ELF­RIE­DE PORK­VE­LI töö­tas Aeg­vii­du koo­lis üle poo­le sa­jan­di

„Esi­me­sest päe­vast ala­tes tund­sin, et siin on ko­du,“ üt­leb 51 aas­tat Aeg­vii­du koo­li õpe­ta­ja­na töö­ta­nud ELF­RIE­DE PORK­VE­LI.

Det­semb­ris sai Aeg­vii­du kool 100aas­ta­seks. Elf­rie­de Pork­ve­li töö­tas koo­lis õpe­ta­ja­na roh­kem kui poo­le sel­lest ajast – aas­ta­tel 1955-2006.
„Kui töö­le tu­lin, olin 19. Ma pol­nud siin va­rem käi­nud, kuid Aeg­vii­du võt­tis mind vä­ga häs­ti vas­tu – sä­ra­sil­ma­de­ga lap­sed te­re­ta­sid rõõm­salt, tund­sin, siin on ko­du,“ mee­nu­tab 81aas­ta­ne en­di­ne õpe­ta­ja.

Algk­las­siõ­pe­ta­jast ema­kee­leõ­pe­ta­jaks
Tam­sa­lust pä­rit Elf­rie­de Pork­ve­li läks pä­rast 7klas­si­li­se koo­li lõ­pe­ta­mist Rak­ve­re pe­da­goo­gi­lis­se koo­li.

„Maa­lap­sel oli ha­ri­du­se saa­mi­seks vä­he va­li­kuid ning ma­jan­dus­lik olu­kord sun­dis va­li­ma koo­li, kus oli sti­pen­dium. Emal pol­nud või­ma­lik ha­ri­dust saa­da, kuid ta rõ­hu­tas ha­ri­du­se täht­sust, ka see mõ­ju­tas,“ ju­tus­tab ta.

Koo­li lõ­pe­ta­mi­se jä­rel 1955. aas­tal mää­ra­ti ta küll Amb­la koo­li, kuid seal jäi pa­ral­leelk­lass ava­ma­ta ning Elf­rie­de Pork­ve­li võe­ti Aeg­vii­du koo­li hai­ges­tu­nud õpe­ta­ja ase­me­le. Noo­re­le õpe­ta­ja­le an­ti nat­sio­na­li­see­ri­tud era­ma­jas tu­ba, kus oli esial­gu in­ter­naa­dist too­dud raud­voo­di, ko­dust kaa­sa­võe­tud mad­rats ja tekk. Õpe­ta­ja­te pal­gad olid Aeg­vii­dus sel ajal pa­re­mad kui mu­jal maa­koo­li­des. Esi­me­sel aas­tal õpe­tas noor algk­las­siõ­pe­ta­ja 2. klas­si. Kui­gi ju­ba järg­mi­sel aas­tal an­ti tal­le õpe­ta­da 1. klass, on esi­me­sed õpi­la­sed tal­le tä­ni­ni arm­sad.

Algk­las­siõ­pe­ta­ja­na töö­tas Elf­rie­de Pork­ve­li um­bes 15 aas­tat. Siis hak­kas mõ­ne­ti häi­ri­ma ru­tiin, tei­salt tu­li te­ha õp­pe­va­hen­deid olu­kor­ras, kus puu­dus oli kõi­gest ning ise­gi pa­be­ri­le­he saa­mi­seks tu­li põh­jen­da­da, mil­leks se­da tar­vis. Elf­rie­de Pork­ve­list sai ema­kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja: „Va­nae­ma oli hea ju­tu­vest­ja, sealt ka kir­jan­dus­hu­vi. Kah­juks mi­nu õpin­guaas­ta­tel, sta­li­nis­mi­pe­rioo­dil, oli kir­jan­dus vä­ga ran­gelt pii­rit­le­tud, õp­pi­si­me kõi­ges kaht­le­ma. Aga koo­lis jõud­sin an­da kõi­ki tun­de pea­le kee­mia ja füü­si­ka.“

Re­kor­dae­ga­del oli prae­gu 59 õpi­la­se­ga Aeg­vii­du koo­lis 220 last, liitk­las­si­de ase­mel olid pa­ral­lee­lid, kus käi­sid ka Jä­ne­da piir­kon­na lap­sed. Et kõik ära ma­huk­sid, pi­di osa algk­las­se õp­pi­ma õh­tu­ses va­he­tu­ses.

Elf­rie­de Pork­ve­li esi­me­ne lend, ke­da ta oli õpe­ta­nud 1. klas­sist pea­le, lõ­pe­tas 1976. aas­tal: „Neid oli 19, kõik vä­ga to­re­dad lap­sed, veel möö­du­nud su­vel sai­me kok­ku.“

Klas­si­ju­ha­ta­ja­na saa­tis tee­le 7 len­du Aeg­vii­du koo­li õpi­la­si, ke­da ni­me­tab oma las­teks.
„Kui kel­le­ga­gi koh­tu­me, siis ik­ka kal­lis­ta­me. Üks noor­mees toob mul­le ala­ti suu­re lil­le­kim­bu,“ sõ­nab ta.

Pal­ju­dest en­dis­test õpi­las­test on kas­va­nud eri elua­la­del edu­kad ja sil­ma­paist­vad ini­me­sed, mit­mest saa­nud ka õpe­ta­jad. Mõ­ni jäi ko­du­kan­ti, näi­teks oli Elf­rie­de Pork­ve­li õpi­la­ne te­ma hi­li­sem kol­leeg Rain Ran­naää­re. Aas­ta­küm­ne­te jook­sul jõu­dis ta õpe­ta­da mi­tut põlv­kon­da – te­ma õpi­la­sed on ol­nud ka Aeg­vii­du raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­ja Ai­li Pür­je­ma ja te­ma tü­tar, Kol­ga koo­li õpe­ta­ja Lau­ra Pür­je­ma.

Kauaaeg­ne õpe­ta­ja mõ­tisk­leb: „Õpe­ta­ja üle­san­ne on mit­te ära rik­ku­da aren­gu­teed. Kui õpi­la­sel on an­ne, siis on see na­gu see­me, mis va­jab soo­just, val­gust ja väe­tist ehk ma­ter­ja­li, mil­le­ga te­da toi­ta ja kas­va­ta­da, ning tä­he­le­pa­nu.“

Ta möö­nab, meie koo­li suur prob­leem on, et te­gel­etak­se pea­mi­selt ma­ha­jää­ja­te­ga, kui­gi in­di­vi­duaa­lõ­pet va­jak­sid eel­kõi­ge an­de­ka­mad: „Mui­du­gi, kõik pea­vad are­ne­ma, kuid ühis­kon­da eda­si­viiv jõud on ik­ka aju­po­ten­siaa­lis ja sel­le aren­gut ei to­hiks pi­dur­da­da. Mul on kah­ju las­test, kes pea­vad igav­le­des vaa­ta­ma, kui­das töötatakse teis­te­ga. Õpe­ta­ja­na oli mul nen­de ees piin­lik, peaae­gu hä­bi, et ei saa­nud ala­ti an­da se­da, mi­da nen­de aren­da­mi­seks va­ja.“

Õpe­ta­ja ei ol­nud vaid tun­niand­ja
En­di­ne õpe­ta­ja rää­gib, et kui­gi te­ma pa­ri­ma­tel tööaas­ta­tel olid tin­gi­mu­sed ka­si­nad ja või­ma­lu­sed ole­ma­tud, osa­ti ka vä­he­sest rõõ­mu tun­da. Koo­li­töö kõr­valt aren­da­sid noo­red õpe­ta­jad ise­te­ge­vust – te­gid las­te­ga liht­salt lus­tist spor­ti, taid­lust, lau­lu- ja tant­sup­roo­ve, kor­ral­da­sid koo­li­pi­du­sid. Ühel aas­tal sai koo­li lau­luan­sam­bel, mi­da Elf­rie­de Pork­ve­li ju­ha­tas, ra­joo­ni kon­kur­sil 3. ko­ha. Li­saks laul­mi­se­le pa­ni ema­kee­leõ­pe­ta­ja Aeg­vii­du lap­sed ka tant­si­ma, kui­gi rah­va­rõi­vad, mil­le jaoks õn­nes­tus kan­gad han­ki­da suu­re vae­va­ga, said val­mis al­les aas­taid hil­jem: „Ühe tant­su­peo te­gi­me siis­ki ära, kui­gi lap­sed ei ol­nud rah­va­riie­tes.“

En­di­ne õpe­ta­ja on mär­ga­nud, et tä­na­päe­val on paik­se­te õpe­ta­ja­te ase­mel koo­li il­mu­nud rän­dõ­pe­ta­jad: „Hom­mi­kul on koo­liõu au­to­sid täis. Suu­rem osa õpe­ta­jaist on tul­nud üheks päe­vaks või paa­riks tun­niks, neil po­le täis­koor­must. Pü­si­töö ja püsiva elu­ko­ha­ga õpe­ta­ja haa­rab ena­mas­ti kin­ni ka ühis­kond­li­kust elust, aga ne­mad ei tun­ne­gi ko­ha­peal­set elu. Või­bol­la see po­le tä­na­päe­va in­ter­ne­ria­jas­tul enam täh­tis, ent mi­da­gi just­kui jääks puu­du. Meie ajal ei ol­nud mõel­dav­gi, et tun­ni­kell lõ­pe­tas päe­va. Siis al­les töö las­te­ga al­gas,“ lau­sub ta.