Mõisa- ja teedeajaloo huviline VALDO PRAUST koostas Eesti muinas- ja keskaegse teedevõrgu kaardi.
„Oluline osa Harju-Jaani kihelkonna muinasaegse Sagetake ehk Saientackeni varasemast asustuspildist on ära seletatav seda kanti kunagi läbinud magistraalteedega, mis on nüüdseks sajandeid nii maastikult kui ka inimeste mälust kustunud,” rääkis ajaloohuviline Valdo Praust Arukülas Raasiku valla ajalookonverentsil 10. märtsil, kus tutvustas Harju-Jaani muistset teedevõrku.
Küberneetikuharidusega ajaloohuviline Valdo Praust hakkas muistset teedevõrku uurima 10 aastat tagasi. Selleks analüüsis ta läbi paarkümmend tuhat kaarti, luges asustusajaloo ürikuid, uuris maastikku. Määras kaardile sood, rabad, jõed, järved, mõisad, külad, linnused ja hakkas uurima, kuidas võis olla nende ümber kujunenud teedevõrk.
Praegu Harju-Jaani kihelkonnast magistraalteid läbi ei lähe, kuid muinasajal oli seal ka üle-eestilise tähtsusega maanteid – üks sirge talimaantee läks otse läbi, teine riivamisi, ühest neist kujunes välja ka oluline suvine maantee.
Valdo Praust jutustas, et kui viikingiajal või veel varem hakkasid veeteedele lisanduma maismaateed, olid need alguses talimaanteed, mis läksid otse üle külmunud soode-rabade. Muinas- ja keskaegsed suvised kaugmaanteed kujunesid hiljem taliteede põhjal.
Ta rääkis, et Harju-Jaani südamest viis läbi Tallinna-Tartu edelapoolne talimaantee, praeguse Piibe maantee eellane, mis kulges Tallinnast üle Sõjamäe raba, läbi Lagedi ja Kulli küla praegusesse Aruküla teeristi, sealt üle Ata kõrtsikoha Kalesini. Suvel sai mööda selle tee haru nii Tartusse kui Virumaale.
Maantee suvine osa, mis jõudis praeguse Aruküla lähedusse üle Saha, on Valdo Prausti hinnangul andnud Harju-Jaanile kui ühe selle varasema nime – Sagetake ehk Sahatagune: „Kahjuks on nime seesugune tähendus praeguseks unustatud, sest 17. sajandi lõpus on Harju-Jaani kirjamehest pastor Johannes Heinrich Felicius seda väärtõlgendanud kui soode taga paiknevat ala.”
Kalesi küla põhjatipus hargnes põlismaantee kaheks – talimaantee noolsirgelt üle Rätla Kiviloo suunas, suvine tegi kirdepoolse jõnksu praeguse Peningi mõisa, muinasajal Raasiku põlisküla suunas. Suvise põlistee äärde tekkis 13. sajandil Perila veski ja selle juurde mõis.
Kiviloo juures said tali- ja suvimaantee kokku. Maantee Jõelähtme-poolsesse ületuskohta tekkis hiljemalt 1322. aastal Tallinna piiskopi maamõis, mis ehitati hiljem võimsaks piiskopilinnuseks. 16.-17. sajandil kadus teede üle-eestiline tähtsus, maanteed ehitati teistest kohtadest.
Palju otsem kulgenud talimaantee algne trass viis üle Haljava, Kihmla ja Kehra, sealt üle soiste metsade Aegviidu kaudu Jänedale. Tallinna-Virumaa maanteelt lahknes Jõelähtme kiriku juures, kus viis noolsirge soosillana Haljavale. Valdo Praust ütles, et ilmselt on see talimaantee ka Haljava mõisa varase tekke põhjus.
Kogu 43adramaaline Sagetake oli Tallinna piiskopi käes, kuid sealne ainus looduslikult sobiv vesiveskikoht jäi 13. sajandi lõpus tsistertslastele, seega tekkis piiskopil vajadus uue vesiveski järele. Looduslikult sobivasse kohta, Jägala jõe mitmeharulisele paigale Kaunissaarde rajas piiskop oma veski ja piiskopimõisa.
Valdo Praust: „Tõenäoliselt tekitas see veskikoht uue noolsirge tee üle Vaase ja Paenurme ning edasi üle soiste alade Kaugemäe kaudu Kaunissaarde. Peagi võeti see tee kasutusse Tallinna-Virumaa talimaantee uue trassina. Kuna Harju-Jaani-Kaunissaare lõik toimis keskajal veskiteena, on tõenäoline, et oli mingil perioodil sillutatud-täidetud ka suviseks kasutamiseks.”
Ta lisas, et 18. sajandi lõpul, kui taliteid viimast sajandit üle-eestilises kaugliikluses intensiivselt kasutati, olid võrdselt kasutuses mõlemad Tallinna-Virumaa talitee harud – algne muinastee Haljava-Kihmla-Kehra kui ka Vaase-Paenurme-KaugemäeKaunissaare haru.
