Leesi poes on avatud kiirtoidukohvik

2977
Leesi poe perenaine LIISA OJANGU otsis hamburgerile kaua sobivat retsepti, hot dogidega oli lihtsam.

Leesi külapoe perenaine LIISA OJANGU hakkas poes pakkuma burgerit, hot dogi ja kohvi, nõudlus on nii suur, et järjekord ulatub vahel uksest välja.

Leesi külast pärit Liisa Ojangu on pidanud kodukülas poodi viimased 3 aastat. Alguses oli aastaid suletud olnud poe avamine tema sõnul suur katsetamine ning bürokraatia kadalipp, nüüd võib tunda ainult rõõmu, et suvel käib poes palju rahvast ning kui talvel uksed sulgeda, võib olla üsna kindel, et kevadel tasub need taas avada.
Liisa Ojangu, kes on õppinud Tartu Ülikoolis juurat, elab Tallinnas, kuid suviti veedab aega maal: „Praegu olen Leesi poe perenaine täiskohaga. Maal on nii mõnus, et kui linna lähen, siis mõtlen ainult, kuidas saaks tagasi.“
Ta jutustas, et kuna on rohkem aega end poele pühendada, tuli idee pakkuda midagi erilist: „Seda, et me võiks hamburgerit pakkuda, on meile räägitud vist juba poe avamisest alates. Enne jaanipäeva alustasime hot dogi pakkumist, sest seda on lihtsam teha. Burgeriga tahtsime rohkem katsetada, et saaks pakkuda parimat. Kui oleks pannud kiirustades halva burgeri müüki, oleks läinud jutt liikvele ja keegi enam ei tuleks.“
Esialgu tellis ta materjali 135 hot dogi tegemiseks ning kartis, kas need suve jooksul ikka ära müüakse: „Tegelikult said need esimese nädalavahetusega otsa.“
Ta sõnas, et hamburgeri jaoks katsetas kolme erinevat pihvi, kuni leidis sobiva: „Juuli alguses lisasime hamburgeri menüüsse, retsept on enda leiutatud, kuid klientide tagasiside on ikka teretulnud.“
Tänapäeva külapoodi pidades peabki olema  loominguline ning eksklusiivne: „Hinnatundlik ja külmletiga külapood, nagu seda varem ette kujutati, enam ei toimi. Selge, et me ei saa hinnatasemelt võistelda suurte poodidega, seega tuleb leida oma lähenemine.“
Eksklusiivsust pakub ta lisaks kohvikutoitudele ka kohaliku õllega – seda valmistab Leesi küla õllemeister Ulvar Veldi, kes on endine politseinik ja kutseline kalur. Käesolevast suvest on tal alkoholitootmise luba ning Liisa Ojangu kiidab, et just kohalik õlu läheb hästi kaubaks – ka nimed on omapärased, külmikus on näiteks Juminda Tume, Põdrajaht ja Vana Kalur: „Võime olla uhked, et olime seni ainukesed edasimüüjad, nüüd on õlu müügil ka Špunka õllepoes.“
Poes aitab Liisa Ojangul müüa ja kiirsööki valmistada Maarja Lainevoog. Tavaliselt on nad vahetuses ühekaupa, kuid nädalavahetustel ja ilusate ilmadega tuleb mõlemal leti taha minna – üks teeb süüa, teine arveldab.
Perenaine lausus, et päris palju satub poodi välisturiste: „Käib oma küla rahvas ning poolsaarelt, kuid iga päev satub sekka ka mõni välisturist, sel aastal käib palju prantslasi.“
Sellest on saanud ta inspiratsiooni ning unistab korralikust söögi- ja majutusasutusest: „Ruumi areneda oleks küll, teha kõrvalruum korda ning söögisaaliks, teisele korrusele annaks teha mõned toad. Oleks tore olla aastaringi avatud, kuid majas on ahjud katki, seinad lasevad tuult läbi.“
Ta märkis, et kui tegudeks läheks, tuleks külarahvas kindlasti appi, kuid praegu takerduvad teod veel investeerimisjulguse taha: „Külaelanikud on pakkunud, et teeme maja ümber talgud, värvime poe üle. Näis, mis tulevik toob.“
Liisa Ojangu märkis, et tänu poele on saanud ta tuttavaks paljude kohalikega: „Varem olin suviti pigem  rannaäärses majakeses. Nüüd näen, kui palju on ümbruskonnas toredaid inimesi ning pood on saanud külaelu keskuseks. Küll aga tuleb tõdeda, et poepidamine annab rohkem õnnetunnet ja tegutsemisrõõmu kui raha.“