Herol Riiberg on 17aastane andekas Raasiku jalgpallur, kes mängib FC Flora esindustiimis ja U-19 Eesti koondises ning lõi eelmise aasta novembris oma esimese meistriliiga värava.
Kõik sai alguse siis, kui viieaastane Herol Riiberg läks koos vanema venna, Hardo Riibergiga käsikäes Hardo trenni, kus väike poiss tegi kogu trenni koos suurematega kaasa. Tagantjärele mõeldes ei tea noormees, miks tema hobiks ja tööks sai just jalgpall, kuigi perekonnas on neil see veres.
Herol Riiberg: „Jalgpalliväljak on koht, kus saan ennast välja elada, väljuda negatiivsetest ühiskonnamõtetest ja -toonidest. Jalgpall seostub mulle alati millegi positiivsega.“
Kõik pole olnud alati tehtud suhkrust ja mannavahust. Noormees tunnistab, et on olnud hetki, mil ta on tahtnud jalgpallile käega lüüa: „Arvan, et see on igati normaalne, kui minuvanusel mängijal sellised mõtted tekivad. Neist mõtetest tuleb üle olla ja leida positiivseid külgi. Alati tuleb siis vaadata laiemat pilti ja neist halbadest mõtetest midagi kasulikku õppida.“
Käesolev aasta on olnud Raasiku jalgpallurile edukas. Flora esindusmeeskonna poolkaitsjana lõi vaid 16aastasena eelmise aasta novembris oma esimese meistriliiga värava, olles sellega ka noorim mängija rohelise- ja valgekirjus meeskonnas, kes seda teinud on.
Tulevikuplaanidega on Herol Riiberg tagasihoidlik. Ta räägib, et iga mängija unistus on kunagi välismaale jõuda ning mängida suurtes liigades. Temal endalgi on need mõtted peast läbi käinud. Mõtetel on ka põhjus – juba 13aastaselt kutsuti Herol Riiberg treenima FC Barcelonasse, kus veetis nädal aega Hispaanias treeninglaagris. Ta oli seal esimene eestlane ja ühtlasi esimene mittehispaanlane, kellele selline võimalus on avanenud. Praegu aga elab ta üks päev korraga. „Loodan, et see mentaliteet kandub sporti üle, see on väga hea. Kõige tähtsam on siiski jääda kahe jalaga maa peale,“ räägib ta.
FC Barcelonat peab noor jalgpallur vaieldamatult oma lemmikjalgpallimeeskonnaks, kuid lemmikmängijat on tal raske valida.
„Lemmikumad mängijad on kõik ikkagi Lõuna-Ameerikast, näiteks Ronaldinho, Lionel Messi ja Alexis Sanchez,“ sõnab noormees , kutsudes neid hellitavalt võluriteks.
Ka kodumaine esinduskoondis on viimasel ajal hakanud talle aina rohkem muljet avaldama: „Eesti jalgpallikoondis on teinud viimaste aastatega väga suure hüppe edasi ja suudavad juba mängida võrdselt mõne suure jalgpalliriigiga, kellega neil varem poleks olnud võimalustki.“
Põhjus, miks eestlased aga ei suuda võistelda tugevamate jalgpalliriikidega nagu Brasiilia, Holland ja Argentiina, peab Herol Riiberg kultuuride vahelist erinevust: „Esiteks ei ole meil kunagi olnud sellist kultuuri, mis on näiteks Brasiilias või Argentiinas, kus väga palju muust ei mõeldagi, kui ainult jalgpallist. Meil siin Eestis sellist asja pole. Aga kõik riigid ei saagi parimad olla.“
Koduvalla jalgpallitiimide Raasiku FC Jokeri ja Raasiku Valla FC üle on Herol Riibergil jagada ainult kiidusõnu: „Väga hea meel, et meil siin sellised tiimid on ja nad pole üldse mitte kehvad. Igati tublid ja vinged mängijad on. Põhjust spordi tugevaks arenguks annab ka Raasikul vastvalminud staadion, lisaks on olemas väga heas olukorras võrkpalliplatsid ja korvpalliväljakud.“
Põhihariduse sai Herol Riiberg Raasiku põhikoolis, kuid pärast lõpetamist otsustas ta pühenduda täielikult jalgpallile. Ja nendib, et järelikult oli ta liiga enesekindel: „Tegelikult tuli mul peale põhikooli lihtsalt valik teha, kas teha kahte asja poolikult või keskenduda ühele täielikult, valisin jalgpalli.“
Enda perekonda peab noormees enda suurimateks poolehoidjateks, kuid täpselt ülevaadet oma fännklubist tal ei ole. Enne igat mängu on noormehel alati rituaal: „Musitan alati oma noorema õe antud käepaela.“
Mari Liis Paenurm
