Laupäeval, 17. augustil mängib Kehra rahvamajas ansambel Elurõõm, mille moodustasid 50 aastat tagasi kohalikud koolipoisid.
Kevadel said Kehras kokku üle 60aastased mehed, kes nooruspõlves mängisid tantsumuusikat peale koolipidude ka Kehra tehase ja sovhoosi klubides. Kuna bändi Elurõõm loomisest saab 50 aastat, otsustati juubeliks taas korraks kokku tulla.
Maikuust alates on kümmekond meest käinud Kehras endise ansambli ühe liikme Valter Jürna juures proove tegemas. Koos temaga on enam-vähem kord nädalas harjutanud Elurõõmu asutajad Tuve Jaanus, Leo Soo, Andres Kiipli ja Rando Nikopensius ning hiljem eri aegadel ansamblis mänginud Tiit Ivarsoo, Tõnu Õige ja Sergei Radionov. Neile on toeks Kalev Mäeorg – seltskonna ainus mees, kes käib siiani esinemas.
Suur eeskuju – The Beatles
„Oli biitlite aeg, kui kuulasime linte ja hakkasime pille näppima,“ meenutab Andres Kiipli.
Leo Soo lisab, et punte oli Kehras sel ajal päris palju, ehk viis-kuus. Peamiselt õpiti makilinte kuulates, kuid tehase klubis näitas üks vene mees väikese raha eest poistele kitarriduure ette: „Ka Tuikas (Tuve Jaanus – toim) juba üht-teist teadis ja õpetas, ta oli selleks ajaks juba äss, mängis vanade meeste pundis Rivaal. Käisime neid piilumas ja võtsime šnitti. Nii see tasapisi algas.“
Tänu Tuve Jaanusele saadi ka kasutada Rivaali pille ja võimendusi. Alustati kolme kitarriga, Rando Nikopensius tuli laulma, veidi hiljem liitus Tiit Ivarsoo trummidega. Kõik olid iseõppijad, vaid Tuve Jaanus oli lastemuusikakoolis kaks aastat õppinud akordionit.
Esimest korda läks 13-17aastaste poiste loodud Elurõõm paari-kolme looga oma koolis lavale 1969. aastal. Kui pillimänguoskus kasvas, tuli ka lugusid juurde. Varsti võisid noormehed sisustada terve peo ning koolibändist sai ka tehase ja sovhoosi klubides toimunud tantsuõhtute peaaegu iganädalane sisustaja. Enamasti mängiti biitlite kavereid ning Eestis tol ajal tuntud Lüürikute laule.
„Varsti olime tehase klubi põhibänd,“ ütleb Andres Kiipli.
Valter Jürna lisab, nende tantsupeod olid nii nõutud, et piletid käisid käest kätte, avalikult neid osta ei saanudki.
Elurõõmu esinemised ei piirdunud vaid Kehraga, mitu aastat võeti osa taidlusansamblite festivalist Haapsalu Kevad. Koos Kehra noorte naiste estraadiansambliga Anne jõuti 1970ndatel käia ka Lätis ja Leedus. Anne kontserdil esineti paari looga, Elurõõmu põhiülesanne oli pärast seda tantsuks mängimine.
„Me pole kunagi olnud kontserdiansambel, ikka tantsubänd, sest meil polnud oma lugusid, esitasime kavereid,“ selgitab Andres Kiipli.
Valter Jürna märgib, et noored mehed ei tundnud aukartust ühegi tollal maailmakuulsa bändi ees, oma kavva võeti nii Creedence Clearwater Revivali, Pink Floydi, Led Zeppelini, Uriap Heepi kui Deep Purple´i lugusid.
Elurõõm tegutses eri koosseisudes – vahepeal sõjaväkke võetud noormehed asendusid teiste pillimeestega – kokku kümmekond aastat, põhitegijad olid selleks ajaks ka kõrgkooli lõpetanud. Millal lõplikult laiali mindi, mehed ei mäleta, küll aga on neil meeles, et lõpetati samuti tehase klubis. Osa bändimehi ei elanud siis enam Kehras.
Kui Tõnu Õige mängis hiljem mitu aastat Filharmoonias Vello Orumetsa saatebändis, siis mõned mehed pole vahepealsetel aastakümnetel pilli kordagi kätte võtnud. Seltskonna ainus tegevpillimees Kalev Mäeorg tunnistab, et seetõttu esimene proov küll natuke ehmatas, kuid pillimäng on nagu jalgrattasõit, õpitud oskus ei kao, vajab vaid harjutamist.
Raske on ikka, kõige keerulisem on kokkumäng, arvavad mehed.
Elurõõmu juubelipeol on kavas esitada 30 lugu. Alustatakse algkoosseisus. Kuna bändi koosseis vahetus mitu korda, vahetub ka seltskond laval. Kehras toimuval sünnipäevapeol osalemiseks on vaja eelnev registreerimine.