Teadlaste Ööl avalikustati paar kuud tagasi leitud hõbemüntide aarde päritolu – see oli Raasiku lähedal Anija valla territooriumil.
Raasiku lähedalt avastatud mündid on 11. sajandist ehk viikingite ajast. Kokku leiti 1325 hõbemünti.
Septembri alguses kirjutasid ajalehed ja rääkisid raadiod ning telekanalid, kuidas augustis avastati Harjumaalt ühelt endiselt kolhoosipõllult 11. sajandist ehk viikingite ajast hõbeaare, mis on nüüd Eestis suurim sellest ajastust pärinev mündileid. Täpsemast asukohast siis ei kõneldud, et hoida ära huviliste tungi põllule ning võimaldada arheoloogidel segamatult piirkond läbi uurida.
Kokku saadi 1325 münti, üks hõbekang, kuus helmest ja ühe ehte fragment. Aare kaalub 1,5 kilogrammi. Leid võeti arvele Ajaloo Instituudi arheoloogiakogus Raasiku aardena.
Selle avastas mees, kes kuulub Eesti Detektoristide Foorumisse. Ta ei soovi oma nime avalikustada. Detektorist leidis aarde metalliotsijaga. Sealtsamast lähedalt avastasid arheoloogid uuringute käigus ka kaks muinasaegset kalmekohta ning raud- ja pronksesemeid. Kalmed on praeguseks märgistatud.
Raasiku aaret esitleti 24. septembril Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis Teadlaste Öö ettevõtmiste raames. Seal osalesid ka hõbemüntide kogu leiukoha, kunagise kolhoosipõllu omanik Ago Pärnamäe koos abikaasa Enega, Anija valla kodu-uurijad, endine maakorraldaja ja agronoom Ants Miidla ning MTÜ Kehra Raudteejaam juhatuse liige Anne Oruaas.
Esitlusel avalikustati leiukoha asupaik, vitriinidesse olid välja pandud kõik sealt saadud mündid ja muud esemed.
Ago Pärnamäe jutustas, et detektorist on käinud tema põlde ka varem uurimas ning seekord soovitas ta mehele, et mingu sellele põllule, kuna saak oli koristatud: „Kohe, kui ta mündi leidis, helistas mulle. Edasi teatas muinsuskaitsele, arheoloogid saabusid järgmisel hommikul. See kant ei ole arhiivides arheoloogiliste leidude võimaliku asukohana kirjas olnud ning leid oli ka spetsialistidele suur üllatus. Kolmel päeval käis seal päris palju huvilisi – ajaloo-instituudi- ja muuseumirahvast.”
Arheoloogid alustasid leiukoha avamist hommikul ning õhtuks oli kogu aare käes. Ago ja Ene Pärnamäe ning nende tütar Katrin olid abis.
„Ei lootnud, et münte nii palju on. Aga kui hakkas tulema, siis aina tuli. Arheoloogid tegid peenema töö, koukisid münte mullast. Meie panime neid vette ja lugesime üle. Lõplikult puhastati need Ajaloo Instituudis.”
Ago Pärnamäe tegi leiust ja kogu kaevamisprotsessist pilte ning ka ajaloolased saatsid talle fotosid.
Sõnumitooja küsimusele, kas kahju ei olnud, et endale midagi ei jäänud, kuigi hõbemüntide kogu leiti temale kuuluvalt maalt, vastas ta, et ei olnud: „Ma ei ole niisugune spetsialist, et sealt midagi endale tahta või eriliselt hinnata, see kõik kuulub riigile ja Eesti rahvale. Teed igapäevast tööd, koristad vilja ning on suur vaheldus, kui sinu maalt midagi sellist leitakse ja käiakse uurimas. Arheoloogid ütlesid, et millalgi edaspidi on plaanis tulla sinna põhjalikumaid väljakaevamisi tegema. Seni hoiame põllul silma peal, et kõrvalised isikud sinna tegutsema ei tuleks. Muinsuskaitsjad ütlesid, et mingeid piiranguid põlluharimisele ei panda, seal võib edasi künda ja külvata.”
Vastavalt seadusele saab leidja riigilt leiutasuks poole aarde väärtusest. Raasiku aaret praegu hinnatakse.
Ants Miidla ütles, et kindlasti pannakse tulevikus aarde kohta materjalid üles ka Kehra raudteejaama rajatavasse muuseumisse, kuid kõigepealt on vaja leida raha ja muuseum valmis teha.
Samalt põllult avastatud kalmest said arheoloogid 300 eset – 1. või 2. sajandist pronksehteid ning ka odaotsi, mõõkade käepidemeid, võitlusnuge ja sõjakirveid, mitmesuguseid tööriistu. Kõik need olid haudadesse kaasa pandud lõhutult ning ajaloolased oletavad, et nii võeti rituaalselt ka esemetelt hing.
Raasiku hõbeda-aare ning kalmeleiud on Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiakogude osakonna peavarahoidja Ülle Tamla sõnul ühtmoodi väärtuslik ajalooallikas, mis rikastab meie teadmisi ajast, millest kirjalikud allikad ei pajata. Mündid, muud väärisesemed ja kalmeleiud on tallel riigivarana Ajaloo Instituudi arheoloogiakogus.
Ülle Tamla: „Omaette küsimus on, miks maeti umbes 1060. aastast pärit hõbeaare kalmekoha lähedusse. Kas oli see aarde omaniku kaval plaan peita oma vara pühaks tunnistatud alale, kus see pidi jääma esivanemate kaitse alla? Või mattis ta suure väärisvara esivanemate kalmealale usus, et võib seda pärast siitilmast lahkumist kohe nautida? Paraku saab esitada küsimusi rohkem, kui oskame neile vastata.”
Ta rõhutas, et Raasiku leiu juures oli suur abi numismaatik Mauri Kiudsoost, kes määras müntide vanuse.
Loe ka kirjakasti!
