Sealse Eesti kooli kutsel käis Kehra Nuku juht Margit Aasmaa märtsis Pariisis, kus mängis „Punamütsikest“ ning õpetas lastele nukkude valmistamist.
Prantsusmaal elavatele eesti juurtega lastele mõeldud koolis toimub õppetöö kord kuus pühapäeviti. Koolis käivad 3-10aastased lapsed, neile annavad tunde lapsevanemad ise.
„Peamiselt toovad oma lapsi sinna kooli naised, kes on endale Pariisist leidnud mehe ja nüüd on seal pere. Emad soovivad lastele oma emakeelt õpetada,“ rääkis Margit Aasmaa.
Ta lisas, et eesti keel on nende laste jaoks juba üsna raske: „Vaatasin pealt üht umbes 3-4aastaste laste mängutundi. Kui õpetaja neilt midagi eesti keeles küsis, siis lapsed vastasid enamasti prantsuse keeles. Mida vanemad on lapsed, seda rohkem nad eesti keeles vastavad, aga see pole nende jaoks lihtne, igapäevaselt on ju prantsuskeelses keskkonnas.“
Eesti koolis käib paarkümmend Prantsusmaal elavat last. Nad on vastavalt vanusele jaotatud kolmeks-neljaks grupiks. Tundides õpetatakse eesti keeles rääkimist, lugemist, kirjutamist, on ka laulmise ja mängutunnid. Aeg-ajalt käivad seal esinejad Eestist.
„Mind kutsus sealne koolijuhataja Ave Abram, kes oli Kehra Nuku tegemisi näinud internetis. Pakkusin välja „Punamütsikese“, seda mängin üksi, nukud mahuvad kohvrisse ning piisab, kui kohapeal on laud ja makk,“ ütles Margit Aasmaa.
Tal paluti rääkida võimalikult aeglaselt, et lapsed eesti keelt paremini mõistaksid: „Punamütsikese“ etenduse ajal suhtlen lastega palju. Kui alguses neilt midagi küsisin, vastasid nad pigem prantsuse keeles. Kuid etenduse lõpus rääkisid absoluutselt kõik lapsed eesti keeles.“
Margit Aasmaa sõnas, et see, kuidas lapsed temaga lõpuks väga püüdlikult eesti keeles rääkisid, oli ka nende emadele suur üllatus: „Keelepraktikat on sealsetel lastel vähe, kui isa on prantslane, on kodune keel ikkagi prantsuse keel. Ka Eesti koolis rääkisid emad eesti keeles seni, kuni tuli üks prantslasest isa, siis mindi kohe üle kohalikule keelele. Kuigi ka see isa püüdis minuga suhelda eesti keeles. Ütles, et talle meeldib me keel väga, aga see on raske.“
Pärast Prantsusmaal käimist sai Margit Aasmaa kirja Müncheni eesti kooli juhatajalt, kes oli kuulnud tema Pariisi-esinemisest väga positiivset tagasisidet ja kutsus ta sügiseks külla oma kooli Saksamaale.