FARIŠ­TA­MO EL­LER kin­gib Ees­ti­le 100. sün­ni­päe­vaks 100 kla­ve­ri­pa­la las­te­le

Keh­ras elav pia­nist FA­RIŠ­TA­MO EL­LER ot­sus­tas EV 100. sün­ni­päe­va kin­gi­tu­seks luua las­te­raa­ma­tu­te ai­ne­tel 100 kla­ve­ri­pa­la.

„Alus­ta­sin mais, siis ar­ves­ta­sin, et igas kuus tu­leb te­ha küm­me pa­la, siis jõuan veeb­rua­ris val­mis,“ üt­leb pia­nist Fa­riš­ta­mo El­ler, kes töö­tab Ees­ti Kont­ser­dis pro­dut­sen­di as­sis­ten­di­na ehk kor­ral­dab kont­ser­te.

Sa­jast pa­last on val­mis 65. Idee sai ta, kui oli veel Keh­ra kuns­ti­de­koo­lis kla­ve­riõ­pe­ta­ja­ ning prob­lee­mi ees – soo­vis veel vä­hes­te os­kus­te­ga las­te­le an­da män­gi­da liht­said kaa­saeg­seid pa­lu, kuid ei leid­nud neid. Plaa­nis ise kir­ju­ta­da, aga kui­da­gi ei jõud­nud sel­le­ni. Ku­ni tä­na­vu tek­kis tal mõ­te viia muu­si­ka kok­ku tei­se as­ja­ga, mis te­da pae­lub – see on las­te­kir­jan­dus. Paar aas­tat ta­ga­si an­dis Fa­riš­ta­mo El­ler väl­ja oma las­te­jut­tu­de raa­ma­tu „Ni­ru, Vääks ja sõb­rad“, mil­le esit­lus­te jaoks kir­ju­tas kla­ve­ri­pa­lu.

„Kee­gi soo­vi­tas siis, et iga pea­tü­ki koh­ta võiks ol­la oma lu­gu – et kui loed lap­se­le õh­tul raa­ma­tut, on hea pan­na plaat sa­mal ajal män­gi­ma. Kir­ju­ta­sin siis vist ka­hek­sa pa­la,“ mee­nu­tab ta.

Ku­na ta oma tü­tar ei ole veel nii suur, et te­ma­ga raa­ma­tu­ko­gus käia, mõt­les Fa­riš­ta­mo El­ler – las­te­lu­gu­de­le muu­si­ka­pa­lu kir­ju­ta­des on üht­la­si põh­just käia raa­ma­tu­ko­gus las­te­kir­jan­dust lae­nu­ta­mas.

Esial­gu oli plaan kir­ju­ta­da iga raa­ma­tu koh­ta üks lu­gu, kuid ku­na raa­ma­tud on eri­ne­va ma­hu­ga, jät­tis en­da­le sel­les osas va­bad käed: „Ai­nu­ke ree­gel on, et te­gu oleks Ees­ti kir­ja­ni­ku ning las­te­raa­ma­tu­ga.“

Esi­me­ne teis­te au­to­ri­te raa­mat, mil­le­le ta kla­ve­ri­pa­la lõi, oli Pi­ret Raua „Kõik võiks ol­la roo­sa!“, kuid ta on kir­ju­ta­nud muu­si­kat ka näi­teks Kreutz­wal­di „Kilp­las­test“ ins­pi­ree­ri­tu­na. Mit­med lood on saa­nud al­gu­se oma lap­se­le tel­li­tud Tä­he­ke­se aja­kir­jas aval­da­tud ju­tu­kes­te põh­jal.

„Kui raa­ma­tu­ko­gus käin, va­lin vä­li­mu­se jär­gi raa­ma­tud, mis tun­du­vad hu­vi­ta­vad. Kuu jook­sul loen lä­bi küm­me raa­ma­tut, pa­nen noo­di­vi­hi­kus­se teks­ti põh­jal peal­kir­jad. See­jä­rel töö­tan teks­tid lä­bi, mõt­len, mil­lis­te koh­ta­de jär­gi pa­lad tu­le­vad. Mõ­ne aja pä­rast is­tun kla­ve­ri ta­ha ja teks­tid hak­ka­vad kõ­la­ma,“ sel­gi­tab Fa­riš­ta­mo El­ler.

Ku­na tekst võib iga lu­ge­jat kõ­ne­ta­da eri­ne­valt, võib sel­le põh­jal loo­dud kla­ve­ri­pa­la ol­la raa­ma­tu põ­hi­mee­leo­lust eri­nev: „Tekst võib küll ol­la kurb, aga kui mi­na leid­sin sealt mõ­ne rõõm­sa­ma het­ke, võib ka mu lu­gu kõ­la­da rõõm­salt.“
Muu­si­ka loo­mi­se ajal mõt­leb au­tor ka sel­le­le, et need olek­sid al­ga­ja­te­le kla­ve­riõ­pi­las­te­le jõu­ko­ha­sed: „Need on lü­hi­ke­sed, um­bes paar mi­nu­tit pi­kad, konk­reet­sed pa­lad. Kui män­gin mõn­da kii­res­ti, siis laps võib män­gi­da aeg­la­se­malt.“

Vi­deod sel­lest, kui­das Fa­riš­ta­mo El­ler oma pa­lu esi­tab, on koos noo­ti­de­ga üle­val te­ma ko­du­le­hel ning ka You­tu­be´is. Um­bes 30 prot­sen­ti pa­la­dest on sel­li­seid, mi­da män­gib vaid klah­vi­del, ja 70 prot­sen­ti neid, kus ka­su­tab li­saks klah­vi­de­le ka kla­ve­ri sees ole­vaid kee­li. „Mi­nu jaoks tä­hen­dab kla­ve­ri­mäng mõ­le­mat,“ põh­jen­dab ta.

„Mõ­ne pa­la juu­res soo­vin, et män­gi­ja mõt­leks min­gi ko­ha ise väl­ja. Üks lu­gu on sel­li­ne, kus soo­vi­tan sel­le esi­ta­mi­se­ga sa­mal ajal pan­na te­le­fo­nis või ma­kis oma lem­mik­muu­si­ka män­gi­ma,“ ju­tus­tab ta.

Üks Šveit­sis elav sõb­ran­na pa­lus tal neid lu­gu­sid oma õpi­las­te­le et­te män­gi­da. „Nei­le meel­dis just see, kui män­gi­sin kla­ve­ri seest, see oli las­te­le hu­vi­tav,“ mär­gib Fa­riš­ta­mo El­ler. Ta loo­dab, et te­ma muu­si­ka­pa­lad on jul­gus­ta­vad ja ai­ta­vad män­gi­jat avar­da­da.

„Olen saa­nud ta­ga­si­si­det just pia­nis­ti­delt, kel­lel on ka en­dal õpi­la­sed. Usun, et pal­jud neist mõt­le­vad, kust saa­da lu­gu­sid las­te­le õpe­ta­mi­seks. Ses mõt­tes on neil ehk hea meel, kui teen nen­de tööd liht­sa­maks.“