
Kehras elav pianist FARIŠTAMO ELLER otsustas EV 100. sünnipäeva kingituseks luua lasteraamatute ainetel 100 klaveripala.
„Alustasin mais, siis arvestasin, et igas kuus tuleb teha kümme pala, siis jõuan veebruaris valmis,“ ütleb pianist Farištamo Eller, kes töötab Eesti Kontserdis produtsendi assistendina ehk korraldab kontserte.
Sajast palast on valmis 65. Idee sai ta, kui oli veel Kehra kunstidekoolis klaveriõpetaja ning probleemi ees – soovis veel väheste oskustega lastele anda mängida lihtsaid kaasaegseid palu, kuid ei leidnud neid. Plaanis ise kirjutada, aga kuidagi ei jõudnud selleni. Kuni tänavu tekkis tal mõte viia muusika kokku teise asjaga, mis teda paelub – see on lastekirjandus. Paar aastat tagasi andis Farištamo Eller välja oma lastejuttude raamatu „Niru, Vääks ja sõbrad“, mille esitluste jaoks kirjutas klaveripalu.
„Keegi soovitas siis, et iga peatüki kohta võiks olla oma lugu – et kui loed lapsele õhtul raamatut, on hea panna plaat samal ajal mängima. Kirjutasin siis vist kaheksa pala,“ meenutab ta.
Kuna ta oma tütar ei ole veel nii suur, et temaga raamatukogus käia, mõtles Farištamo Eller – lastelugudele muusikapalu kirjutades on ühtlasi põhjust käia raamatukogus lastekirjandust laenutamas.
Esialgu oli plaan kirjutada iga raamatu kohta üks lugu, kuid kuna raamatud on erineva mahuga, jättis endale selles osas vabad käed: „Ainuke reegel on, et tegu oleks Eesti kirjaniku ning lasteraamatuga.“
Esimene teiste autorite raamat, millele ta klaveripala lõi, oli Piret Raua „Kõik võiks olla roosa!“, kuid ta on kirjutanud muusikat ka näiteks Kreutzwaldi „Kilplastest“ inspireerituna. Mitmed lood on saanud alguse oma lapsele tellitud Tähekese ajakirjas avaldatud jutukeste põhjal.
„Kui raamatukogus käin, valin välimuse järgi raamatud, mis tunduvad huvitavad. Kuu jooksul loen läbi kümme raamatut, panen noodivihikusse teksti põhjal pealkirjad. Seejärel töötan tekstid läbi, mõtlen, milliste kohtade järgi palad tulevad. Mõne aja pärast istun klaveri taha ja tekstid hakkavad kõlama,“ selgitab Farištamo Eller.
Kuna tekst võib iga lugejat kõnetada erinevalt, võib selle põhjal loodud klaveripala olla raamatu põhimeeleolust erinev: „Tekst võib küll olla kurb, aga kui mina leidsin sealt mõne rõõmsama hetke, võib ka mu lugu kõlada rõõmsalt.“
Muusika loomise ajal mõtleb autor ka sellele, et need oleksid algajatele klaveriõpilastele jõukohased: „Need on lühikesed, umbes paar minutit pikad, konkreetsed palad. Kui mängin mõnda kiiresti, siis laps võib mängida aeglasemalt.“
Videod sellest, kuidas Farištamo Eller oma palu esitab, on koos nootidega üleval tema kodulehel ning ka Youtube´is. Umbes 30 protsenti paladest on selliseid, mida mängib vaid klahvidel, ja 70 protsenti neid, kus kasutab lisaks klahvidele ka klaveri sees olevaid keeli. „Minu jaoks tähendab klaverimäng mõlemat,“ põhjendab ta.
„Mõne pala juures soovin, et mängija mõtleks mingi koha ise välja. Üks lugu on selline, kus soovitan selle esitamisega samal ajal panna telefonis või makis oma lemmikmuusika mängima,“ jutustab ta.
Üks Šveitsis elav sõbranna palus tal neid lugusid oma õpilastele ette mängida. „Neile meeldis just see, kui mängisin klaveri seest, see oli lastele huvitav,“ märgib Farištamo Eller. Ta loodab, et tema muusikapalad on julgustavad ja aitavad mängijat avardada.
„Olen saanud tagasisidet just pianistidelt, kellel on ka endal õpilased. Usun, et paljud neist mõtlevad, kust saada lugusid lastele õpetamiseks. Ses mõttes on neil ehk hea meel, kui teen nende tööd lihtsamaks.“