Kuusalu valla Juminda küla 725. sünnipäeva puhul esitles külaselts ajaloovihikuid küla kohtuasjadest ning lastele pandud nimedest.
Laupäeval, 25. juulil tähistas Juminda rahvas küla esmamainimise 725. aastapäeva. Kui nädal varem pidasid sama kõrget sünnipäeva Valgejõe, Vanaküla ja Parksi suure ühispeoga, siis Juminda tähistas tagasihoidlikumalt. Juminda külaseltsi juhatuse esimees Aive Mõttus ütles, et eesmärk oli teha armas oma küla päev, mis ka õnnestus.
Küla juubelite puhul on Jumindal ikka kokku tuldud ning millegi uuega rahvast üllatatud. Seekord algas päev Vanapõllu taluõuel kohvikus, kus tutvustati oma ajalookogumikke. Trükivalgust nägid „Milliseid nimesid pandi lastele Jumindal?“ ning „Juminda küla inimeste kohtuasjad Kolga vallakohtus 1867-1890“. Mõlema raamatukese koostaja on Aino Katvel, kujundaja Karmen Haiba ja keeletoimetaja Aive Mõttus. Fotod on pärit Juminda küla elanike erakogudest.
Juminda Eduard Wilde
Aino Katvel rääkis, et leidis küla ajaloost huvitavaid seiku, hakkas lähemalt uurima, pani materjali kirja: „Mõtlesin, et miks hoida seda kõike enda teada. Vaevalt keegi teine külaelanik satub kohtumaterjalide peale, kui need on aga terviklikult kogumikus koos, on hea lugeda. Nii mõnigi võib ära tunda oma esivanema.“
Ta jutustas, et ka tema vanavanaisa on maja pärast kohut käinud: „Kohtumaterjalid näitavad, kuidas omal ajal rannakülas elati ning käidi isegi kalavõrkude pärast kohtus. Kui poleks olnud Juminda kangeid inimesi, ei oleks neid asju juhtunud.“
1871. aasta kohtumaterjalidest leidis Aino Katvel näiteks juhtumi, kus Mägija Tõnu Laagen kaebas, et Miili Jürg oli sügisel tema rannast aidast silku ja soola varastanud. 1878. aastal kaebas aga Kuusalu kiriku vöörmundrihärra, et lambad on Juminda kirikaias söömas käinud.
Aive Mõttus lausus, et kohtuasjade raamat on tänapäeval nagu huumoriväljaanne sellest, kuidas Juminda inimesed on üksteise vastu kohut käinud: „Tegelikult on seal tõetera sees ning vahva lugemine.“
Juminda nimede kogumise võttis Aino Katvel ette, sest need hakkasid talle väga meeldima ning tekkis huvi, palju erinevaid nimesid on Jumindal pandud: „Otsisin täiendusi oma sugupuusse ja märkasin huvitavaid nimesid, mis meie külas lastele pandud. Sealt tekkis huvi uurida, misnimelised lapsed Juminda külas ammustel aegadel ringi silkasid.“
Ta märkis, et nimesid on väga paljudes erinevates variantides: „Kõik need nimekandjad on aga siin päriselt elanud, Jumindal on olnud palju kaksikuid, isegi ühed kolmikud.“
Aive Mõttus lisas, et Juminda poolsaarelt on pärit ka poisslaps, kelle eesnimi oli Eduard Wilde, tema sündis 1907. aastal Palmrooside perre.
Uurimist alustas Aino Katvel 1782. aastast ja kirikuraamatute põhjal uurimise lõpetas 1926. aastaga.
Nimed pani ta kirja nii, nagu tänapäevases kirjapildis: „Selliste nimedega, arvan, neid lapsi küll ei hüütud, nagu kirikuraamatutes kirjas. Ei suuda uskuda, et randlased oma keelt nii palju väänasid, et o-tähti nimede lõpus välja öelda suutsid. Kirikuraamatutes on aga Trino, Leno, Tõnno.“
Aino Katvel meenutas ka ühte oma isa räägitud juttu – Tapurlas sündis tütarlaps, kellele isa läks nime panema. Ametnik küsis isa käest, mis nimeks panna, isa vastas pikaldaselt randlase kombel Oiiee, nii mitu korda järjest. Kirjutaja hakkas juba muret tundma, kas mehel valutab kusagilt, kuid selgus, et nimi peab olema Õie, mida randlasel oli aga keeruline välja hääldada.
Lisaks uutele ajalookogumikele oli müügil ka 5 aastat tagasi küla eelmiseks juubeliks välja antud raamat „Juminda jubijäneksed“, kuhu Aive Mõttus kogus külarahva jutud ja mälestused.
Aive Mõttus rääkis, et kuigi Juminda ajalugu on väga huvitav, polnud enam jaksu suurt raamatut välja anda: „Eelmise raamatu koostamisel oli palju abilisi, kõigil oli rääkida oma lugu. Kuna aga Aino ütles nüüd, et tema on noor pensionär ning teemast huvitatud, siis otsustasime, et nii nimedest kui kohtuasjadest oleks ka teistel põnev lugeda.“
Nii eelmiseks kui praeguseks sünnipäevaks välja antud raamatuid soovitab ta huvilistel otsida Leesi poest või küsida Juminda külaseltsist.
„Kel Juminda südames olnud“
Juubel jätkus õhtul Kura rannas, kus avati valge puidust pink. Idee autor on Aino Katvel, pingi ehitas valmis tema poeg Ain Katvel. Pingi seljatoel on rannakeelne kiri „Kaikije neije mälestukseks, kennel Juminda süämmes old“. Pingi avasid külavanem Karli Lambot ning õed Ida Leen ja Anni Mai Katvel.
Aive Mõttus rääkis, et kirja andis välja nuputada: „Mõtlesime, kuidas tekst võiks rannakeeles välja näha, sest ega rannakeelt ju väga kirja ei pandud, pigem oli see suuline. Konsulteerisime rannakeelt kõnelejate ja oskajatega ning Rannakeele Pesa inimestega Leesi rahvamajast. Lõpus jõudsime konsensusele ning tekst sai selline, nagu ta on.“
Ta rääkis, et pink on pühendatud neile, kellel on Juminda südames: „See on hea ja ilus koht, kus saab nautida päikeseloojangut. See paik on mitmes mõttes eriline, mingil ajal on siin rannal oodatud valget laeva.“
Pingi panekul arvestati ka sellega, et veidi eemal on Suur-Malusi saar, kus keset saart pink neile, keda meri pole tagasi andnud: „Meie pink on Juminda rahvale ning nii vaatavad need pingid üksteisele otsa.“
Teist aastat järjest toimus juubeli puhul maastikumäng, mille mõtlesid välja Anu Eek-Mägi ja Kaido Mägi. Registreerus 12 võistkonda nii laste kui täiskasvanute kategoorias. Kaardi järgi orienteerudes tuli küla pealt leida punktid, lahendada seal mõni ülesanne, vastata küsimustele.
Õhtul mängis tantsuks ansambel A-La Loksalt ning esimesel jalapuhkepausil esinesid külamehed Karli Lambot, Uuno Krönkvist, Tarvo Krönkvist ja Aivo Kuldmeri omaloodud lühilavastusega „Kohver“.
Juminda külavanem Karli Lambot jäi küla juubelipeoga väga rahule ning meenutas, kuidas esimest korda suurt pidu peeti: „1990. aastal oli 700. sünnipäev. Rongkäik läks mälestusmärgi juurde ning sai üle loetud, et kohal oli umbes 700 inimest. Tuldi igalt poolt üle maailma, paljudel on ju side Jumindaga. 1944. aastal oli külas 167 elanikku ning 60 neist põgenes merele.“
Külavanem sõnas, et pingi juurest avaneb väga kaunis vaade merele, kuid see viib mõtted tänavusele nigelale kalasaagile – ta pole veel kunagi näinud, et vesi on suvel nii kõrgel: „Talve polnud ollagi ja nüüd kala peaaegu ei saagi.“
Aive Mõttus rõõmustas, et pidu läks korda ka oma küla päevana, mitte ei olnud mõeldud rahvamassidele nagu möödudnud kordadel: „Oli mitmeid taaskohtumisi. Platsil võis kuulda, kuidas öeldi üksteisele: oled nii palju muutunud, et poleks ära tundnudki.“
