Leinapäeval, 25. märtsil tuli Kehrasse inimesi üle Eesti – need, kes 69 aastat tagasi viidi sealt loomavagunites külmale maale.
Eesti rahva jaoks traagilisel 25. märtsil 1949 toodi kogu ümbruskonnast küüditamisnimekirjadesse kantud inimesed kokku Kehra raudteejaama. Nii 1949. aasta märtsiküüditamise kui 1941. aasta juuniküüditamise kannatanute auks on Kehra jaama juures mälestuskivi, kus on kaks korda aastas mälestusmiitingud. Tänavu tuli sinna rohkem rahvast kui tavaliselt – ligi poolsada inimest, neist kaugemad olid Hiiumaalt. Kõiki ühendas Soodlas elav endine Anija koolijuht Tiiu Trisberg – ta saatis kutse tulla Kehrasse kõigile Eestist küüditatuile, kellega saatus viis tema pere Siberis kokku.
Pärast miitingut mälestuskivi juures meenutati jaamahoonesse kaetud kohvilaua ääres Siberi-aastaid ning vaadati filmilõike kunstiakadeemia tudengite ja vilistlaste mullusest ekspeditsioonist Jenissei äärde, kus käidi koos nelja naisega, kelle lapsepõlv möödus Siberis.
„Kõigile meeldis, ütlesid, et saame ka järgmisel aastal ka kokku, siis saab meie küüditamisest 70 aastat,“ sõnas Tiiu Trisberg pärast saatusekaaslastega kohtumist.
Mäletame, kuid andestame
Mälestuskivi juures laulis lauluklubi Helin kodust, Harju-Jaani kirikuõpetaja Jaan Nuga meenutas, et samal päeval 69 aastat tagasi küüditati Eestist Siberisse üle 20 000 inimese raukadest imikuteni. Anija vallavanem Arvi Karotam ja MTÜ Kehra Raudteejaam liige Priit Raudkivi asetasid kivi ette pärjad nende mälestuseks, kes külmalt maalt koju tagasi ei jõudnud. Vallavanem märkis, et meie ülesanne on meenutada ja selgitada järeltulevatele põlvedele seda 69 aastat tagasi alanud traagilist aega, mil tuhanded Eesti pered pidid jõu sunnil kodudest lahkuma ja jätma need võõrastele.
Endine riiklik lepitaja ja riigikogulane, Kuusalu vallas elanud Henn Pärn, kes oli kaheksane, kui tema pere viidi Kehra jaamast Siberisse, rääkis, et ei ole seetõttu marurahvuslane ega pea ennast kannatajaks.
„Paljud ütlevad, et me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Ilmselt mõeldakse materiaalset rikkust. Aga kas vaimses mõttes pole me hoopis alla käinud? Mõeldes, kuivõrd liigestest lahti on praegu Eesti ühiskond – kas ei ole tulnud leppimise aeg?“ küsis ta ning kutsus kõiki vihakõnede asemel andestama.
Kohvilauas luges kokkusaamise korraldaja Tiiu Trisberg katkeid esimesest kirjast, mille nende küüditatute pere sai koju jäänud omastelt. Samuti loetles ta üles kõik Kehra jaamast Siberisse viidud perekonnad, kellega tema saatus põimus, eraldi nimetas lapsed ja nende vanused, et näidata –ka lastele ei halastatud.
„Paljud noored, kes olid siis 12-14aastased, jäid ilma hariduseta – nad ei saanud Siberis enam kooli minna, sest pandi tööle, tavaliselt karjalautadesse,“ ütles ta.
Kahala küla viidi tühjaks
Üks noormees, kes Siberis sai koolis käia vaid ühe talve, on Rein Viljak. Praegu elab Lääne-Virumaal Huljal, kuid 1949. aastani, kui 13aastase poisina Siberisse viidi, oli kodu Kuusalu valla Kahala külas Seljaku talus.
„Meil tehti kogu küla tühjaks. Sel päeval oli väga ilus ilm, oli koolivaheaeg, pidin minema metsast viimaseid puid ära tooma, kui auto sõitis maja ette. Vanemad olid surnud, elasin vanaema ja tädiga. Seni, kuni oodati, et tädi tuleb meiereist, saime pakkida. Öösel toodi Kehra jaama, järgmisel päeval hakkas ešelon Venemaa poole sõitma,“ jutustas Rein Viljak Sõnumitoojale.
Abakanis oli „orjaturg“ – ešelon jäi raudteeharule pidama, majanditest tuldi endale töölisi valima: „Kõlbasid pered, kus olid kasvueas poisid, ei olnud lapsi ega vanaeitesid. Meid ei tahetud, kuna tädil oli üks laps poolteist, teine neljane. Lõpuks jagati jäägid ikka kõigi vahel. Meid viidi Idrinskoje rajooni. Kuna teed olid põhjatud, sõitsime härjavankritega. Elama pandi kohalike juurde. Kolm peret olid 15ruutmeetrises toas. Magasime põrandal, hommikul oli vesi jääs.“
Rein Viljak mäletab, et võõraid hästi vastu ei võetud, kuna eelnevalt oli levitatud jutte, et tulevad röövlid, vargad, mõrtsukad: „Küla oli tühi, kui härjavankritega sinna jõudsime – kõik olid hirmul. Läks aasta, siis teadsid kõik, et eestlased on parimad lüpsjad ja vasikatalitajad, ka parimad traktoristid ja autojuhid. Siit viidi ju peamiselt maainimesed, kellel olid endal olnud loomad.“
Aasta pärast tuli noormehel tööle minna, tädi teda üleval pidada ei jõudnud: „Alguses olin metsatöödel – kahepeale pidi tegema kolm ruumi päevas, pärast läksin traktori peale haakijaks, tõstsin ja langetasin atra, ikka käsitsi. Kuni 1953. aastani oli elu väga raske – norm oli künda 5 hektarit ja selle eest said naeruväärsed 17 rubla. Pärast seda, kui Hruštšov tõstis päevakorda uudismaad, kerkisid traktoristide palgad, 5 hektari eest maksti juba 41 rubla. Mina hakkasin saama üle 2000 rubla palka, tädi, kes oli lüpsja, sai 240.“
Koju tagasi pääses Rein Viljak täpselt 8 aastat hiljem – Tapa jaama jõudis 25. märtsil 1957. Kuna Kahalas olid talud maha põletatud, läks Kadrinasse, kus elas onu.
„Lapsed kohanevad ruttu, aga raske oli Siberis vaadata vanu inimesi. Vanasti olid loomad nagu teised lapsed, inimesed olid nendega kokku kasvanud, paitasid ja silitasid. Siis järsku rebiti nad kodudest lahti ja viidi ära. Paljud vanad inimesed ei surnud mitte nälga, vaid igatsusse. Nagu öeldakse – vana taime ümber ei istuta, ta ei juurdu,“ lausus Rein Viljak.
Tudengid uurivad Siberi-lapsepõlve
Kehras olid kohal ka Eesti Kunstiakadeemia tudengid ja vilistlased, kes käisid eelmisel suvel kolmenädalasel ekspeditsioonil Siberis – külastasid kohti, kuhu eestlased 1949. aastal küüditati. Ekspeditsiooni juht Marika Alver selgitas, et kunstiakadeemial on 40aastane traditsioon käia igal suvel ekspeditsioonidel. Eelmisel aastal võttis temaga ühendust Okupatsioonide muuseumi varahoidja, kellele oli toodud põhjalik fotomaterjal koos nimekirjadega, joonistuste, päevikutega 1950ndate aastate Soni külast Hakkasias.
„Ta hakkas neid süsteemi sisestama ja leidis veel kolm Eestist küüditatud naist, kes olid sinna külla saadetud. Nad kohtusid ning naised olid öelnud, et tahaksid Siberisse minna. Võttis minuga ühendust, küsis, kas teema pakub mulle huvi. Sain ka ise nende naistega kokku. Nad tahtsid näha, mis on saanud küladest, kus möödus oluline osa nende lapsepõlvest. Otsustasime, et läheme koos Siberisse,“ lausus Marika Alver.
Kümneliikmeline ekspeditsioonigrupp käis kahel pool Jenisseid – Hakassias Širinski rajooni Soni külas, kus olid lapsepõlves elanud nendega kaasa sõitnud Külli Hiiesaar ja Marje Martinson ning Krasnojarski krai Balahta rajoonis Tšistõje Pole külas, kus olid elanud Asta Tikerpäe ja Siberis sündinud Karin Nelke, kes elab praegu Kuusalu vallas.
„Meid huvitasid eelkõige laste lood – mida mäletavad lapsed, kes sattusid Eesti küladest-linnadest nõukogude külaellu. Seda pole eriti uuritud ning on viimane aeg otseallikatelt küsida, sest Siberisse küüditatud lapsed on juba üle 70 aasta vanad. Kui küüditamisega on enamasti halvad mälestused, siis väikeste laste jaoks oli see ilus lapsepõlveaeg. Need daamid ütlesid, et kodu oli seal, kus oli ema,“ rääkis ekspeditsiooni juht.
Kui algul olnud naised ehmunud, kõik Siberis nähtu oli võõras, siis teisel päeval hakkasid nägema tuttavaid kohti, Marje Martinson tundis ära maja, kus oli 60 aastat tagasi elanud: „Nad kohtusid ka kunagiste tuttavatega, Marje leidis üles oma pinginaabri. Nüüd täiskasvanutena Siberis käies said nad aru, kui raske oli seal nende emadel ja vanaemadel.“
Ekspeditsioonil osalenud Katarina Meister sai palju teada ka oma vanaema ja vanavanaema kohta, kes olid samuti Siberisse viidud: „Vanaema suri, kui olin viiene, temalt ma küsida ei saanud. Nüüd sain teiste inimeste lugude kaudu nende kohta palju teadmisi.“
See sündmus, mida olime koolis ajalootunnis õppinud, on nüüd palju lähedasem, kinnitasid Marika Alver ja Katarina Meister. Neil on kavas oma uurimistööd jätkata – ka Kehras kogusid küüditatute kontakte ning maikuus minnakse huviliste seltskonnaga kuuks ajaks omal käel taas Siberisse. Ka mullusel ekspeditsioonil osalenud lastena küüditatud naised on avaldanud soovi nendega kaasa minna. Filmitud materjali põhjal on neil soov teha dokumentaalfilm ja näitus.