis na­tu­ke­ne hil­jem, kui sain täi­sea­li­seks, 18-19aas­ta­seks,“ sõ­nas ta.

Re­žis­söör ju­tus­tas, et pä­rast güm­naa­siu­mi lõ­pe­ta­mist töö­tas ta aas­ta res­to­ra­nis, järgnes ajateenistus kait­se­väes ning pä­rast se­da õp­pis Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mias aas­ta ae­ga graa­fi­list di­sai­ni, see­jä­rel läks Bal­ti Fil­mi- ja Mee­dia­koo­li (BFM) fil­mi­kuns­ti õp­pi­ma: „Ku­sa­gil kuk­las ala­ti tead­sin, et ta­hak­sin fil­me te­ha, aga en­ne fil­mi­koo­li as­tu­mist ei saa­nud ma pä­ris täp­selt aru, kes on re­žis­söör või mis on te­ma töö­üle­san­ded.“

BFMis õppimise ajal te­gi Tõ­nis Pil­li re­žis­söö­ri­na lü­hi­fil­me. Ta on töö­ta­nud ka täis­pik­ka­de män­gu­fil­mi­de juu­res re­žis­söö­ri as­sis­ten­di­na – näi­teks „Tõ­de ja õi­gus“, „Ka­lev“, „Tu­me pa­ra­diis“. Oli ka re­žis­söö­ri as­sis­tent Ch­ris­top­her No­la­ni ul­me­mä­ru­li „Te­net“ fil­mi­mi­sel Ees­tis.
„Frän­ki“ al­gi­dee koh­ta vas­tas Tõ­nis Pil­l, et ku­na­gi elas Keh­ras üks mees, kel­lel oli mi­tu hüüd­ni­me, nad kutsusid sõp­ra­de­ga te­da Frän­kiks.

Re­žis­söö­r ju­tus­tas, et fil­mi­st­se­naa­riu­mi ha­ka­ti ta­sa­pi­si kir­ju­ta­ma 2018. aas­tal (fil­mi kaasst­se­na­rist on Lau­ra Raud – toim), koos pau­si­de­ga ku­lus sel­leks ne­li-viis aas­tat: „Va­he­peal tun­dus, et esi­me­sed ver­sioo­nid on täies­ti ko­hu­ta­vad ja iga­vad, me pol­nud üld­se ra­hul ja hak­ka­si­me ot­sast pih­ta.“

Se­da lu­gu, mis lõ­puks fil­miks sai, ha­ka­ti aren­da­ma 2021. aas­ta pai­ku. Re­žis­söör soo­vis fil­mi­ga näi­da­ta, mis pa­neb ini­me­se soo­ri­ta­ma hal­bu te­gu­sid – mil­lest vä­gi­val­la­ring al­gab ja kui­das sel­lest väl­ja saa­da: „Loo­de­ta­vas­ti fil­mist saab nei­le kü­si­mus­te­le vas­tu­sed.“

Oma järg­mi­se fil­mi koh­ta üt­les Tõ­nis Pill nii pal­ju, et sel­les on sa­mu­ti noo­red te­ge­la­sed, kui­gi mit­te teis­me­li­sed: „Fil­mis on na­tu­ke pun­ki, na­tu­ke rok­ki ja na­tu­ke ka draa­mat.“

Noor­te­le, kes soo­vi­vad tu­le­vi­kus sa­mu­ti sa­mas vald­kon­nas te­gut­se­da, soo­vi­tas ta naiiv­set us­ku­mist, et kõik on või­ma­lik, sa­mu­ti pal­ju kan­na­tust, sest fil­mi te­ge­mi­ne on ena­mas­ti vä­ga pikk prot­sess.