Keh­ra pea­le­laa­di­mis­jaa­mast vii­di Si­be­ris­se 918 ini­mest

1058
Keh­ra raud­tee­jaa­mal on seo­ses näi­tu­se­ga ve­ne­keel­ne silt „Aba­kan“.

Kuns­ti­rüh­mi­tus SLED avas Keh­ra raud­tee­jaam-muu­seu­mis märt­si­küü­di­ta­mi­se­le pü­hen­da­tud näi­tu­se „Ka­du­nud kü­la­de ot­sin­gul“.

„Ema üt­les ik­ka, et meie­ga koos Si­be­ris ol­nud ini­me­sed on na­gu su­gu­la­sed. Ja tä­na­päe­va­ni on­gi nii – kui koh­tu­me, saa­me ot­se­kui su­gu­las­te­ga kok­ku,“ sõ­nas Kuu­sa­lu val­la Kiiu-Aab­la ela­nik Ka­rin Nel­ke, kes on üks kuuest nai­sest, kel­le­ga rüh­mi­tu­se SLED liik­med käi­sid paar su­ve ta­ga­si Si­be­ris nen­de ku­na­gis­tes lap­se­põl­ve­kü­la­des.

Si­be­ris sün­di­nud KA­RIN NEL­KE ja ta 7aas­ta­selt Si­be­ris­se saa­de­tud õde IL­MA PIRK Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juu­res.

Möö­du­nud pü­ha­päe­val, 24. märt­sil sõi­tis Ka­rin Nel­ke koos oma õe Il­ma Pir­ki­ga Keh­ras­se, kus noor­test kunst­ni­kest koos­nev rüh­mi­tus SLED avas raud­tee­jaa­mas kuns­tip­rog­ram­mi „Si­be­ri lap­se­põlv“ raa­mes näi­tu­se ja näi­tas fil­mi. Te­gu on näi­tus­te ja üri­tus­te see­ria­ga kok­ku 16 raud­tee­jaa­mas, 70 aas­tat ta­ga­si al­gas neis pea­tus­koh­ta­des küü­di­ta­tu­te ron­gi­sõit Si­be­ris­se. Kuns­tip­rog­ram­mi näi­tus­tel ja töö­tu­ba­des ava­tak­se mä­les­tus märt­si­küü­di­ta­mi­sest Si­be­ris üles kas­va­nud või seal sün­di­nud ees­ti las­te kau­du. Näi­tu­sed on ava­tud kaks ja pool kuud, ku­ni lei­na­päe­va, 14. juu­ni­ni – juu­ni­küü­di­ta­mi­se aas­ta­päe­va­ni.

Keh­ra raud­tee­jaa­ma too­di 1949. aas­ta märt­sis Si­be­ris­se saat­mi­seks ini­me­si Lää­ne-Vi­ru pii­rist ku­ni Kõue ja Ko­se­ni – Läs­nalt, Su­rust, Lok­sa ümb­ru­sest, Pä­ris­pea ja Ju­min­da pool­saa­relt, Kal­me kü­last, Kol­gast, Kuu­sa­lust, Sood­last, Ani­jalt jne. Keh­ra pea­le­laa­di­mis­jaa­mas, na­gu küü­di­ta­ja­te do­ku­men­ti­des neid ni­me­ta­ti, saa­de­ti Si­be­ri poo­le tee­le 918 ini­mest. Eše­lon 42 va­gu­ni­ga väl­jus Keh­rast 27. märt­sil 1949, Krasnojarski krais oli rongil 3 mahalaadimisjaama ning lõpp-jaam oli Hakassias asuv Abakan, kuhu jõuti 11. aprillil.

Film „Mo­nu­ment va­nae­ma­le“
Rah­vast ko­gu­nes eel­mi­sel pü­ha­päe­val Keh­ra jaa­ma juur­de pal­ju, ena­mas­ti va­ne­maid ini­me­si, aga ka nen­de pe­re­liik­meid. Ju­ba õues saab näi­tu­se kü­las­ta­ja esi­me­se Si­be­ri-emot­sioo­ni ja olus­ti­ku­tun­ne­tu­se – Keh­ra jaa­ma­hoo­ne­le on pan­dud ve­ne­keel­ne silt „Aba­kan“, osad ak­nak­laa­sid on kae­tud suu­ren­da­tud fo­to­de­ga küü­di­ta­tu­te noo­ru­sa­jast. Sar­na­selt on ku­jun­da­tud ka tei­si küü­di­ta­mi­saeg­seid pea­le­laa­di­mis­jaa­mu.

Kuns­ti­rüh­mi­tu­se SLED kol­meaas­ta­ne pro­jekt „70 aas­tat märt­si­küü­di­ta­mi­sest, lap­se­põlv Si­be­ris“ koos­nes kol­mest osast: in­terv­juud en­dis­te Si­be­ri-las­te ja -teis­me­lis­te­ga, vä­li­tööd Kras­no­jars­ki krais ning lõ­puks näi­tus ja do­ku­men­taal­film.

Pro­jek­ti käi­gus val­mi­nud do­ku­men­taal­fil­mi „Mo­nu­ment va­nae­ma­le“ näi­da­ti ka Keh­ras. Sel­les ot­sib rüh­mi­tus­se SLED kuu­luv maa­li­kunst­nik Ka­ta­ri­na Meis­ter oma Si­be­ris sur­nud va­na­va­na­va­nae­ma jäl­gi, koh­tub Si­be­ris­se küü­di­ta­tu­te­ga, et ko­gu­da mä­les­tu­si esie­ma koh­ta, lõ­puks leiab ta haua, pa­neb sin­na ris­ti.

Ka­rin Nel­ke: „See film läks mul­le vä­ga hin­ge, kind­las­ti soo­vi­tan vaa­da­ta. See tu­leks saa­ta võist­le­ma fil­mi­fes­ti­va­li­de­le.“

Ku­na pü­ha­päe­val oli Keh­ras­se ko­gu­ne­nud sa­da­kond ini­mest, ei mah­tu­nud kõik raud­tee­jaa­ma väi­ke­ses­se saa­li ära, osad läk­sid en­ne fil­mi­vaa­ta­mist ko­ju ta­ga­si. Näi­tu­se kor­ral­da­jad lu­ba­vad, et fil­mi­vaa­ta­mist kor­ra­tak­se Keh­ras, toi­mu­mi­sa­jast an­tak­se eel­ne­valt tea­da.

Lap­se­põl­ve­maa­del Si­be­ris
Rüh­mi­tus SLED kas­vas väl­ja Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mia tu­den­gi­te eks­pe­dit­sioo­ni­dest aas­ta­tel 2013-2017, kui käi­di uu­ri­mas Venemaal elavate eestlaste kogukondi. Rüh­mi­tu­se eest­ve­da­ja on ant­ro­po­loog Ma­ri­ka Al­ver.

Küü­di­ta­tu­te pro­jek­ti idee tek­kis te­ma sõ­nul 2016. aas­tal sel­lest, kui Ko­se val­la ela­nik As­ta Ti­ker­päe oli vii­nud Va­ba­musse en­da ja oma lap­se­põl­ve­kaas­las­te mä­les­tu­si Si­be­ri-aas­ta­test. Ilm­nes, et Si­be­ri-las­te unis­tus oli oma lap­se­põl­ve­koh­ta­des­se ta­ga­si min­na.

Ka As­ta Ti­ker­päe pe­re pan­di ron­gi­le Keh­rast. Nad said Il­ma Pir­ki­ga sõb­ran­na­deks, hoid­sid Si­be­ris sün­di­nud Ka­rin Nel­ket. Nen­de ko­du­kü­la oli Balahta teraviljasovhoos, praeguse nimega Tšistoje Pole.

Keh­ra jaa­mas ava­tud näi­tu­sel on suur ma­kett Tšis­to­je Po­lest, mille rühmitusse kuuluv arhitekt Liis Juuse valmistas As­ta Ti­ker­päe mä­les­tus­te jär­gi. Maketi ümber tekkis Tšistoje Poles elanute vahel elav arutelu, sest igaühel oli küla ülesehitusest veidi erinev mälestus. Nä­ha saab näi­tu­sel ka Siberiga seotud mäluesemeid.

Koos rüh­mi­tu­se­ga SLED Si­be­ris käi­nud 6 nai­sest on Keh­ra pea­le­laa­di­mis­jaa­ma­ga seo­tud 4: pea­le As­ta Ti­ker­päe, kes kut­sus kaa­sa sõb­ran­na Ka­rin Nel­ke, ka Sood­last pä­rit Tiiu Tris­berg, kes hil­jaae­gu sai Ani­ja val­la au­ko­da­ni­ku tiit­li ja oli Ani­ja alg­koo­li ju­ha­ta­ja, ning El­vi Tam­me­mets, kel­le pe­re küü­di­ta­ti Urvaste kü­last.

Ma­ri­ka Al­ver: „Me ava­me Si­be­ris­se küü­di­ta­mi­se tee­ma süm­bo­li­te kau­du, kunst an­nab li­sand­väär­tu­se.“

Ka­rin Nel­ke ju­tus­tas Sõ­numi­too­ja­le, kui­das ta ei mä­le­ta­nud ko­du­kü­la Si­be­ris, esi­me­sed ere­dad mä­les­tu­sed on al­les Ees­tis­se ta­ga­si­sõi­dust koos ema ja õe­ga, kui oli nel­ja ja poo­le aas­ta­ne. Ent kui käis kaks aas­tat ta­ga­si su­vel koos tu­den­gi­te­ga Si­be­ris, tun­dis ära koh­ti ja mee­nus ka sel­li­seid olu­kor­di, mis pol­nud se­ni meel­de tul­nud.

Ma­ri­ka Al­ver kir­ju­tas tä­na­vu 8. märt­sil „Sir­bis“ il­mu­nud ar­va­mu­ses „Pal­ve­rän­nak Si­be­ris­se“: „Neil ring­käi­ku­del tu­li sel­gelt väl­ja, et lap­se­põl­ve­maa on psüh­ho­geog­raa­fi­li­ne maas­tik ehk pii­rit­le­tud paik, mil­le maa­mär­gid on seal­sed lõh­nad, mait­sed ja sünd­mu­sed. Ja­lad vii­sid tüd­ru­kud na­gu isee­ne­sest õi­ges­se koh­ta.“

Sa­mas ar­va­mu­ses on ka tõ­de­mus: „Küü­di­ta­mi­se kui kol­lek­tiiv­se trau­ma taus­tal jääb sa­ge­li var­ju tõ­sia­si, et pal­ju­de­le rep­re­see­ri­tu­te­le oli Ees­tis­se naas­mi­ne sa­mu­ti va­lu­li­ne prot­sess. Kui siin ei ol­nud su­gu­la­si, kel­le juu­res pea­tu­da, siis ei ol­nud neil Ees­tis enam ko­du, pal­jud tund­sid end hül­ja­tu­na.“

Keh­ra näi­tu­se ava­mi­sel kõ­ne­les Ees­tis­se ta­ga­si­tu­le­ku emot­sioo­ni­dest Tiiu Tris­berg. Ta he­lis­tas küü­di­ta­tu­te­le, pa­lus mee­nu­ta­da ko­du­maa­le jõud­mist ja siin ko­ha­ne­mist. Pal­jud mä­les­tu­sed on kur­vad.

Ka Ka­rin Nel­ke kir­jel­dab, kui kee­ru­li­ne oli Si­be­rist naas­nud pe­rel: „Esial­gu öel­di me ema­le, et Ees­tis ela­da ei to­hi. Ta oli mõel­nud, siis lä­heb Lä­ti pii­ri äär­de, et iga päev saaks vä­he­malt kor­ra ja­la­ga Ees­ti pin­na­le as­tu­da. Lõ­puks siis­ki an­ti või­ma­lus tul­la Ees­tis­se, ela­si­me Tal­lin­nas su­gu­las­te juu­res. Võt­tis ae­ga en­ne, kui õn­nes­tus ko­li­da ta­ga­si ko­du­kü­las­se Kiiu-Aab­las­se, Ar­li ta­lus­se. Kol­hoo­si me ema ei võe­tud, sest pol­nud tööd pak­ku­da. Ema sai leh­ma, hei­na­maa an­ti Kuu­sa­lu juur­de Män­ni­kus­se. Al­les hil­jem lu­ba­ti hei­na­maad ka­su­ta­da ko­du lä­he­dal, se­da tu­li naab­ri­ga ja­ga­da.“

MAIMU PÕLDSAAR tõi Kehrasse stendi oma pere Siberi-fotodega.
MAIMU PÕLDSAAR tõi Kehrasse stendi oma pere Siberi-fotodega.

Lisaks kunstirühmituse SLED koostatud väljapanekule saab Kehra jaamas näha ka Kuusalu vallast Suru külast küüditatud Maimu Põldsaare toodud stendi oma perekonna Siberi-fotodega. Juures on vihik tema käsitsi kirjutatud mälestustega ja kunagist kodukanti kujutavad kaardid. Ta ütles, et soovib need jätta Kehra raudteejaam-muuseumisse.

Lil­led-küün­lad Keh­ra mä­les­tus­ki­vi juur­de
En­ne ühist fil­mi­vaa­ta­mist ko­gu­ne­ti pü­ha­päe­val Keh­ra raud­tee­jaa­ma park­la kõr­va­le püs­ti­ta­tud mä­les­tus­ki­vi juur­de.

Ani­ja abi­val­la­va­nem Mar­ge Ra­ja, kes ase­tas ki­vi et­te Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu ja -va­lit­su­se pär­ja, mär­kis oma sõ­na­võ­tus, et see­kord on rah­vast ko­hal olu­li­selt roh­kem, kui on ol­nud va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel.

„Küü­di­ta­mi­ne on ku­ri­te­gu, mis ei ae­gu, na­gu ei ae­gu ka vas­tu­tus sel­le eest. Küü­di­ta­mi­se ohv­reid ei to­hi unus­ta­da,“ lau­sus ta ning aval­das vo­li­ko­gu ja val­la­va­lit­su­se ni­mel kaas­tun­net kõi­gi­le küü­di­ta­mi­se ohv­ri­te­le: „Mä­les­ta­me neid, kes jät­sid oma elu tee­kon­nal Si­be­ris­se või seal ol­les, ja ka neid, kes ta­ga­si tul­les jät­ka­sid oma elu Ees­tis, kuid enam po­le me kes­kel. Sun­da­su­mi­se ajal ko­ge­tud ja Ees­tis­se ta­ga­si too­dud ene­se­vää­ri­kus oli see, mis ai­tas kaa­sa me rii­gi taas­ta­mi­se­le.“

Mä­les­tus­kim­bu ase­tas ka MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam juht An­ne Oruaas. Har­ju-Ma­di­se ko­gu­du­se õpe­ta­ja Jaan Nu­ga pi­das mä­les­tus­pal­ve ning too­ni­tas, et kur­jus tu­leb asen­da­da hea­du­se, ar­mas­tu­se, aus­tu­se ja hoo­li­mi­se­ga. Kol­me lau­lu­ga esi­ne­sid Keh­ra lau­luk­lu­bi He­lin laul­jad, ju­ha­tas Kai­sa Tiis­ma.

Eelmine artikkel18. ja 19. mail „Ela­mu­sed pea­lin­nast pii­ri­lin­na­ni“
Järgmine artikkelKoostamisel raa­mat Joa­ves­kist