JOHAN PLOOM­PUU käis kolm tal­ve Hirv­li koo­lis

478
Asutava Kogu liige JUHAN (JOHAN) PLOOMPUU.

AN­NE ORUAAS

Ploom­puu­de pe­re ja nen­de lood seos­tu­vad eel­kõi­ge prae­gu sa­mu­ti Ani­ja val­la maa­de­le jää­va Koit­jär­ve kü­la­ga. Fakt on aga, et tu­le­va­ne tun­tud põl­lu­mees ja Asu­ta­va Ko­gu lii­ge Jo­han (ka Jo­hann, Ju­han) Ploom­puu sün­dis 4. au­gus­til 1867. aas­tal Har­ju­maal Kiiu val­las Võl­las­kat­kul pe­re tei­se lap­se ja esi­me­se po­ja­na.

Te­ma isa Ju­han Ploom­puu oli sün­di­nud seal­sa­mas 1837. aas­tal ja saa­nud teoor­ju­sest va­baks 1862. Teoor­jus oli noo­re me­he ter­vist rä­si­nud ning ta ot­sis või­ma­lust ise pe­re­me­heks ha­ka­ta. Isa Ju­han Ploom­puu abiel­lus 1865. aas­tal Kuu­sa­lu Li­hu­kõr­velt pä­rit Mad­le­na Lind­ves­ti­ga. Ema Mad­le­na ei ol­nud koo­lis käi­nud, aga os­kas lu­ge­da. Ta oli ol­nud pas­tor Ah­ren­si juu­res toa­tüd­ru­kuks ja seal lä­bi lu­ge­nud kõik, mis pas­to­ril ko­dus ees­ti kee­les lu­ge­da oli. Seal­hul­gas ter­vis­hoiu­ala­seid raa­ma­tuid, mil­lest hil­jem suu­re pe­re ema­na pal­ju abi oli. Ema tund­nud häs­ti ka maa­kaar­ti.

Jo­han Ploom­puu ei ela­nud Võl­las­kat­kul aas­tat­ki, sest ju­ba järg­mi­sel ke­va­del ko­lis Ploom­puu­de pe­re Koit­jär­ve­le. Esial­gu ela­ti väi­ke­sel Kõ­va­soo va­ba­di­ku­ko­hal. Kui Koit­jär­ve Laa­ne ta­lu oli ma­ha põ­le­nud ja en­di­ne pe­re­mees Jaan Noor Tam­me­sal­lu siir­du­nud, hak­kas va­nem Ju­han Ploom­puu Laa­ne ta­lu en­da­le taht­ma. Ta võt­tis lae­nu, os­tis ta­lu ära ja ehi­tas sel­le üles. Laa­nel sün­di­sid veel ne­li last. Kok­ku sün­di­sid per­re 10 last, kel­lest va­naks ela­sid 4: va­nim poeg Jo­han Ploom­puu, kol­mas poeg Ja­kob Ploom­puu, kel­lest sai tun­tud kir­jas­ta­ja ja raa­ma­tu­kaup­mees ning Laa­ne ta­lu pe­re­mees, ja kaks noo­re­mat tü­tart Maa­li ja Mad­le­na. Noo­rim õde Mad­le­na on ees­ti kul­tuu­ri­luk­ku läi­nud kui kir­ja­nik Tamm­saa­re muu­sa Laa­ne Lee­ni ja Soo­me kon­su­li Emil Ves­te­ri­se abi­kaa­sa.

Pe­re va­nim poeg ehk noor Ju­han käis kolm tal­ve Hirv­li kü­la­koo­lis. Oli ol­nud hea õpi­la­ne. 15-16aas­ta­se­na oli maa­mõõt­ja juu­res tööl, kus hak­kas oma usi­nu­se­ga sil­ma ning kut­su­ti Sa­ku mõi­sa aed­ni­ku­poi­siks. Ta meel­dis oma tööand­ja­te­le, aed­ni­ku tü­tar õpe­ta­nud tal­le sak­sa keelt. Ju­han õp­pis ka­he aas­ta­ga sel­geks tai­me­de la­di­na­keel­sed ni­med, prak­ti­li­se aed­ni­ku­töö ja raa­ma­tu­pi­da­mi­se ning prak­ti­see­ris see­jä­rel kaks aas­tat Tar­tu­maa mõi­sa­tes aian­dust. 1890. aas­tal läks Jo­han Ploom­puu Ve­ne­maa­le Nov­go­ro­di ku­ber­man­gu aed­ni­kuks, hil­jem hak­kas mõi­sa­va­lit­se­jaks. Gor­ki mõi­sas töö­tas ta Põh­ja Põl­lu­mees­te Selt­si soo­ha­ri­mi­se kat­se­jaa­mas. Ve­ne­maal saa­dud pal­gast mak­sis ta lõp­li­kult ära isa ta­luos­tu võ­lad.

Mil­lal Jo­han Ploom­puu Ve­ne­maalt ta­ga­si tu­li, po­le pä­ris sel­ge. Üh­te­del and­me­tel tu­li ta Ve­ne­maalt ta­ga­si 1904. aas­tal, teis­tel and­me­tel aga ju­ba 1901. aas­tal, võib ka lei­da aas­ta­numb­ri 1903. Noo­re­ma ven­na Ja­ko­bi pul­mas tut­vu­nud ta Haa­bers­ti kool­meist­ri tüt­re Ol­ga Tas­so­ni­ga, kel­le­ga pea­gi abiel­lus. Abi­kaa­sa Ol­ga sai kaa­sa­va­raks Tal­lin­na kül­je all Ka­da­ka kü­las 25 hek­ta­rit soist maad ning nad ra­ja­sid sin­na Ra­hu­la ta­lu. 1904. aas­tal val­mi­sid kuue toa­ga elu­ma­ja ja laut, ta­lul oli kü­la suu­rim põl­lu­maa. Ra­hu­la oli kuu­lus oma te­ra­vil­ja, aga ka köö­gi­vil­ja poo­lest. Seal oli hulk põl­lu­töö­ma­si­naid. Kui­ven­da­ti ra­ba. Ta­lust ku­ju­nes ees­ku­ju­lik ma­ja­pi­da­mi­ne, ku­hu vii­di vä­lis­maa­las­te de­le­gat­sioo­ne.

Jo­han Ploom­puu oli Ra­hu­la ta­lu pe­re­mees oma elu­päe­va­de lõ­pu­ni. Jo­han ja Ol­ga Ploom­puul oli kolm last, Ka­da­ka tal­lu jäi ela­ma tü­tar Sal­me, kes abiel­lus ag­ro­noom Au­gust Es­la­se­ga. Ta­lu­hoo­ned jäid laie­ne­va­le Mus­ta­mäe­le et­te ja lam­mu­ta­ti 2006. aas­tal, sel­le ko­ha pea­le ehi­ta­ti 8-kor­ru­se­li­ne kor­ter­ma­ja.

Jo­han Ploom­puust ku­ju­nes ak­tiiv­ne selt­si­te­ge­la­ne ja põl­lu­ma­jan­du­se eest­ve­da­ja. Oma ta­lus on ta tei­nud roh­kes­ti kat­seid ja on ju­ha­ta­nud Tal­lin­na Ees­ti Põl­lu­mees­te Selt­si kat­seas­jan­dust. Väl­ja­pa­ne­ku­te eest näi­tus­tel on ta saa­nud kõr­ge­ma ja I jär­gu au­hin­du.

Jo­han Ploom­puu oli Tal­lin­na Ees­ti Põl­lu­mees­te Selt­si lii­ge ala­tes 1910. aas­tast ja au­lii­ge 1922. aas­tast, oli selt­si abi­esi­mees 1920-1925.

Jo­han Ploom­puu po­lii­ti­li­ne te­ge­vus al­gas 1905. aas­tal, mil ta võt­tis Tar­tus osa nn au­la­koo­so­le­kust, mis toi­mus 27.-29. no­vemb­ril 1905 Tartu ülikooli aulas. Aulakoosolek oli 1905. aasta revolutsiooni üks sündmusi Eestis. Koosolek toimus pärast seda, kui 10. detsembril 1905 lõhenes üle-eestiline rahvaesindajate koosolek kaheks: mõõdukaks ja radikaalseks tiivaks. Ta oli ka Ajutise Maanõukogu liige 1917. aastal.

1919. aasta aprillis valiti Johan Ploompuu Eesti Rahvaerakonna liikmena Asutavasse Kogusse ning ta oli ka 1925. aastal 2. riigikogu liige Töörahva Ühise Väerinna esindajana, saades riigikokku asendusliikmena. Oma poliitiliseks eeskujuks pidas ta Jaan Tõnissoni. Tema töökabinetis oli aukohal skulptor August Weizenbergilt tellitud Jaan Tõnissoni portree.
Johan Ploompuu oli tegev ka kohalikes organisatsioonides, oli Harku vallavolinik, Harju maavolinik, kuulus Põllumeeste Keskpanga ja Tallinna Eesti Majandusühisuse asutajate hulka. Ta oli Harku valla aukodanik. Tema 70. sünnipäevast kirjutasid ajalehed.

Johan Ploompuu suri 76 aasta vanusena 11. detsembril 1943. aastal oma kodus ning on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.