Kal­lig­raa­fia­näi­tus Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas – ühen­da­tud on kunst ja sõ­na

2239
ANU KAR­JAT­SE, HEI­NO KI­VI­HALL ja TA­TIA­NA IA­KOV­LE­VA Tal­lin­nas Uk­rai­na Kes­ku­ses.

Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas on 24. ap­ril­li­ni näi­tus „Kal­lig­raa­fia Hei­no Ki­vi­hal­li ja te­ma õpi­las­te käe lä­bi“.

Näi­tus ava­ti Ees­ti Va­ba­rii­gi 100. sün­ni­päe­val, 24. veeb­rua­ril, kui rah­va­ma­jas oli pi­du­lik kont­sert-ak­tus.

Nä­ha saab ka ko­ha­li­ku kal­lig­raa­fi Anu Kar­jat­se töid. Sa­mu­ti te­ma töö­kaas­las­te, kir­ja­kunst­nik Hei­no Ki­vi­hal­li ja Ta­tia­na Ia­kov­le­va loo­dut ning Tal­lin­na Kal­lig­raa­fia­koo­li teis­te õpi­las­te töid.

Kol­me­käe­li­se ju­ma­lae­ma pal­ve. Au­tor Ta­tia­na Ia­kov­le­va.
Kol­me­käe­li­se ju­ma­lae­ma pal­ve. Au­tor Ta­tia­na Ia­kov­le­va.

Anu Kar­jat­se rää­kis Sõ­nu­mi­too­ja­le, et neid kõi­ki kol­me ühen­da­vad Tal­lin­na Kal­lig­raa­fia Kool ja Tal­lin­na Uk­rai­na Kul­tuu­ri­kes­kus, kus ju­hen­da­vad kal­lig­raa­fia­kur­su­si.

Anu Kar­jat­se oli li­gi küm­me aas­tat Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja, eel­mi­sel aas­tal pa­ni sel­le ame­ti ma­ha. Ala­tes sü­gi­sest õpe­tab ta kal­lig­raa­fiat ka Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas ja Kol­gas. Kor­ra­ga saab gru­pis ju­hen­da­da ku­ni küm­met õpi­last, hu­vi on suu­rem, aga osad jäid väl­ja.

Kal­lig­raa­fia­ga tut­vus Anu Kar­jat­se üle 20 aas­ta ta­ga­si, osa­les kolm aas­tat kest­nud kal­lig­raa­fia­kur­su­sel, kus õpe­tas Hei­no Ki­vi­hall. Too­kord oli ta ai­nus õpi­la­ne 24st, kes kur­su­se lõ­pe­tas.

Muu­de töö­de kõr­valt on Anu Kar­jat­se ko­gu aeg te­ge­le­nud kir­ja­kuns­ti­ga, tei­nud tel­li­mus­töid, mit­me­su­gu­seid ku­jun­da­mi­si-kül­jen­da­mi­si.

Anu Kar­jat­se: „Tä­na­päe­val, kui meil on mit­meid va­hen­deid ar­vu­ti­te abil kir­ja pa­be­ri­le pan­na, on jää­nud kä­sit­si kir­ju­ta­mist pal­ju vä­he­maks. Mul on hea meel, et hoo­li­ma­ta teh­ni­ka või­ma­lus­te­le po­le ka­du­nud hu­vi võt­ta kät­te sulg ja tint, kir­ju­ta­da oma mõt­ted ja tun­ded, luu­le­ta­ja luu­le­read või tar­ka­de üt­lu­sed, ku­jun­da­des neid kau­nis kir­jas. Kal­lig­raa­fias on ühen­da­tud kunst ja sõ­na. Mõ­ni­gi mu õpi­la­ne üt­leb, et kir­ja õp­pi­des ja kir­ju­ta­des on see na­gu me­di­tat­sioon, aeg tun­nis lii­guks kii­re­mi­ni, sa­mas täh­ti niiöelda maa­li­des käib kõik na­gu aeg­luu­bis.“    

Kuu­sa­lu näi­tu­se rek­laa­mi­le on li­sa­tud õpe­ta­ja Hei­no Ki­vi­hal­li sõ­nad: „Kal­lig­raaf ei ole ma­sin. Ta töö­tab aeg­la­selt. Te­ma kätt ja vai­mu ju­hib aas­ta­tu­han­de­te ko­ge­mus. Ta loo­ming elab ja hin­gab. Kal­lig­raaf alus­tab sealt, kus lõ­pe­vad ar­vu­ti­või­ma­lu­sed.“

Kuu­sa­lu näi­tu­sel näeb kau­nilt ku­jun­da­tu­na Ees­ti ja vä­lis­mais­te au­to­ri­te luu­le­ri­du ning mõt­te­te­ri. Näi­tus on pü­hen­da­tud Ees­ti rii­gi juu­be­li­le. Pil­ku püüab näi­teks Ta­tia­na Ia­kov­le­va töö, kus on si­ni­must­val­ge­na ku­jun­da­tud pal­ve kol­me­käe­li­se­le ju­ma­lae­ma­le. Sel­le kir­ju­tas uk­rai­na kir­ja­nik Ju­lia Go­lovc­hin, tõl­ki­nud on Tai­vo Niit­vä­gi.