Kuusalu õmbleja GITTA TRUUS läks Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima rahvuslikku käsitööd.
Kuusalu alevikus Keskväljakul on kunagine külanõukogumaja, kus mõni aeg tagasi asus majatarvete kauplus. Nüüd tegutseb seal õmblustöökoda, mille perenaine on aastaid rätsepana töötanud Gitta Truus. Viimasel ajal on ta peamiselt tegelenud rahvariiete temaatika ja enesetäiendusega, sest õpib teist aastat Viljandi Kultuuriakadeemias avatud õppes rahvusliku käsitöö osakonnas rahvuslikku tekstiili. Oktoobrist alustas tema juhtimisel Kuusalu rahvamajas kooskäimist rahvusliku käsitöö ring.
Gitta Truus: „Viljandis käin koolis üle nädala neljapäevast laupäevani. Koolipäevad on pikad ja intensiivsed. Ma ei oleks veel mõni aasta tagasi osanud arvata, et lähen 43aastaselt kõrgkooli. Kodutöid ja õppimist on päris palju, eile näiteks maalisin kogu päeva.“
Ta on Kuusalus elanud 24 aastat, pärit on Lõuna-Eestist, lapsepõlv möödus Kose-Uuemõisas. Kuna on paarkümmend aastat laulnud Kuusalu naiskooris Kadri ja 15 aastat tantsinud naistantsurühmas Viimikud, hakkas huvituma rahvariietest ja nende valmistamisest. Praeguseks on Gitta Truusil kodus täiskomplekt Kuusalu kihelkonna naise rahvariideid ning elukaaslasele on teinud Urvaste kihelkonna meesterõivad. Viljandi Kultuuriakadeemia lõputööna plaanib uurida Põhja-Eesti meeste rahvariideid.
Tulpvarrukad ja soome sussid
Gitta Truus jutustab, kuidas otsis 2009. aastal internetist infot rahvariiete meisterdamise kohta: „Leidsin, et Jänedal alustas MTÜ Loometöö Luule Nurga eestvedamisel rahvariiete tegemise kursustega. Läksin sinna, alustasin Kuusalu rahvariidekomplekti jaoks käiste tikkimisega. Ka niplispitsi tegin ise ning tikkisin tanu. Kaks aastat kestnud rahvariidekooli lõputööna õmblesin endale komplekti naiserõivaid, need on nüüd olnud ka mitmel pool näitustel.“
Komplekt on tehtud muuseumiesemete ja rahvariideraamatute järgi, et oleks võimalikult autentne. Gitta Truusi rahvariidekäistel on Kuusalu kihelkonnale iseloomulikud lappkurrud ning tulpvarrukad. Sinna juurde tellis ta soome sussid – pehmed pruunid jalanõud, midagi pastla ja kinga vahepealset, neid kanti Põhja-Eestis.
Külmemal ajal tõmmati üle õlgade sõba, mis Kuusalu kihelkonnas oli valget värvi. Gitta Truusi sõba ehk rahvuslik ülevise on samuti valge, ta enda kootud, kaunistatud kõlapookadega.
Lisaks käistele, seelikule, tanule ja põllele on tema tehtud komplektis naise pikk-kuub, mida kanti külmemal ajal. Sellegi tegemiseks tuli uurida raamatuid ja käia muuseumis.
Kõige tähtsamaks peab aga Gitta Truus seda, et on taastanud Kuusalu kihelkonna rohelise põhitooniga seelikukanga õigete värvidega triibumustri: „Nõukogude ajal valmistasid triibukangaid ettevõtted Uku ja Ars, Kuusalu roheline seelikukangas oli tuhmide värvidega ega mõjunud ilusalt – ju ei olnud värve ega õiget materjali. Uurisin Helmi Kurriku raamatut „Eesti rahvarõivad“, mis on trükitud 1938. aastal, seal on Kuusalu rohelise triibumustri näidis, kus värvid on hoopis säravamad, kui on nõukaajal kootud kangal. Võtsime koos Jäneda kursuste juhendaja Silvi Allimanniga selle aluseks ja klapitasime toone. Ühtegi seelikut ei ole Eesti muuseumides nende triipudega säilinud, Peterburis muuseumis pidi olema, aga seda Eestisse ei anta. Usun, et saime mustrile enamvähem autentsed toonid, kudusin näidise, mille alusel tellisin seelikukanga Lätist. Seal kootakse kahepoolne villane riie, mis samas pole liiga paks ega raske. Üks Kuusalu kandi naine ütles hiljuti, et roheline seelikumuster tundus talle kole, plaanis tellida tavapärase, kollase põhitooniga triibukanga, kuid taastatud variant on rõõmus ja ilus ning plaanib teha rohelise triibuseeliku.“
Gitta Truus kogub kokku Kuusalu kihelkonna naiste soovid, tema kaudu on võimalik tellida Läti vabrikust suurem kogus rohelist triibukangast. Kes tunneb huvi, võib võtta ühendust. Arvestada tuleb, et seelikujagu villast kangast maksab umbes paarsada eurot.
Rahvusliku käsitöö ring
Veljo Tormise Kultuuriseltsi algatusel hakkas Kuusalu rahvamajas tööle rahvusliku käsitöö ring, mille juhendajaks kutsuti Gitta Truus. Idee pakkus kultuuriseltsi tegevjuht Ulvi Rand, sest on naisi, kes tegid endale rahvariided kakskümmend aastat tagasi või veel varem, aeg on edasi läinud, esemeid oleks vaja kohendada, seda võiks teha juhendaja käe all.
Praeguseks on ring koos käinud kahel pühapäeval. Rahvast võiks tulla rohkem, tõdeb juhendaja. Osad naised on kurtnud, et pühapäeval ei saa ringitegevusest osa võtta, ning kokkusaamisaega otsustati muuta – järgmine kohtumine tuleb neljapäeva, 19. novembri õhtul.
„Olen mõelnud, et alustaks väiksemate esemete valmistamisest, näiteks sukapaelade tegemisest. Ka võiks teha kõlavööd, see on punutis, mida tehakse väikeste puuplaatide ehk kõlade abil. Kindlasti aitan ka rahvariiete parandamisel ning teretulnud need, kes tahavad hakata endale rahvariideid õmblema,“ sõnab Gitta Truus.
Ta märgib, üks rahvariidekoolitusele tulnud naine pakkus – miks mitte kutsuda Kuusalu kihelkonna inimesi üles tegema Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks endale rahvariided. Aega on me riigi juubelini kaks aastat, seega parasjagu jõuaks mustrid tikkida, pitsid teha ja lõpuks kokku õmmelda.
