Sotsiaalministeeriumi nõunik KAISA ÜPRUS-TALI vastas Harju omavalitsusjuhtide küsimustele pagulaste tuleku ning vastuvõtu teemal.
Nii Harju omavalitsusjuhid kui sotsiaalministeeriumi sotsiaalvaldkonna nõunik Kaisa Üprus-Tali tõdesid, et pagulaste tulekuga on hirme, infot on palju, kuid igaüks räägib erinevat juttu. „Omavalitsusjuhtide teadmata pagulased valdadesse ei jõua, enne sõlmitakse omavalitsusega leping, et riik saaks arvele kanda 3000 eurot pagulase kohta,” ütles nõunik.
Harjumaa Omavalitsuste Liidu volikogule ei olnud siiani ühegi ministeeriumi esindajad pagulastest rääkimas käinud. Viimati vesteldi omavalitsusjuhtidega sellel teemal juulis, kuid siis oli veel juttu 150 pagulasest ning esialgsetest plaanidest. Omavalitsuse rollist pagulaste vastuvõtmisel toona veel ei kõneldud. Kuu aega tagasi pid iga omavalitsus teada andma, kas neil on võimalik pagulasi vastu võtta. Eesti enamik omavalitsusi, nende hulgas Anija, Kuusalu, Raasiku vald ja Loksa linn, vastasid, et sotsiaalpindu pakkuda pole. Omavalitsuse territooriumile elama tulekut aga kellelegi keelata ei saa, elukohta võivad pagulastele pakkuda nii eraisikud kui ettevõtjad. Seoses sellega on tekkinud omavalitsustes arutelu, et kui omavalitsused elamispindu ei paku, kuhu siis pagulased lõpuks lähevad ning kas võib tekkida olukord, et omavalitsusjuhid avastavad järsku, et sealsele territooriumile on asunud elama pagulased ning nende sotsiaalprobleemidega tuleb hakata tegelema kohe.
Kolmapäeval, 21. oktoobril selgitas Kaisa Üprus-Tali Harjumaa Omavalitsuste Liidu volikogu istungil Raasiku vallas Arukülas, et iga pagulase kohta on ette nähtud 3000 eurot, mis on ühekordne toetus.
Ta sõnas, et esimestele pagulasperedele on elukohad kindlasti olemas, peamiselt Tallinnas: „Kui viimane info oli, et esimesed pered jõuavad siia jõuluks, siis nüüd pole veel päris kindel, kas selleks ajaks üldse Eestisse keegi jõuab.”
Kokku laekub Euroopa Liidult riigile 6000 eurot iga pagulase toetuseks. Pool sellest läheb omavalitsusele, ülejäänud hangete ja tugiisikute tarbeks. Ministeeriumi nõunik selgitas, et seda, kuidas omavalitsuses raha kasutatakse, ei kontrollita: „Aruannet me ei küsi, eesmärk on üldine integratsioon.”
Mitmete Tallinna-lähedaste valdade juhid aga tõdesid, et 3000 eurot ühekordse toetusena on väga väike summa, sest ainuüksi korterite üürihinnad on sama kallid kui Tallinnas.
Omavalitsusjuhid tundsid huvi, kuidas tehakse taustakontrolli ning millised inimesed Eestisse ikkagi saabuvad. Kaisa Üprus-Tali selgitas, et esimene kontroll on Itaalias, Kreekas pagulaslaagrites: „Eestist läheb sinna menetlusmeeskond ning toimub järgmine kontroll. Vägisi kedagi Eestisse ei tooda.”
Raasiku vallavanem Raivo Uukkivi tundis huvi, kuidas kontrollitakse inimese tausta ning selgitatakse päritolu, kui tal ei pruugi olla dokumente.
Kaisa Üprus-Tali tõi näite: „Kui meie poole pöördub inimene, kes väidab, et elab Raasiku vallas, teda kiusatakse seal taga ning ta soovib mujale elama minna, ei tohi me võtta ühendust Raasiku vallaga, sest see võib kujutada ohtu tema elule. Tuleb inimesega rääkida, esitada palju küsimusi ja mitu korda – kus täpsemalt te Raasiku vallas elasite, mis aadressil, kas seal lähedal on Konsum. Meie saame kontrollida, kas see aadress on olemas ning pood tõepoolest seal. Samamoodi on pagulastega. Kui pole võimalik saata lõplikku infot staatuse kohta, siis rahvusvahelist kaitset ta tõenäoliselt ei saa.”
Valdade-linnade juhid küsisid, kui palju arvestab riik pagulaste paigutamisel omavalitsuste soovidega – näiteks Maardu linnas oleks pakkuda küllaldaselt nii elu- kui töökohti, pagulasi on valmis vastu võtma ka mitmed Peipsi-äärsed vallad.
Kaisa Üprus-Tali vastas, et pagulasi ei taheta panna kokku ühte omavalitsusse: „Kindlasti ei saada me perekonda omavalitsusse, kus on tugev vastuseis, palju emotsionaalset pinget. Vägisi survestamist ei hakka tegema.”
Omavalitsusjuhtide murele, kuidas saavad kohalikud ametnikud pagulastega suhtlemisel hakkama, vastas nõunik, et pagulastele määratakse tugiisikud vähemalt 6 kuuks: „Tugiisik tuleb pagulasega ametkondadesse kaasa või on telefonitsi kättesaadav. Temalt laekub tõenäoliselt esimesena ka infot, kui pagulasega on tekkinud probleeme.”
Ta lisas, et ka lasteaedu-koole ei jäeta üksi: „Haridusministeeriumis on kavas keelekümbluse metoodika. Koolisesse tulevad appi Innove ja Rajaleidja. Ka need kulud tasub riik.”
Ohtu, et pagulaspered pannakse kokku tühjalt seisvatesse majadesse, tema sõnul pole: „Me ei tekita uut pagulaskeskust. Leiame hankega partnerid ehk siis kinnisvarabürood, kelle abil hangime korterid üüriturult.”
Anija vallavanem Arvi Karotam uuris, kas Eestis on peetud loenguid, millised on pagulaste elamis- ja usutraditsioonid, kas on käidud vaatamas ja kuulamas naaberriikide kogemusi: „Kui jaotada inimesed 10-15 kaupa mööda riiki laiali, on vaid aja küsimus, millal nad sealt lahkuvad või kogunevad kuhugi linnadesse. Tundub, et me ei saa päris hästi aru ega taju, mida see endaga kaasa toob.”
Kaisa Üprus-Tali rääkis, et kindlasti on plaanis minna Rootsi: „Kõiki olukordi, probleeme ei saa aga kindlasti ette ennustada. Probleemivaba seisund on surm. Kindlasti tekib olukordi, mida ei oska ette näha. Puntidesse kogunemine toimub aga siis, kui sisserändajad jäetakse üksi. Kui nad tunnevad, et neid ei taheta, otsivad suhtluskaaslasi.”
Ta märkis, et lisaks tugiisikutele on endast teada andnud paljud vabatahtlikud, kes on valmis kutsuma pagulasi enda juurde külla, viima neid teatrisse, et aidata paremini kohaneda.
Omavalitsusjuhid tõid välja, kui eestlased põgenesid kunagi Rootsi, oli neilegi oluline säilitada oma keel ja kultuur, miks peaks pagulastega teisiti olema. Märgiti, et Eestis on palju neid, kes pole mitme põlvkonna jooksul ära õppinud eesti keelt. Kohilas on kogukond mustlasi, Kehras ukrainlasi.
Raasiku abivallavanem tundis huvi, kuidas on arvestatud, et pagulastega võib kaasneda oht turvalisusele ning avaliku korra kadumisle: „Palju on räägitud pagulastega seotud tagajärgedest, tähelepanuta on jäetud põhjused.”
Raivo Uukkivi märkis, et pagulasteema peamine probleem on kommunikatsioon – kui keegi püüab avaldada arvamust, mis ei kattu peavooluga, tembeldatakse see vihakõneks ning käib pidevalt üksteise süüdistamine.
Omavalitsusjuhid märkisid kohtumise lõpus, et kohalike elanike hirmu nii lihtsalt ära ei kaota, seda enam, kui nähakse meediast, mis toimub Pariisis, Stockholmis, kus linnaosade kaupa mässatakse. Oodatakse küll haritud ja kultuurseid inimesi, kuid reaalsus võib olla vastupidine.
Kaisa Üprus-Tali sõnas, et Eesti õigusorganite pädevust ei tasuks alahinnata, võimalikku ohtu avaliku korra kadumisele arvestatakse ka juba rahvusvahelise kaitse andmisel.
Ta rõhutas, et ei tasuks lasta end hirmutada olukorrast Saksamaal, Eesti sisseränne pole sellega absoluutselt võrreldav: „Saksamaa ei suuda ka ise kriisiga toime tulla. Euroopa Liit pole leidnud konsensust, on erinevaid nägemusi. Parim, mida meie teha suudame, on püüda probleeme ennetada ja õppida naabrite kogemustest.”
Anija, Kuusalu, Raasiku valla ja Loksa linna juhid kinnitasid Sõnumitoojale, nad pole saanud infot, et keegi sooviks pakkuda pagulastele omavalitsuse territooriumil eelamispindasid.
