Keh­ra 8. klas­si õpi­la­sed said või­ma­lu­se 7 nä­da­lat ko­dus õp­pi­da

Kol­mest alus­ta­nust pi­das ko­gu õp­pe­pe­rioo­di lõ­pu­ni iseõp­pi­ja­na vas­tu KEI­JO-JO­HANN NOR­DEN.

Keh­ra koo­li 8. klas­si õpi­las­te­le pa­ku­tud iseõ­pe tä­hen­das, et ei olnud kohustust tundides käia, õp­pi­da võis in­di­vi­duaal­se õp­pep­laa­ni jär­gi, täi­ta õpe­ta­ja­te an­tud üle­san­deid ning te­ha kont­roll­töid. Õpe­ta­jad koos­ta­sid iseõp­pi­jai­le ai­nep­laa­nid, kus olid kir­jas tee­mad, mi­da õpi­tak­se, ja üle­san­ded, mis tu­leb la­hen­da­da. Iga­le õpi­la­se­le mää­ra­ti men­to­rõ­pe­ta­ja, kes ai­tas ja an­dis nõu.
Iseõp­pe idee pak­kus Keh­ra güm­naa­siu­mi di­rek­tor Kai­do Krein­taal, kes oli va­rem se­da ka­hel kor­ral kat­se­ta­nud Roc­ca al Ma­re koo­lis töö­ta­des, kum­mal­gi kor­ral oli iseõp­pi­jaid ka­hek­sa.
„Seal läks häs­ti ja soo­vi­si­me proo­vi­da, kui­das töö­tab Keh­ra koo­lis. Va­li­si­me 8. klas­sid, ku­na güm­naa­siu­mi­ga kat­se­ta­da ei taht­nud ning ühek­san­da­tel on ees lõ­puek­sa­mid. Kui ol­lak­se har­ju­nud õp­pi­ma, peak­sid ka noo­re­mad õpi­la­sed hak­ka­ma saa­ma, kuid meil on ol­nud pi­gem hin­ne­te pä­rast, mit­te en­da­le õp­pi­mi­ne,“ rää­kis di­rek­tor.
Iseõp­pe või­ma­lu­sest tea­ta­ti nii õpi­las­te­le kui lap­se­va­ne­ma­te­le. Esial­gu oli hu­vi­li­si 5-6, ise­seis­valt hak­kas veeb­rua­ri lõ­pul ala­nud nel­jan­dal õp­pe­pe­rioo­dil õp­pi­ma kolm õpi­last.
„Tei­sed mõt­le­sid ül­la­ta­valt ene­sek­rii­ti­li­selt, et ne­mad küll ei viit­si,“ lau­sus Kei­jo-Jo­hann Nor­den, kol­mest alus­ta­nust ai­nus, kes oli iseõp­pel ko­gu 7nä­da­la­se õp­pe­pe­rioo­di. Te­ma kaks klas­si­kaas­last pi­da­sid vas­tu paar nä­da­lat.

KEI­JO-JO­HANN NOR­DEN oli edu­kas
Kei­jo-Jo­hann Nor­den üt­les, et aru­tas iseõ­pet va­ne­ma­te­ga ning olid ko­he üks­meel­selt nõus: „Va­hel tun­nen, et koo­lis is­tu­mi­ne on aja­rais­ka­mi­ne. Suu­dak­sin koo­li­tun­ni jook­sul roh­kem, kuid õpe­ta­ja peab ar­ves­ta­ma kõi­gi­ga. Ar­va­sin, et saan ae­ga ka­su­ta­da efek­tiiv­se­malt.“
Risk ebaõn­nes­tu­da oli noor­me­he sõ­nul maan­da­tud sel­le­ga, et te­gu on kõi­gest ühe õp­pe­pe­rioo­di­ga viiest. Ko­he al­gu­ses sea­dis ta en­da­le kaks reeg­lit – kui ju­ba alus­tas, lä­heb ka lõ­pu­ni ning hom­mi­ku­ti är­kab täp­selt sa­mal ajal, kui ta­va­li­sel koo­li­päe­val ja hak­kab õp­pi­ma: „Pä­rast­lõu­nal on mul nii pal­ju hu­vi­te­ge­vu­si, et siis po­leks jät­ku­nud koo­li­töö­deks ae­ga.“
Ta te­gi en­da­le tun­nip­laa­ni põh­jal ta­be­li, kus oli kir­jas, kui mi­tu tun­di min­gi ai­ne oman­da­mi­seks ku­lub. Pla­nee­ris ko­dus õp­pi­mi­seks vä­he­malt sa­ma pal­ju ae­ga või pi­sut roh­kem­gi, kui oleks läi­nud koo­lis. Kui sai esi­me­sel iseõp­pe­päe­val kät­te õpe­ta­ja­te koos­ta­tud ai­ne­kaar­ti­de pa­ki, mis tun­dus pä­ris ma­hu­kas, ta­bas Kei­jo-Jo­hann Nor­de­nit kor­raks küll eh­ma­tus – oot, kas tões­ti kõik see tu­leb ära te­ha? Aga va­ne­mad toe­ta­sid, et al­les esi­me­ne iseõp­pe­päev. Ko­gu 35päe­va­ne õp­pe­pe­riood näi­tas, et ta jõu­dis kõik ja roh­kem­gi veel. Näi­teks ko­gu seits­meks nä­da­laks mõel­dud aja­loo­tun­ni ma­ter­ja­lid vas­tas ära esi­me­sel nä­da­lal.
„Te­gin osa et­tean­tud üle­san­deid ju­ba koo­li­va­hea­jal – kui tei­sed puh­ka­sid, siis mi­na ju­ba õp­pi­sin,“ sel­gi­tas ta.
Kui nä­gi või­ma­lust ko­gu ma­ter­jal rut­tu lä­bi võt­ta ja õpe­ta­ja­le vas­ta­ta, te­gi ta se­da ka teis­tes õp­peai­ne­tes: „Ma­te­maa­ti­kaõ­pe­ta­jalt kü­si­sin – kui kii­res­ti suu­dab mul­le ko­gu pe­rioo­di tee­ma­sid sel­gi­ta­da. Te­ma ar­vas, et um­bes 4 kon­sul­tat­sioo­ni­ga. Käi­sin­gi siis kon­sul­tat­sioo­ni­des ja te­gin kont­roll­töid.“
Koo­lis vii­bis Kei­jo-Jo­hann Nor­den sel ajal 8 tun­di nä­da­las – ema­kee­le, ve­ne kee­le ja kee­mia tun­di­des. Ees­ti kee­les oli te­ma mee­lest õp­pe­maht iseõp­peks lii­ga suur, ve­ne kee­le pu­hul ar­vas, et võõr­keelt on ise­seis­valt ras­kem õp­pi­da, ning kee­mia­tun­ni kons­pek­te pi­das vä­ga heaks õp­pe­ma­ter­ja­liks.
Kui­gi aeg-ajalt oli ras­ke ja pä­ris mi­tu kor­da kü­sis ta en­dalt, miks se­da teeb, oli se­ni koo­lis vä­ga häs­ti õp­pi­mi­se­ga hak­ka­ma saa­nud noor­mees ka iseõp­pes edu­kas – kõik õpe­ta­jad hin­da­sid te­ma tead­mi­si hin­de­ga viis. Pea­le sel­le sai ta end pre­mee­ri­da va­hea­ja li­sa­nä­da­la­ga, ku­na kõik et­te­näh­tu oli nä­dal ae­ga en­ne pe­rioo­di lõp­pu õpi­tud ja vas­ta­tud.
„Te­ma­ga oli rõõm töö­ta­da, mul ei tek­ki­nud kor­da­gi mõ­tet, et Kei­jo võiks poo­le­li jät­ta. Pi­gem ut­si­ta­sin, et käi­gu tun­di­des veel vä­hem,“ kii­tis men­to­rõ­pe­ta­ja Ka­ja Sa­ra­puu.

Et­te­val­mis­tus üli­koo­liks
Kõi­ge täht­sam, mi­da iseõ­pe Kei­jo-Jo­hann Nor­de­ni­le an­dis, on te­ma sõ­nul ene­se­dist­sip­liin: „Kui pead ko­dus õp­pi­ma, on küm­me muud as­ja, mi­da ta­haks te­ha. Siis tu­leb liht­salt kes­ken­du­da.“
Ta li­sas, et mõ­ne­ti oli iseõ­pe ka puh­kus koo­li­me­lust-lär­mist. Sa­mas sai ta iseõp­pel ol­les koo­lis käies mo­ti­vat­sioo­ni, kui nä­gi, et on oma õpin­gu­te­ga klas­si­kaas­las­test ees.
Kei­jo-Jo­hann Nor­den peab iseõ­pet vä­ga heaks et­te­val­mis­tu­seks güm­naa­siu­miks ja üli­koo­liks: „Üli­koo­lis ei käi sul kee­gi jä­rel ega üt­le, et see või tei­ne on vas­ta­ma­ta, ik­ka ise pead hea seis­ma, et as­jad saak­sid teh­tud.“
Ta soo­vi­tab iseõ­pet nei­le, kes on en­das kind­lad: „Vä­ga suur taht­mi­ne peab ole­ma. Sa ei pruu­gi koo­lis ol­la kõi­ge hel­gem pea, aga kui oled ko­hu­se­tund­lik ning suu­dad end dist­sip­li­nee­ri­da, saad hak­ka­ma. Olu­li­ne on ka vas­tu­tus­tun­ne – kui käid iga päev koo­lis, sõl­tub osa ka sel­lest, kui­das õpe­ta­ja ai­net an­nab. Iseõp­pe pu­hul on ko­gu vas­tu­tus vaid en­dal. Soo­vi­tan se­da eel­kõi­ge nei­le, kes usu­vad, et saak­sid ise­seis­valt kii­re­mi­ni või pa­re­mi­ni õp­pi­da kui klas­sis, kus õpe­ta­ja peab kõi­gi­ga ar­ves­ta­ma.“
Kei­jo-Jo­hann Nor­den po­le kin­del, kas ise se­da veel kat­se­tab, kuid kin­ni­tas, et tal­le meel­dib koo­li di­rek­to­ri mõ­te – iseõ­pet saab edu­kalt ka­su­ta­da siis, kui oled hai­ge, võist­lus­tel või rei­sil: „Kui õpe­ta­ja­tel on iseõp­peks ma­ter­jal enam-vä­hem et­te val­mis­ta­tud, saab õp­pi­mi­ne ol­la vä­ga paind­lik, nii et ei kao­ta õpi­la­ne ega ka kool.“
Õpe­ta­jai­le soo­vi­tas ta te­ha iseõp­pe ju­hen­did või­ma­li­kult täp­sed ja konk­reet­sed, se­da ker­gem on õpi­la­sel. Kõi­ge pa­re­maks pi­das ta klas­si­ju­ha­ta­ja ja aja­looõ­pe­ta­ja Ree­si Kus­la­pi ai­nep­laa­ni.
Ka Ree­si Kus­lap kii­tis Kei­jo-Jo­hann Nor­de­nit ning mär­kis – on hea, et kõik õpi­la­sed said või­ma­lu­se iseõ­pet proo­vi­da: „Üks, kes poo­le­li jät­tis, üt­les, et see on lii­ga ras­ke. Kuid ar­vas, et iga õpi­la­ne peaks se­da proo­vi­ma, siis saad aru – koo­lis käi­mi­ne on te­ge­li­kult vä­ga liht­ne.“