Kehra algklasside majast

1878

20. veebruari Sõnumitooja avaldas uudise „Kehra algklasside maja projekteerija valitud“.

Sellega seoses tahaksin meenutada, mis majaga üldse on tegu. Praegune algklasside maja on minu arvamuse kohaselt ainuke maja Kehras, mille on ehitanud Anija vald. Kõik muu, ka vallale kuuluv, on kas eraisikute (mõisa) ehitatud või pärineb nõukogude perioodist, mil vallavalitsust kui sellist ju polnud.

Koolimaja põneva saamisloo on põhjalikult kirja pannud Milvi Schmeidt oma Kehra kooli varasema ajaloo ülevaates, mis on ilmunud aastal 2000 raamatus „Kehra kool 1850 – 2000“ lk 23-24.

Kõnealune maja valmis 1939. aasta oktoobri algul. Enne seda paiknes kool riigimõisalt  renditud mansardkorrusega puumajas, mis seisis raudteeülesõidust, praegusest ülekäigust, paremat kätt Anija tee ääres. Hoone hävis sõja ajal.

1930. aasta keskpaiku oli õpilaste arv Kehra 6klassilises koolis 140 ringis ja maja, kus elas ka koolijuhataja oma perega, õpetajad ning riigimõisa ametnikke, oli jäänud lootusetult väikeseks.

1935. aasta 1. septembril kinnitati Kehra 6klassilise algkooli juhatajaks Leopold Matt (1898-1941), kelle elutööks sai koolimaja ehitamine, kuigi uue maja vajaduse oli selgeks teinud eelmine koolijuhataja Maria Ehrenbush ja vastava otsuse oli vallavalitsuse ka teinud. Nimelt otsustas Anija vallavolikogu 1935. aasta 18. märtsil: „… ehitada Kehra uus koolimaja 3 klassikomplektiga 120 õpilase jaoks… riiklikku ehituslaenu muretseda ¾ ehituseelarve kogusummast, s. o. umbes 21 000 krooni tähtajaga 1. jaanuar 1986.“

Palju vaidlemist oli ehitus­krundi üle. Esimese pakutud variandiga polnud Leopold Matt nõus, sest see oli liigniiske ala senisest koolimajast jõe poole. Praegu asuvad seal Kehra inimeste peenramaad.

Koolijuhataja Matt soovis kõrgemat kohta Kehra-Soodla tee ääres ja 1936. aasta määrati valitsuse otsusega krunt koolimajale. Peagi tuli aga uus otsus rajada selle koha peale sulfaat­tselluloosi tehas ning koolimaja asukoha otsingud jätkusid.

Riigimõisate valitsuse poolt pakuti järgmist soist krunti, kuhu polnud ka juurdepääsuteed. 1937. aasta jaanuaris toimunud kooli hoolekogu koosolekul on protokollitud sobiva asukohana paik, „mis asub Kehra riigimõisa maal lõunapoolsel jõekaldal ja on mõisa pargi poolt kaitstud segavatest mõjudest, nagu raudteest, vabriku kärast, suitsust ja haisvatest gaasidest, mis sulfaattselluloosivabrik võiks levitada.“ Vabrikut sel ajal juba ehitati.

Kuigi valitsus kinnitas valitud krundi koolile, oli ägedalt vastu riigimõisa valitseja härra Aleksander Pulst, kes arvas, et vasikakoppel on ikka tähtsam kui koolimaja. Ja üldse leidis ta, et võtku sood, harigu see üles, siis saab ka tema aru, et kool on midagi teinud.

Leopold Matt ja vallavanem Johannes Kallang ei jätnud aga jonni ning 1938. aasta 12. veebruaril oli Kehra riigimõisas kõrgetasemeline koosolek, millest võtsid osa riigimõisate ülemvalitseja härra A. Ehrlich, haridusministeeriumi esindaja härra M. Rand, Harju maavalitsuse esindaja härra R. Raidna, Anija vallavalitsuse esindajad härra J. Kallang ja härra A. Linkoja.

Koosolek leidis, et „…valitud krunt on sobiv koht koolimaja ehitamiseks Kehra  alevikus, kuna see asetseb tulevase linna keskuses, eraldatud sulfaattselluloosi vabrikust puiestikuga ja ulatub ühe küljega Jägala jõeni.“

Sellel targal komisjonil oli aastal 1938 selge, et Kehrast saab linn. Küllap kujutasid nad ette midagi suurematki, kui tegelikkuses on realiseerunud.

Projekt telliti nimekalt arhitektilt Erich Jacobylt, kes kohe kindlasti polnud kõige odavam, pigem vastupidi.

Erich Roman Ludvig Jacoby (1885 Tallinn-1941 Gdynia) oli baltisaksa päritolu Eesti arhitekt. Ta oli Tallinna linnainseneri poeg ning oma tegevust alustas ta kohe pärast Riia Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1913. aastal, olles eelnevalt õppinud ka Hannoveri Tehnikaülikoolis (1905-1907) ja 1915. aastal täiendanud end Soome rahvusromantilise arhitektuuri suurkuju Lars Soncki juures. 1921. aastal oli Erich Jacoby Eesti Arhitektide Ühingu üks asutajaliige, aastatel 1927-1932 Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu, alates 1932. aastast Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja.

1931. aastast oli Erich Jacoby õppejõud Tallinna Tehnikumis, samuti osales näitustel ja terve karjääri vältel aktiivselt erinevatel konkurssidel, mille suurejoonelistest premeeritud võistlus­projektidest ei valminud kahjuks ükski. 1939. aastal suundus Erich Jacoby Saksamaale. Tõenäoliselt oli Kehra koolimaja üks tema viimaseid töid Eestis.

Erich Jacoby loomingu tuntumad näited on Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi hoone (1913-1915 ) ehk praegune Inglise Kolledži maja, Advendikirik Mere puiesteel Tallinnas (1923), Tallina Juudi Eragümnaasiumi hoone (1924), Tallinna filterveevärgi hoonestik Järvevana teel (1925-1927), tselluloositehas (1926-1928), praegu ümberehitatult Fahle maja, tuberkuloosisanatoorium Nõmmel Põllu tänaval (1925-1931), suur hulk traditsionalistlikke ja funktsionalistlikke eramuid põhiliselt Kadriorus ja Nõmmel, kortermaju Tallinna südalinnas. Aastal 2011 oli tema 125. sünniaastapäevale pühendatud näitus arhitektuurimuuseumis. Peab ütlema, et tollasel Anija vallavalitsusel/volikogul oli stiili ja suurejoonelisust, kui selline arhitekt valiti. Oma lastele taheti parimat!

Jacoby projekteeris koolimajale ka saal/võimla, mille ehitust alustati 1940. aastal, kuid ajad muutusid ning tegemata see jäigi. Osaliselt on saali koha peal hiljem ehitatud garaažid. Leopold Matt soovis, et riidehoid koos käimlatega oleks keldrikorrusel, saamaks ruumi õppevahendite, kooli arhiivi ja muuseumi jaoks. Arhitekt pidas seda võimatuks. Kõigiti mõistlik, arvestades, et koolimaja keldris on suurvee ajal olnud uputusi.

Koolimaja õnnistati 8. oktoobril 1939 ja sama aasta 9. oktoobri ajaleht Uus Eesti avaldas artikli pealkirjaga „Suurim algkoolimaja Harjumaal“.  Õpilaste ja nende vanemate abiga jõuti maja ette kujundada ka ringteega väike park, mille keskel purskkaev koos lipuvardaga. Seda purskkaevu pole mina kunagi töötamas näinud, küll aga oli ehitis alles veel siis, kui keskkooli lõpetasin.

Sven-Allan Sagris kõneles kord, et õpilastel kästi kodust või metsast tuua istikud ja selle tõttu on palju erinevat liiki puid-põõsaid. Koolimaja ja Kose maantee vahel oli kooli perfektses korras õppe-katseaed viljapuude, peenarde ja lilledega, mida valitses pikka aega legendaarne Aiavaim. Sellest aiast pole säilinud muud kui teepoolne kuusehekk ja paar kreegipõõsast poepoolses kraaviservas. Millalgi 1970. aastail hakkas kõik lagunema, kohalike vandalismiga ei suutnud enam keegi võidelda.

Üks täielik uunikum asub ka koolimajas sees. Nimelt kinkis kunstnik Viktor Turp (1905 -1989), kelle isa oli aastatel 1942-1950 Anija kooli juhataja, ning tütar Tiina Turp töötas hiljuti veel Kehra Kunstidekoolis, koolile 1938. aastal oma maali „Kalevi tulek“, mida tuntakse ka kui „Kalev kotka seljas“.

See on monumentaalne rahvusromantiline taies, mis sai auväärse koha vastvalminud koolimajas. Taolisi Kalevipoja-ainelisi maale leidus tol ajal pea igas teises kooli- ja rahvamajas. Pärast sõda need valdavalt hävitati kui ideoloogiliselt sobimatud teosed. Viktor Turpi maal on oma esialgsel kohal aga siiani. Et ta seal alles on ja püsis ka nõukogude ajal, on märkimisväärne, pean seda väikeseks imeks. Eks ta muidugi kannatada ole saanud, ikkagi koolimaja. Loodetavasti on maal oma kohal ka pärast hoone renoveerimist.

Soovin Anija vallavalitsusele jõudu selle maja korda tegemiseks. Ja et jätkuks mõistust ja hoolivust teha nii, et kõik väärtuslik säiliks ja oleks esile toodud.
Näiteks ei tuleks pähe projekteerida/tellida teistsuguse ruudustikuga plastmassaknaid, mis rikuksid maja välisilme hoobilt. Ning kui vaja, siis teha remont mitte kõige odavamalt, sest odavus ei sobi selle majaga. Ehk tasuks kaaluda kunagi ka purskkaevu ja lipuvarda taastamist, fotod on ju olemas.