KAU­PO HOLM­BERG käis moo­tor­rat­ta­ga Ural üm­ber­maail­ma­rei­sil

Kunst­nik KAU­PO HOLM­BERG ning te­ma sõb­rad Sak­sa­maalt ja Küp­ro­selt lä­bi­sid ka­he aas­ta jook­sul 13 rii­ki.

Jaa­nua­ris saa­bus üm­ber­maail­ma­rei­silt ko­ju Aru­kül­la kunst­nik Kau­po Hol­berg, kel­le vii­ma­sed paar aas­tat möö­du­sid ve­neaeg­sel moo­tor­rat­tal Ural – rat­taid tu­li re­mon­ti­da peaae­gu igal päe­val. Viiest kunst­ni­kust koos­ne­nud rei­si­selts­kond öö­bis ena­mas­ti õues, süüa teh­ti lõk­ke peal. Tee­kon­nast on val­mi­mas film ja raa­mat.
Üle ka­he aas­ta ta­ga­si ot­sus­tas Kau­po Holm­berg te­ha pau­si õpin­gu­te ja kunst­ni­ku­kar­jää­ri­le hoo and­mi­se va­he­le, et stuu­diost väl­ja saa­da ja maail­ma nä­ha. Tal on Tal­lin­nas stuu­dio Sa­vi­sa­long, kus toi­mu­vad ke­raa­mi­ka­tun­nid, -kur­su­sed, fir­ma­peod. En­ne rei­si käis ta Taa­nis ke­raa­mi­ka­kes­ku­ses kunst­ni­ku­re­si­den­tuu­ri te­ge­mas, te­ma näi­tu­sed on ol­nud Tal­lin­nas HOP ga­le­riis ja Ko­pen­haa­ge­nis, ta on Ko­hi­la puu­põ­le­tus­süm­poo­sio­ni kor­ral­dus­mees­kon­nas.
Aas­tal 2008 õp­pis ta va­he­tu­sü­liõ­pi­la­se­na Sak­sa­maal Hal­le lin­nas, kus sai tut­ta­vaks Jo­han­nes Foetc­hi­ga, kes tu­li 2012. aas­tal Ees­tis­se va­he­tu­s­õ­pi­la­seks. Sün­dis mõ­te min­na üm­ber­maail­ma­rei­si­le, Jo­han­nes Foetsch oli va­rem käi­nud Ida-Sak­sa mo­pee­di­de­ga Gruu­sias, kui­gi plaan oli min­na In­dias­se.
Kau­po Holm­berg rää­kis, et sõb­rad pa­nid kok­ku selts­kon­na ning hak­ka­sid va­li­ma sõi­du­keid: „Ura­li ra­tas­tel on külg­korv, liht­ne on lei­da va­ruo­sa­sid ja rat­taid re­mon­ti­da. Ku­na ena­mik tee­kon­da kul­ges Ve­ne­maal, taht­si­me lei­da ühist keelt, mis lõ­huks jääd meie ja ko­ha­li­ke va­hel. Uu­te mo­ti­ka­te­ga oleks meid vas­tu võe­tud kui tu­ris­te.”

Moo­tor­rat­tast sai paat

Tee­kond al­gas 2014. aas­ta sep­temb­ris Saks­maalt, läks lä­bi Aust­ria, Un­ga­ri, Ser­bia, Bul­gaa­ria, Kree­ka, Tür­gi, Gruu­sia, Ve­ne­maa, Ka­sahs­ta­ni, Mon­goo­lia uues­ti Ve­ne­maa­le. Kõi­ge pi­ke­mad ot­sad olid 400 ki­lo­meet­rit päe­vas, kii­rus oli ku­ni 80 ki­lo­meet­rit tun­nis.
Ta lau­sus, et en­ne pol­nud neist kee­gi Ura­li moo­tor­rat­ta­ga sõit­nud ega neid pa­ran­da­nud: „Va­he­tult en­ne rei­si te­gi­me load.”
Re­mon­ti­da tu­li sõi­du­keid te­ma sõ­nul sa­ge­li: „Ve­ne­las­tel läks sü­da soo­jaks, kui nä­gid, et sõi­da­me nen­de ra­tas­te­ga. Igas ve­ne kü­las sei­sis neid mo­ti­kaid ae­da­des, pöö­nin­gud ja kuu­rid olid va­ruo­sa­sid täis.”
USAs sai va­ruo­sa­sid suu­re­ma­test lin­na­dest, lä­bi käi­di ka Seatt­le’ist, kus on Ura­li moo­tor­rat­taid toot­va fir­ma pea­kor­ter, ka sealt saa­di va­ruo­sa­sid ning fir­ma saa­tis nei­le pak­ke tee­kon­na­le jä­re­le.
Üle ka­he aas­ta kest­nud ret­ke jook­sul te­gid kunst­ni­kud kaks kor­da pi­ke­ma pau­si. Esi­me­ne 8 kuud Gruu­sias tal­ve­laag­ris, kus selts­kond kor­ral­das rah­va­toe­tus­kam­paa­nia, ja­ga­s rei­sist pil­te ja vi­deo­sid ja ko­gu­s ra­ha. Tei­ne laa­ger oli Ka­na­das Van­cou­ve­ris, kus ra­ha tee­ni­mi­seks töö­ta­ti ehi­tu­sel ja teh­ti muid ju­hu­töid.
Rei­si kõi­ge ras­ke­maks osaks peab Kau­po Holm­berg Ve­ne­maa met­si­kut kir­de­tip­pu, kus pä­rast Ma­ga­da­ni saa­vad teed ot­sa: „Sai­me lii­ku­da möö­da jõ­ge. Pa­ni­me mo­ti­ka­te al­la uju­vad ba­too­nid ja pro­pel­le­rid, kül­ge ke­tid, ham­mas­rat­tad ja võl­lid ning sõit­si­me möö­da jõ­ge üles põh­ja Tšers­ki­ni.”
Plaan oli min­na üle Be­rin­gi väi­na, mis on 80 ki­lo­meet­rit, kuid see jäi kat­ki, sest tee­kond oleks ol­nud oht­lik ja lai­ned suu­red. Rat­tad jäid hoiu­le Ve­ne­maa­le ning teis­te ra­tas­te­ga jät­kus sõit möö­da mais­maad Alas­kalt Anc­ho­ra­ge lin­nast lä­bi Ka­na­da ja USA lää­ne­ran­ni­kut Los An­ge­les­se ning lä­bi New Or­lean­si New Yor­ki, kus oli tee­kon­na siht­punkt ehk kõi­ge kau­gem punkt, ku­hu sai min­na möö­da mais­maad.

Tu­ris­miks pol­nud ae­ga
Kau­po Holm­berg ju­tus­tas, et enim st­res­si te­ki­tas möö­da Ko­lõ­ma jõ­ge sõit­mi­ne, kus moo­tor­rat­ta juh­ti­mi­sest sai paa­di­sõit: „Sel­le ot­sa lä­bi­mi­seks ku­lus kuu, sa­ge­li oli ma­da­lik­ke ja suu­ri puuok­si. Pol­nud va­li­kut, ei saa­nud ku­sa­gi­le mu­ja­le min­na.”
Üks hu­vi­ta­va­maid rii­ke oli te­ma sõ­nul Mon­goo­lia: „Seal­ne kul­tuur on nii eri­nev. Rah­vas elab tel­ki­des, kar­ja­ta­vad oma loo­mi, elus­tiil on na­gu tu­hat aas­tat ta­ga­si, kuid jur­ta­des on mood­sad te­le­vii­so­rid.”
Tel­ke neil pol­nud, kui ilm vä­he­gi kan­na­tas, ma­ga­ti õues va­ri­ka­tu­se all lam­ba­nah­ka­des: „Va­hel öö­bi­si­me õues mi­tu kuud jär­jest. Ku­na rei­si ee­l­ar­ve oli pii­ra­tud, sai­me kõ­vas­ti ra­ha kok­ku hoi­da.”
Ve­ne­maal lii­gu­ti möö­da üh­te ja suurt põ­hi­teed, USAs va­li­sid nad väik­se­maid teid, ku­na kiir­teed olid lii­ga kii­re ja ti­he­da liik­lu­se­ga ning tee ää­res pol­nud mi­da­gi vaa­da­ta: „Vaa­ta­mis­väär­su­si me te­ge­li­kult üld­se ei näi­nud. Vii­sa-ajad su­ru­sid tak­ka ning ena­mik ae­ga ku­lus ra­tas­te re­mon­di­le. Sat­tu­si­me su­va­lis­tes­se kü­la­des­se, nä­gi­me pä­ris elu.”
Ja­kuts­kist Ma­ga­da­ni tu­li lä­bi­da vä­ga ras­ke tee­kond: „Oli­me uu­ri­nud, et seal va­na tee lä­bi­mi­seks on ku­lu­nud rän­du­ri­tel kaks päe­va. Ar­va­si­me, et meie saa­me hak­ka­ma viie­ga ja võt­si­me sel­le ar­ves­tu­se­ga kaa­sa süüa. Ku­lus küm­me, tu­li üle­ta­da paar-kolm jõ­ge, kus pi­di­me võt­ma õli ja ben­sii­ni ra­tas­test väl­ja ja rat­tad köie­ga üle jõe tõm­ba­ma.”
Rei­si jook­sul pi­das selts­kond blo­gi, te­gid pil­te ja vi­deo­sid, mi­da saat­sid ka Sak­sa­maa ka­he­le te­le­ka­na­li­le, kes nei­le sel­le eest mak­sis. Tee­kon­nast saab lu­ge­da ko­du­le­hel www.leavingho­me­funk­tion.com.
Kaupo Holmberg plaanib jääda Eestisse, kuid sõnas, et kuna tegemisel on raamat ja film, tuleb materjali kogumiseks mõnda aega ringi liikuda Saksamaal ja Gruusias.
Ta ütles, et kunstnikuhariduse lõppaste ongi näha maailma oma silmaga: „Üks asi on see, mida meediast kuuled ja näed, teine on näha ja kogeda kõike oma silmaga.”