Kunstirühmitus SLED avas Kehra raudteejaam-muuseumis märtsiküüditamisele pühendatud näituse „Kadunud külade otsingul“.
„Ema ütles ikka, et meiega koos Siberis olnud inimesed on nagu sugulased. Ja tänapäevani ongi nii – kui kohtume, saame otsekui sugulastega kokku,“ sõnas Kuusalu valla Kiiu-Aabla elanik Karin Nelke, kes on üks kuuest naisest, kellega rühmituse SLED liikmed käisid paar suve tagasi Siberis nende kunagistes lapsepõlvekülades.

Möödunud pühapäeval, 24. märtsil sõitis Karin Nelke koos oma õe Ilma Pirkiga Kehrasse, kus noortest kunstnikest koosnev rühmitus SLED avas raudteejaamas kunstiprogrammi „Siberi lapsepõlv“ raames näituse ja näitas filmi. Tegu on näituste ja ürituste seeriaga kokku 16 raudteejaamas, 70 aastat tagasi algas neis peatuskohtades küüditatute rongisõit Siberisse. Kunstiprogrammi näitustel ja töötubades avatakse mälestus märtsiküüditamisest Siberis üles kasvanud või seal sündinud eesti laste kaudu. Näitused on avatud kaks ja pool kuud, kuni leinapäeva, 14. juunini – juuniküüditamise aastapäevani.
Kehra raudteejaama toodi 1949. aasta märtsis Siberisse saatmiseks inimesi Lääne-Viru piirist kuni Kõue ja Koseni – Läsnalt, Surust, Loksa ümbrusest, Pärispea ja Juminda poolsaarelt, Kalme külast, Kolgast, Kuusalust, Soodlast, Anijalt jne. Kehra pealelaadimisjaamas, nagu küüditajate dokumentides neid nimetati, saadeti Siberi poole teele 918 inimest. Ešelon 42 vaguniga väljus Kehrast 27. märtsil 1949, Krasnojarski krais oli rongil 3 mahalaadimisjaama ning lõpp-jaam oli Hakassias asuv Abakan, kuhu jõuti 11. aprillil.
Film „Monument vanaemale“
Rahvast kogunes eelmisel pühapäeval Kehra jaama juurde palju, enamasti vanemaid inimesi, aga ka nende pereliikmeid. Juba õues saab näituse külastaja esimese Siberi-emotsiooni ja olustikutunnetuse – Kehra jaamahoonele on pandud venekeelne silt „Abakan“, osad aknaklaasid on kaetud suurendatud fotodega küüditatute noorusajast. Sarnaselt on kujundatud ka teisi küüditamisaegseid pealelaadimisjaamu.
Kunstirühmituse SLED kolmeaastane projekt „70 aastat märtsiküüditamisest, lapsepõlv Siberis“ koosnes kolmest osast: intervjuud endiste Siberi-laste ja -teismelistega, välitööd Krasnojarski krais ning lõpuks näitus ja dokumentaalfilm.
Projekti käigus valminud dokumentaalfilmi „Monument vanaemale“ näidati ka Kehras. Selles otsib rühmitusse SLED kuuluv maalikunstnik Katarina Meister oma Siberis surnud vanavanavanaema jälgi, kohtub Siberisse küüditatutega, et koguda mälestusi esiema kohta, lõpuks leiab ta haua, paneb sinna risti.
Karin Nelke: „See film läks mulle väga hinge, kindlasti soovitan vaadata. See tuleks saata võistlema filmifestivalidele.“
Kuna pühapäeval oli Kehrasse kogunenud sadakond inimest, ei mahtunud kõik raudteejaama väikesesse saali ära, osad läksid enne filmivaatamist koju tagasi. Näituse korraldajad lubavad, et filmivaatamist korratakse Kehras, toimumisajast antakse eelnevalt teada.
Lapsepõlvemaadel Siberis
Rühmitus SLED kasvas välja Eesti Kunstiakadeemia tudengite ekspeditsioonidest aastatel 2013-2017, kui käidi uurimas Venemaal elavate eestlaste kogukondi. Rühmituse eestvedaja on antropoloog Marika Alver.
Küüditatute projekti idee tekkis tema sõnul 2016. aastal sellest, kui Kose valla elanik Asta Tikerpäe oli viinud Vabamusse enda ja oma lapsepõlvekaaslaste mälestusi Siberi-aastatest. Ilmnes, et Siberi-laste unistus oli oma lapsepõlvekohtadesse tagasi minna.
Ka Asta Tikerpäe pere pandi rongile Kehrast. Nad said Ilma Pirkiga sõbrannadeks, hoidsid Siberis sündinud Karin Nelket. Nende koduküla oli Balahta teraviljasovhoos, praeguse nimega Tšistoje Pole.
Kehra jaamas avatud näitusel on suur makett Tšistoje Polest, mille rühmitusse kuuluv arhitekt Liis Juuse valmistas Asta Tikerpäe mälestuste järgi. Maketi ümber tekkis Tšistoje Poles elanute vahel elav arutelu, sest igaühel oli küla ülesehitusest veidi erinev mälestus. Näha saab näitusel ka Siberiga seotud mäluesemeid.
Koos rühmitusega SLED Siberis käinud 6 naisest on Kehra pealelaadimisjaamaga seotud 4: peale Asta Tikerpäe, kes kutsus kaasa sõbranna Karin Nelke, ka Soodlast pärit Tiiu Trisberg, kes hiljaaegu sai Anija valla aukodaniku tiitli ja oli Anija algkooli juhataja, ning Elvi Tammemets, kelle pere küüditati Urvaste külast.
Marika Alver: „Me avame Siberisse küüditamise teema sümbolite kaudu, kunst annab lisandväärtuse.“
Karin Nelke jutustas Sõnumitoojale, kuidas ta ei mäletanud koduküla Siberis, esimesed eredad mälestused on alles Eestisse tagasisõidust koos ema ja õega, kui oli nelja ja poole aastane. Ent kui käis kaks aastat tagasi suvel koos tudengitega Siberis, tundis ära kohti ja meenus ka selliseid olukordi, mis polnud seni meelde tulnud.
Marika Alver kirjutas tänavu 8. märtsil „Sirbis“ ilmunud arvamuses „Palverännak Siberisse“: „Neil ringkäikudel tuli selgelt välja, et lapsepõlvemaa on psühhogeograafiline maastik ehk piiritletud paik, mille maamärgid on sealsed lõhnad, maitsed ja sündmused. Jalad viisid tüdrukud nagu iseenesest õigesse kohta.“
Samas arvamuses on ka tõdemus: „Küüditamise kui kollektiivse trauma taustal jääb sageli varju tõsiasi, et paljudele represeeritutele oli Eestisse naasmine samuti valuline protsess. Kui siin ei olnud sugulasi, kelle juures peatuda, siis ei olnud neil Eestis enam kodu, paljud tundsid end hüljatuna.“
Kehra näituse avamisel kõneles Eestisse tagasituleku emotsioonidest Tiiu Trisberg. Ta helistas küüditatutele, palus meenutada kodumaale jõudmist ja siin kohanemist. Paljud mälestused on kurvad.
Ka Karin Nelke kirjeldab, kui keeruline oli Siberist naasnud perel: „Esialgu öeldi me emale, et Eestis elada ei tohi. Ta oli mõelnud, siis läheb Läti piiri äärde, et iga päev saaks vähemalt korra jalaga Eesti pinnale astuda. Lõpuks siiski anti võimalus tulla Eestisse, elasime Tallinnas sugulaste juures. Võttis aega enne, kui õnnestus kolida tagasi kodukülasse Kiiu-Aablasse, Arli talusse. Kolhoosi me ema ei võetud, sest polnud tööd pakkuda. Ema sai lehma, heinamaa anti Kuusalu juurde Männikusse. Alles hiljem lubati heinamaad kasutada kodu lähedal, seda tuli naabriga jagada.“

Lisaks kunstirühmituse SLED koostatud väljapanekule saab Kehra jaamas näha ka Kuusalu vallast Suru külast küüditatud Maimu Põldsaare toodud stendi oma perekonna Siberi-fotodega. Juures on vihik tema käsitsi kirjutatud mälestustega ja kunagist kodukanti kujutavad kaardid. Ta ütles, et soovib need jätta Kehra raudteejaam-muuseumisse.
Lilled-küünlad Kehra mälestuskivi juurde
Enne ühist filmivaatamist koguneti pühapäeval Kehra raudteejaama parkla kõrvale püstitatud mälestuskivi juurde.
Anija abivallavanem Marge Raja, kes asetas kivi ette Anija vallavolikogu ja -valitsuse pärja, märkis oma sõnavõtus, et seekord on rahvast kohal oluliselt rohkem, kui on olnud varasematel aastatel.
„Küüditamine on kuritegu, mis ei aegu, nagu ei aegu ka vastutus selle eest. Küüditamise ohvreid ei tohi unustada,“ lausus ta ning avaldas volikogu ja vallavalitsuse nimel kaastunnet kõigile küüditamise ohvritele: „Mälestame neid, kes jätsid oma elu teekonnal Siberisse või seal olles, ja ka neid, kes tagasi tulles jätkasid oma elu Eestis, kuid enam pole me keskel. Sundasumise ajal kogetud ja Eestisse tagasi toodud eneseväärikus oli see, mis aitas kaasa me riigi taastamisele.“
Mälestuskimbu asetas ka MTÜ Kehra Raudteejaam juht Anne Oruaas. Harju-Madise koguduse õpetaja Jaan Nuga pidas mälestuspalve ning toonitas, et kurjus tuleb asendada headuse, armastuse, austuse ja hoolimisega. Kolme lauluga esinesid Kehra lauluklubi Helin lauljad, juhatas Kaisa Tiisma.