
Kunstnik KAUPO HOLMBERG ning tema sõbrad Saksamaalt ja Küproselt läbisid kahe aasta jooksul 13 riiki.
Jaanuaris saabus ümbermaailmareisilt koju Arukülla kunstnik Kaupo Holberg, kelle viimased paar aastat möödusid veneaegsel mootorrattal Ural – rattaid tuli remontida peaaegu igal päeval. Viiest kunstnikust koosnenud reisiseltskond ööbis enamasti õues, süüa tehti lõkke peal. Teekonnast on valmimas film ja raamat.
Üle kahe aasta tagasi otsustas Kaupo Holmberg teha pausi õpingute ja kunstnikukarjäärile hoo andmise vahele, et stuudiost välja saada ja maailma näha. Tal on Tallinnas stuudio Savisalong, kus toimuvad keraamikatunnid, -kursused, firmapeod. Enne reisi käis ta Taanis keraamikakeskuses kunstnikuresidentuuri tegemas, tema näitused on olnud Tallinnas HOP galeriis ja Kopenhaagenis, ta on Kohila puupõletussümpoosioni korraldusmeeskonnas.
Aastal 2008 õppis ta vahetusüliõpilasena Saksamaal Halle linnas, kus sai tuttavaks Johannes Foetchiga, kes tuli 2012. aastal Eestisse vahetusõpilaseks. Sündis mõte minna ümbermaailmareisile, Johannes Foetsch oli varem käinud Ida-Saksa mopeedidega Gruusias, kuigi plaan oli minna Indiasse.
Kaupo Holmberg rääkis, et sõbrad panid kokku seltskonna ning hakkasid valima sõidukeid: „Urali ratastel on külgkorv, lihtne on leida varuosasid ja rattaid remontida. Kuna enamik teekonda kulges Venemaal, tahtsime leida ühist keelt, mis lõhuks jääd meie ja kohalike vahel. Uute motikatega oleks meid vastu võetud kui turiste.”
Mootorrattast sai paat

Teekond algas 2014. aasta septembris Saksmaalt, läks läbi Austria, Ungari, Serbia, Bulgaaria, Kreeka, Türgi, Gruusia, Venemaa, Kasahstani, Mongoolia uuesti Venemaale. Kõige pikemad otsad olid 400 kilomeetrit päevas, kiirus oli kuni 80 kilomeetrit tunnis.
Ta lausus, et enne polnud neist keegi Urali mootorrattaga sõitnud ega neid parandanud: „Vahetult enne reisi tegime load.”
Remontida tuli sõidukeid tema sõnul sageli: „Venelastel läks süda soojaks, kui nägid, et sõidame nende ratastega. Igas vene külas seisis neid motikaid aedades, pööningud ja kuurid olid varuosasid täis.”
USAs sai varuosasid suurematest linnadest, läbi käidi ka Seattle’ist, kus on Urali mootorrattaid tootva firma peakorter, ka sealt saadi varuosasid ning firma saatis neile pakke teekonnale järele.
Üle kahe aasta kestnud retke jooksul tegid kunstnikud kaks korda pikema pausi. Esimene 8 kuud Gruusias talvelaagris, kus seltskond korraldas rahvatoetuskampaania, jagas reisist pilte ja videosid ja kogus raha. Teine laager oli Kanadas Vancouveris, kus raha teenimiseks töötati ehitusel ja tehti muid juhutöid.
Reisi kõige raskemaks osaks peab Kaupo Holmberg Venemaa metsikut kirdetippu, kus pärast Magadani saavad teed otsa: „Saime liikuda mööda jõge. Panime motikate alla ujuvad batoonid ja propellerid, külge ketid, hammasrattad ja võllid ning sõitsime mööda jõge üles põhja Tšerskini.”
Plaan oli minna üle Beringi väina, mis on 80 kilomeetrit, kuid see jäi katki, sest teekond oleks olnud ohtlik ja lained suured. Rattad jäid hoiule Venemaale ning teiste ratastega jätkus sõit mööda maismaad Alaskalt Anchorage linnast läbi Kanada ja USA läänerannikut Los Angelesse ning läbi New Orleansi New Yorki, kus oli teekonna sihtpunkt ehk kõige kaugem punkt, kuhu sai minna mööda maismaad.
Turismiks polnud aega
Kaupo Holmberg jutustas, et enim stressi tekitas mööda Kolõma jõge sõitmine, kus mootorratta juhtimisest sai paadisõit: „Selle otsa läbimiseks kulus kuu, sageli oli madalikke ja suuri puuoksi. Polnud valikut, ei saanud kusagile mujale minna.”
Üks huvitavamaid riike oli tema sõnul Mongoolia: „Sealne kultuur on nii erinev. Rahvas elab telkides, karjatavad oma loomi, elustiil on nagu tuhat aastat tagasi, kuid jurtades on moodsad televiisorid.”
Telke neil polnud, kui ilm vähegi kannatas, magati õues varikatuse all lambanahkades: „Vahel ööbisime õues mitu kuud järjest. Kuna reisi eelarve oli piiratud, saime kõvasti raha kokku hoida.”
Venemaal liiguti mööda ühte ja suurt põhiteed, USAs valisid nad väiksemaid teid, kuna kiirteed olid liiga kiire ja tiheda liiklusega ning tee ääres polnud midagi vaadata: „Vaatamisväärsusi me tegelikult üldse ei näinud. Viisa-ajad surusid takka ning enamik aega kulus rataste remondile. Sattusime suvalistesse küladesse, nägime päris elu.”
Jakutskist Magadani tuli läbida väga raske teekond: „Olime uurinud, et seal vana tee läbimiseks on kulunud ränduritel kaks päeva. Arvasime, et meie saame hakkama viiega ja võtsime selle arvestusega kaasa süüa. Kulus kümme, tuli ületada paar-kolm jõge, kus pidime võtma õli ja bensiini ratastest välja ja rattad köiega üle jõe tõmbama.”
Reisi jooksul pidas seltskond blogi, tegid pilte ja videosid, mida saatsid ka Saksamaa kahele telekanalile, kes neile selle eest maksis. Teekonnast saab lugeda kodulehel www.leavinghomefunktion.com.
Kaupo Holmberg plaanib jääda Eestisse, kuid sõnas, et kuna tegemisel on raamat ja film, tuleb materjali kogumiseks mõnda aega ringi liikuda Saksamaal ja Gruusias.
Ta ütles, et kunstnikuhariduse lõppaste ongi näha maailma oma silmaga: „Üks asi on see, mida meediast kuuled ja näed, teine on näha ja kogeda kõike oma silmaga.”