„Kohalikule elanikule tuleks rahvuspargis anda eristaatus,“ lausus ARTUR TALVIK Palmses seminaril.
Palmses toimunud seminaril „Kultuuripärand, miljööväärtused ja kohalik kogukond“ tõdes Lahemaa kultuuripärandi kaitse spetsialist Ave Paulus, et rahvuspargi kultuuripärandi uuringuteks, kaitseks ja teavituseks on keskkonnaametile eraldatud null eurot. Neiks tegevusteks on saadud toetusraha KIKist projektide kaudu.
Puuduvad toetusmeetmed Lahemaal eraomanduses asuva kultuuripärandi säilitamiseks. Rääkimata vaimsest pärandist, mis on tema sõnul „hallis tsoonis“. Kohapärimust on väga palju, kirjandusmuuseumi andmetel on Kuusalu kihelkonnast kogutu arvuliselt üle, võrreldes teiste paikadega.
Lahemaa rahvuspargis on piiranguvööndis 31 000 hektarit maismaad. Kokku on pindala üle 65 000 hektari. Külasid-asulaid on 68. Hooneid on umbes 10 000, neist 2500 on liigitatud ehituspärandiks, millest 500 on muinsuskaitse all olevad mälestised.
Lahemaa rahvuspargi uus kaitse-eeskiri on jõudnud keskkonnaministeeriumisse ja sealt edasi kooskõlastusringile. Eeskirja juurde tuleb uus kaitsekorralduskava. Ave Paulus kutsus huvilisi kaitsekorralduskava osas kaasa rääkima.
Igal aastal esitatakse Lahemaal 300-400 taotlust uute ehitiste rajamiseks. Tehtud on ettepanek Lahemaa arhitektuurinõukoja loomiseks, et hinnataks ehitiste projekte ja antaks nõu.
„Me ei räägi Lahemaa hoonestuse osas mingist muuseumist, 200 aastat on siin ehitatud. Otsime uusi võimalusi, kaks aastat tagasi korraldasime sel eesmärgil arhitektuurikonkursi „21. sajandi kodu Lahemaal“. Žürii kommentaar oli pärast, et vähe esitati häärberi-tüüpi elumajade eskiise, rohkem oli rehielamu sarnaseid,“ kõneles ta.
Lahemaal elamine kohalikele kasulikuks
Hiljuti Lahemaa uue kaitse-eeskirja küsimustes keskkonnaministri Keit Pentus-Rosimannuse Leesile rahvaga kohtuma kutsunud Artur Talvik ja Marti Hääl kommenteerisid pärast seminari, et on tekkinud kummaline olukord – taolistel seminaridel ja ka keskkonnaameti spetsialistidega omavahel rääkides on kõik nad avatud suhtumisega ning kinnitavad, et on valmis tegema kohalike inimestega koostööd. Kui hakata midagi ehitama ja asuda kooskõlastama, on tulemus ikkagi midagi muud.
„Tahame paradigma muutust, et ametnikud ei arvaks, neil on eriline kompetents, kuidas me peame rahvuspargis elama. Soovime koostööd ühise eluruumi kujundamisel. Et saaks läbi rääkida, nii viiks elu edasi. See oleks ametnike suhtluskultuuri muutus, kui ei jätkuks enam senine praktika, kus ametnikelt saabub kiri otsekui jumala sõna, et teil on need ja need piirangud,“ lausus Artur Talvik oma sõnavõtus, mille teema oli „Rannarahva kultuuripärandi elujõust ja Lahemaast“. Oma jutu taustaks näitas ta seinale filmi Tapurla küla inimesi.
Artur Talvik toonitas, et Lahemaal on inimesed, kellele see paik on kodu ning tuleks keerata rahvuspargis elamine kohalikule kogukonnale kasulikuks ehk anda eristaatus. Näiteks rannakalapüük kui kultuuripärand – keskkonnaamet võiks anda võrgulubade jagamise kogukonnale, kohalikud inimesed oleksid tõelised looduskaitsjad, sest jälgivad, et ei tehtaks röövpüüki, järgitaks seadust.
Palju on aktiivseid inimesi, kes soovivad kodukoha elu edendada. Ta kõneles Juminda poolsaare külade arengukavast, millega soovitas kõigil tutvuda. Kirjeldas poolsaare korrakaitseühingu ja merepääste loomist, poolsaare raadio tegevust, küla- ja rändkino algatust ning rannakeele taastamise ideed. Nüüd on plaan teha poolsaarele oma elektrijaam.
„Aga võidki ilmselt jääda seda tegema, kui satud vastamisi rahvuspargi piirangutega..“
Uue aja vajadused
Suure aplausi pälvis ka arhitekt Ülar Mark, kelle suvekodu on Natturi külas. Tema rääkis Lahemaa majade arhitektuurist. Põhisõnum oli, et Lahemaal tuleks ära tabada põhiline, kõigel ülejäänul lasta vabalt kujunema, et inimesed saaksid rahvuspargis edasi elada.
Ei saa öelda, milline Lahemaa arhitektuur peab täpselt olema või et rajada võib selliseid ehitisi, mis siin on kunagi olnud. Ta tõi näiteks enda väljamõeldud rooaia ja Hiiumaal nähtud purjekatusega varjualuse – neid pole Lahemaal olnud, kuid sobivad hästi sellesse miljöösse.
Oma jutu ilmestamiseks näitas arhitekt rõivamoodi 18. sajandi algusest tänapäevani. Võib öelda, et 200 või 100 aastat tagasi olid kena mood, aga aeg on läinud edasi, meil on sellistes riietes tänapäevastes tingimustes ebapraktiline käia. Sama on hoonetega – uus aeg seab uued vajadused.
Arhitekt ja õppejõud Jaan Tiidemann tutvustas tudengitega läbiviidud uurimust Muuksi küla asustusest ning hooneid praegu ja aastal 1880. Tookordsetest hoonetest on 135 aastat hiljem säilinud 8. Kümmekond kunagist talusüdamikku on kadunud. Seega võiks Muuksi külasse lubada senisest tihedamat asustust.
TTÜ Tartu kolledži lektor, maastikuarhitekt Mart Hiob leidis Tartu Supilinna ja Lahemaa miljööväärtuste kaitsest kõneldes, et avaliku ühisruumi kujundamine on vastutus, seda ei saa kanda üks isik või grupp, vaid peab sündima koostöös.
Soojalt võeti vastu ka Rebala muuseumi juht Janek Safranovski mõtted väärtuste kaitsmisest ja suhetest kogukonnaga: „Kohalik inimene suhtub Rebala muinsuskaitselasse mõju järgi kinnisvarasse. Kui tahab midagi arendada, siis on ta kaitseala vastu. Kui aga naaber hakkab midagi tegema, siis toetub selle takistamiseks muinsuskaitsealale.“
Seminari moderaator oli muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor Ly Renter. Esimeses pooles esinesid muinsuskaitsjad, teine pool oli pühendatud kultuuripärandile ja miljööväärtusele.
Peakorraldaja Ave Paulus ütles, et igal kevadel teevad Lahemaa töötajad midagi muinsuskaitsjatega koos. Eelmisel kevadel olid Muuksi linnamäel ühised talgud, seekord korraldati seminar.
