Reedel, 4. märtsil tõi Kehra rahvamaja näitering Pantheon lavale Ardi Liivese näitemängu „Minu neli naljakat tütart“.
Kui lavastaja Sirje Põlendik päev enne etendust lootis, et näitlejate sõbrad ja tuttavad tulevad vaatama, siis nii suurt publikuhuvi ei osanud ta ennustada – rahvamaja saal oli täis, pandi lisatoole, vaatamas oli rohkem kui 100 inimest.
„Ei julgenud sellist menu oodata. Ühelgi meie varasemal etendusel pole olnud nii palju pealtvaatajaid,“ rõõmustas ta.
Publiku seas olnud Külli Kroon kiitis: „Mulle ja teistele väga meeldis. Oli lõbus ja elamusterohke etendus. Naerda sai kõvasti, kohalikud näitlejad on tasemel. On tore, et kohalikele läheb korda meie oma inimeste mängitud tükk, kõigil olid lõpus näod naerul.“
Kelly Kruusmann, kes oli üks osatäitjatest, rääkis, et pärast etendust toodi palju lilli ning ka kommi. Vanemalt pojalt sai ta sõnumi: „Sa oskad mind ikka ja jälle üllatada – vapustavalt hea etendus oli!“
Kaua tehtud, kaunikene
„Minu neli naljakat tütart“ on lugu perest, kus ema kasvatab üksi nelja tütart. Kolm neist on küll täiskasvanud, kuid ema abita hakkama ei saa, emal peab pensionist jätkuma nii üüri eest tasumiseks kui toidulaua katmiseks. Õdede omavahelime läbisaamine pole kiita, probleemide peamine põhjus on olemasolevad või olematud suhted meestega.
„Kuna meil on trupis peamiselt naised ja vaid kaks meest, otsin selliseid tükke, kus on palju naisterolle. Paraku on neid vähe. Lugesin mitmeid erinevaid näidendeid, leidsin selle Ardi Liivese näitemängu, kus on head naisterollid. See on ka Salme Teatri repertuaaris. Kuna teksti polnud kusagilt saada, helistasin sinna ja sain,“ jutustas lavastaja Sirje Põlendik.
Kuigi näidend on kirjutatud sügaval nõuka-ajal, on selles välja toodud probleemid tema hinnangul aktuaalsed ka tänapäeval: õdedevahelised ja sassis armusuhted, töö otsimine, elus oma koha leidmine. Mõned osalised käisid lavastajaga Salme Teatri etendust vaatamas ja neile meeldis.
„Mõnus, kerge, natuke ka draamat ja intriige – nagu ka elus,“ märkis lavastaja.
Kehra näiteringi kahevaatuselises täispikas lavastuses mängivad Sirje Voolmaa (ema Aita), Anzelika Ottis (vanim tütar Alli), Veronika Silivask (järgmine tütar Enna), Kelly Kruusmann (kolmas tütar Pille), Laura Restov (noorim tütar Kadi), Ivar Neio (härra Kägu) ja Mart Schmeidt (Mait).
Näitemängu hakati õppima 2014. aasta sügisel.
„Tahtsime selle kevadel lavale tuua, kuid siis jäi vale tegelane rasedaks,“ muigas Sirje Põlendik.
Vale seetõttu, et tükis teatas lapsesaamisest vanim õdedest, päriselus jäi lapseootele hoopis Kelly Kruusmann: „Kuna juba päris palju oli õpitud, ei saanud osi ära vahetada ja jätsime suveks asja pooleli. Ütlesin neile, et suvel ikka aeg-ajalt lugege teksti, et päris ära ei unustaks, ning sügisel alustasime uuesti.“
Sügisel selgus, et peretütar Ennat mängima pidanud Sirje Kruusement, kes töötas varem Raasiku raamatukogus, läks Tallinnasse vahetustega tööle ega saanud enam proovides käia. Uus osatäitja Veronika Silivask leiti rahvamajaga sama katuse all tegutsevast noortekeskusest, kus ta töötab noortejuhina.
„Teised olid juba pikalt saanud õppida-harjutada, temaga tuli kõike alustada otsast peale. Detsembris tuli taas kuu aega pausi, kuna minul oli jalg kipsis,“ sõnas Sirje Põlendik.
Uuesti alustati proove jaanuaris: „Mõtlesin, et muudkui proovime ja proovime, iga kord on keegi puudu. Ütlesin: „Mida me venitame, paneme kuupäeva paika ja teeme ära! Kui muudkui venitada, siis ei võtagi end ju kokku.““
Kui esietenduse kuupäev sai otsustatud, jätkas trupp endiselt õhtuti korra nädalas kahetunniseid harjutamisi, vaid nädalapäevad enne esietendust tehti üks lisaproov. Esimest korda mängiti algusest lõpuni läbi esietendusele eelneval õhtul peaproovis.
„Selle põhjal poleks küll julgenud loota, et esietendus tuleb nii hea. Aga nad võtsid end kokku ja mängisid väga hästi. Publik jäi rahule ja näitlejad arvasid ka ise, et see on parim, mis nad on siiani teinud,“ ütles lavastaja.
Lavakujunduse tegi Sirje Põlendik, kostüümide valimisel andis näitlejaile vabad käed: „Laval on üsna tavaline toapilt, kostüümide osas andsin mõned näpunäited, kuid ka need on tavalised riided.“
Mehed – mängima!
„Minu neli naljakat tütart“ on neli aastat tagasi kokku tulnud näiteringi neljas lavastus. Eelmisi on etendatud ka teistes ümbruskonna rahvamajades: Alaveres, Voosel, Raasikul, Kuusalus, Haljavas. Sirje Põlendik ütles, et kui on soovi, võib uut tükki Kehras veel mängida ning siis soovitakse sellega taas minna mujale. Alaveres on etendus juba kokku lepitud.
„Siis saavad ka näitlejad kogemusi ja kindlustunnet,“ lausus ta.
Ja lisas: „Mehi oleks meile juurde vaja. Naisi tuleks küll, aga mul pole neile rolle anda. Naersime, et järgmisena lavastame „Kaheksa armastavat naist“, seal oleks osi kõigile naistele.“
