Käsipalliklubi HC Kehra kasvandik Armi Pärt tuleb meelsasti esindama Eesti koondist rahvusvaheliste tiitlivõistluste valikturniiril.
Sinimustvalge lipu au kaitsmine on arenguredelil üles rühkivale käsipallurile ka vajalik, sest Eesti liiga ja Balti liiga mängud välisklubide agentide väärtusskaalal suurt midagi ei tähenda. 205 cm pikkune Armi Pärt jäi seitse-kaheksa aastat tagasi Eesti koondises silma Istanbuli Besiktase treeneritele: „Pikematel palluritel on eelis, neis nähakse vajalikku lüli meeskonnas. Juhul kui oleksin 10–15 sentimeetrit lühem, oleks mul olnud raskem välisklubisse saada.”
Pärast Türgi meistritiitli võitmist 2014. aasta kevadel Istanbuli Besikatesega siirdus Armi Pärt Taanimaa esiliigaklubisse Rækker Møllesse, seejärel sai kutse Hispaania kõrgliigameeskonnast BM Villa de Aranda. Tema kolmeaastane leping lõppes klubi majanduslike raskuste tõttu juba pärast esimest hooaega. Siis mängis hooaja Pariisi lõunaosa klubiga Massy Essonne Handball Prantsusmaa teises liigas. Võtnud vastu Saksamaa kolmandas liigas pusinud Schwerini Mecklenburger Stiere pakkumise, täitus HC Kehra kasvandiku soov saada rohkem mänguaega ja ennast ka rünnakul enam proovile panna. Möödunud hooajal tõusis ta IFK Karlskronas üheks Rootsi esiliiga paremaks käsipalluriks ja kevadel kutsuti kuningriigi kõrgliigaklubisse HK Varberg, kes peagi palkas ka Viljandist pärit Karl Toomi.
Armi Pärt on õppinud uues keskkonnas kohanema: „Eri treenerid, eri mängulised käekirjad, eri kultuurid. Iga hooajaga olen õppinud midagi juurde, avastamisrõõmu on palju. Uude klubisse minnes tean: järgmised 300 päeva tuleb meeskonnakaaslastega koos tegutseda ja käituda nii, et läbisaamine oleks hea.”
Kokaks õppimine taandus käsipalli ees
Armi Pärt meenutas Istanbuli saabumist: „Tulin kolme tuhande elanikuga Kehrast ligi 15 miljoni elanikuga suurlinna, mitte midagi polnud varasema elukogemusega võrrelda. Üksi oli raske. Elasin ühes majas horvaadi Josip Buljubašiciga, kes aitas mul võõra eluoluga kiiremini kohaneda. Näitas linna, tutvustas kultuuri, oli vaiksele eestlasele suureks toeks. Saime headeks sõpradeks ja suhtleme siiani. Ka edaspidi olen Balkani käsipalluritega leidnud hea kontakti, nad on avatud ja suhtlemisaldid.”
Välisklubis leiba teenides on Armi Pärt püüdnud omandada esmatasandi suhtluskeelt. Pariisis käis ta kolm korda nädalas prantsuse keele kursustel. Rootsi keele õpingud soovib ta Läänemereäärses Varbergis hoolsalt käsile võtta: „Üle viie aasta mängin taas kõrgliigas, Rootsi käsipall on maailmatasemel. Näen endal arenguruumi ja tahan vaeva näha, aeg näitab, kuhu võin seal jõuda.”
Individuaaltreeninguid mängijatega viib HK Varbergis läbi üks Rootsi kõigi aegade paremaid käsipallureid, kaks maailmameistritiitlit ja kolm olümpiamängude hõbemedalit pälvinud Staffan Olsson: „Tema kogemustest ja oskustest on palju õppida, samuti sellest, kuidas ta käsipalli näeb. Staffan Olsson ütleb, et igas olukorras on variandid A, B ja C ning veel hulk võimalusi nagu males. Püüan tema juhiseid tähele panna ja järgida.”
Kehra gümnaasiumis alustas Armi Pärt õpinguid kolmandas klassis, kui pere oli Tallinnast Anija valda kolinud. Klassivennad mängisid käsipalli ja uustulnuk liitus Indrek Lillsoo treeningurühmaga. Keskastmes kasvas kahe aasta jooksul ligi 20 sentimeetrit ja 11. klassis mõõdeti tema pikkuseks kaks meetrit. Selleks võeti appi mõõdulint, sest mõõdupuu jäi lühikeseks.
Põhikooli lõpus kaalus noormees minna vanema venna Martin Pärti jälgedes Kehtna kutsehariduskeskusesse kokandust õppima. Treener Indrek Lillsoo veenis teda gümnaasiumisse astuma ja käsipallitreeninguid jätkama: „Pikad spordipoisid arenevad aeglasemalt. Nägin Armis arenguvaru. Selgitasin, et tal on väljavaateid kuhugi jõuda. Tema kokanduse huvi kogesime aga kord turniiril Viljandis, kus ta ütles: „Ostame toiduained kokku, teen teile ise süüa.” Tegigi kõigil kolmel päeval.”
Kodukanti väisates astub Armi Pärt Kehra spordihoonest läbi ja lävib sõpradega. Suviti hoiab end kehaliste harjutuste ja jooksuga heas toonuses: „Käsipall on kontaktne spordiala, see kulutab keha. Soojendus võtab vanemaks saades üha rohkem aega.”
Indrek Lillsoo on kutsunud endist hoolealust käsipallipoistele rääkima profisportlase elust välismaal: „Mu meelest on Armil veel rohkesti mängunälga. Ta on endale selgeks teinud, et ka iseseisvalt tuleb treenida. Mul on väga hea meel, et ta on jõudnud sinnamaani, kus ta parajasti on.”