Vabadussõjas osalenud major MARTIN EKSTRÖMI rügemendi radadel marssisid 1. veebruaril matkajad, kes läbisid
31kilomeetrise teekonna lörtsisajus.
Matka üks korraldajatest, MTÜ Estlander juhatuse liige ja kaitseliitlane Erki Vaikre jäi rahule, et hoolimata kehvadest ilmaoludest oli osalejaid ettearvamatult palju. Juba on tehtud plaane ka järgmiseks aastaks – 30. jaanuaril 2016 tuleb enam-vähem sama marsruudi ja pikkusega matk, kuhu oodatakse veelgi enam osalejaid, matk kulgeb rohkem mööda väikeseid teid ning välditakse asfaltteid.
Rahvamatk Ekströmi Marss toimus esimest korda ning oli pühendatud Tallinna maleva 90. ning Tartu Rahu 95. aastapäevale. Rännakmarss kulges mööda teed, mida mööda kõndis Soome võidukas vabatahtlike üksus Valklast Harani sada aastat tagasi.
Matk algas kell 9 Valkla kivi juures. Enne, kui matkajad rajale lasti, tegid korraldajad sissejuhatuse Valkla palvelas, kus Tallinna malevapealik major Lauri Abel lubas, et edaspidi muutub matk traditsiooniks.
Valklas said kõik matkajad marsruudikaardid, esimene peatuspunkt oli Andineeme teeotsas, kus pakuti sooja teed, järgmine kosutus oli Kolgas, kus sai sooja suppi. Lõpp-punktis Hara külas ootasid pirukad ja tee ning sõjaväeauto, mis hakkas matkajaid tagasi Valklasse sõidutama.
Kõige rohkem elevust tekitasid marssijates Veljo ja Alo Laurend, kes jäljendasid major Ekströmi ja tema adjutanti ning kandsid sajandivanust vormirõivastust.
Erki Vaikre rääkis, et kuna matk oli pilootprojekt, siis eriti palju reklaami ei julgenud teha: „Oli suur üllatus, kui registreerus 250 osalejat. Starti tuli siiski 124 matkajat, sest prognoos lubas kogu päevaks halba ilma. Nii palju kui alustas, ka lõpetas, katkestajaid oli vaid mõni üksik.“
Ta sõnas, et matka pikkuseks oli koos söögi- ja joogipausidega planeeritud 6-8 tundi, esimesed saabujad jõudsid kohale planeeritust varem, kuid enamik oodatud ajal. Viimased matkajad tulid kell pool kuus: „Neli kooliõpilast läbisid teekonna joostes. Nemad jõudsid finišisse nii vara, et keegi neid seal veel ei oodanud, kuid nad olid sellest teadlikud. Järgmiseid saabujaid ootasid finišis juba pirukad ning tee. Edasisteks kordadeks võtame õpetust, et finiš võiks valmis olla juba varem.“
Erki Vaikre rõhutas, et matk ei olnud võistlus ning saabujaid nad ei järjestanud: „Ka edaspidi pole plaanis teha võistlust, et saaks tulla ka need, kellel pole sportlikku ettevalmistust. Vastasel juhul oleks see nagu Tartu maraton.“
Ta ütles, et üle poole osalenutest olid kooliõpilased: „Gruppidena tulid noored Pelgulinna gümnaasiumist, Rocca al Mare kooli ning Tallinna Ühisgümnaasiumi riigikaitseõpilased. Kooliealisi noori oli ka mujalt. Vanusepiiri me matkale ei teinud, sest igaüks teab ise oma võimeid kõige paremini.“
Ta märkis, ootamatu probleem oli, et koolilapsed kippusid kõndima keset sõiduteed: „Kolgani kulges teekond asfaltteedel, kus sõitsid ka autod. Ei osanud selle peale eelnevalt mõelda. Peame edaspidi arvestama, et matkajatel oleks rohkem saatemeeskonda.“
Korraldaja sõnas, et järgmisel aastal on plaanis vältida ka suuremaid maanteid: „Seekord püüdsime võimalikult täpselt järgida rügemendi lahinguteed. Seetõttu oli rada üsna lihtne ning võrdlemisi igav, sest palju oli sirgeid teelõike. Kindlasti oleks huvitavam vältida asfalti ning teha rada rohkem mööda metsateid.“
Teda rõõmustas, et matkajatel polnud ühtegi tõsisemat vigastust: „Mõned jalahõõrdumised plaasterdati ära ning meie meditsiinipunkti neljaliikmelisel meeskonnal eriti tööd polnudki.“
Erki Vaikre lausus, et osalejate seltskond oli kirju – noorkotkaste ning kodutütarde hulgast oli umbes 15 noort, oli kaitseliitlasi, kepikõndijaid, tervisesportlasi, isegi kaks koera. Järgmisel aastal on lubanud tulla ka välisosalejate grupid näiteks Soomest. Kõrvale tehakse ka lasterada ehk poole lühem teekond.
Matkal osalenud Krõõt Veller Kuusalust rääkis, et matk oli oodatust kergem, kuid väga põnev: „Üksi poleks jaksanud nii pikka maad kõndida, jõudu andsid võhivõõrad matkakaaslased, kes motiveerisid. Supp peatuspunktides maitses hästi. Kindlasti oli oluline ka ajalooline tähtsus, mida küll rõhutati, aga matkajad selle peale ilmselt eriti ei mõelnud. Raja põnevaim osa oli viimane kolmandik, kus tuli kõndida mööda künklikku metsateed. Kahjuks oli see ka osa teekonnast, kus väsinud jalad kõige rohkem tunda andsid.“
