JAAN TÄTTE „Lendajad” on Raasiku valla näitetruppide Äpunäpp ja Diletant esimene suur ühislavastus.
Viimased pool aastat on olnud Raasiku valla Aruküla rahvamaja suur saal kahe näitetrupi teine kodu. Jaan Tätte mereteemalise näidendit „Lendajad” sobitasid lavale nukustuudio Äpunäpp ning näiteringi Diletant liikmed. Neljapäeval, 28. mail toimunud peaproov oli truppidele eriline seetõttu, et esimest korda olid korraga kohal kõik lavastuses osalevad näitlejad.
Kaks päeva enne esietendust tehtud peaproov oli lavastaja Angela Alliku ning näitlejate jaoks proovikivi, kuidas saavad pooleteisttunnise tüki lavastamisega koos hakkama trupid, kellest Äpunäpule oli see esimene tõsisem lavastus. Varem on Aruküla noortekoorist välja kasvanud näitering teinud lasteetendusi käpiknukkudega ning varjuteatrit. Diletant on seljatanud sügavamaid draamatükke ka varem, kuid nii tõsist tükki pole ka nemad enne ette võtnud.
Pimedas saalis tehtud läbimäng võeti filmilindile, lavastaja jälgis toimuvat saali tagaosas.
Laval keris lahti lugu mereleminekust, kolm jaantättelikku meest Rain Ilmets Diletandist, Alari Kruusvall ja Andrus Rähni Äpunäpust püstitasid lavale paadi, et sellega kurjade inimeste eest merele põgeneda. Kaasa võtsid nad Pääsu ehk Diletandi näitleja Kristel Tamme, kes pidi meestele sööki valmistama.
Peaproovis tuli veel harjutada ilma lavastuse kõige kallima dekoratsioonita. Päev hiljem toimunud mikrofoniproovi tõi helitehnik ja valgustaja Henry Kari masina, mis tekitas jääkuubikute abil lavale paadi ümber külma sinaka madala udu, et muuta mereolekut veel tõetruumaks. Pärast peaproovi jäi helitehniku-valgustaja ülesandeks kontrollida veel, mitu korda täpsemalt peavad öö ja päev vahelduma ning kui kiiresti tuleb teha lava pimedaks.
Kõrvalosasid täitsid Maarja Vahtras ja Jako Reinaste Äpunäpust ning Diletandi trupi liige Pille-Riin Ilmets. Jako Reinaste lasi kõlada lauluhäälel ning muutis lavastust vaheldusrikkamaks regilauluga.
Lavastaja, Raasiku noorsootöötaja ning Äpunäpu juhendaja Angela Allik rääkis, et näidendi kirjutas Jaan Tätte 2010. aastal enne oma ümbermaailmareisi, esietendus oli Naissaarel Nargenfestivalil: „Tahtsime teha midagi sellist, et saalist lahkudes poleks vaatajalhinges tühi tunne, vaid nähtu paneks mõtlema. Esietendus võttis mõnelgi vaatajal pisara silma, sisust saadi aru ning järelikult kontseptsioon toimis. Näidendi lõpp oli küll kurb, kuid nii oli ainuõige.”
Esietenduse vaatajaid oli laupäeval, 30. mail saalis üle 80. Lavastaja märkis, et see on ühistrupile väga hea saavutus: „Mõned äpardused olid, aga neist saime ilmselt ainult meie aru. Ka ei osanud arvestada, et külma udu masin nii kõvasti undab.”
Lavastaja ütles, et koostöö oli põnev ja uus väljakutse: „Trupid on tegelikult nii erinevad, neid ei saa võrrelda. Kumbki pole aga midagi sellist varem teinud. Meid ühendab, et oleme mõlemad Aruküla kultuurikeskuse trupid.”
Näitleja Rain Ilmets rääkis, et näidendi tegemine kahe trupiga oli hea idee, mis täitis mõlema näiterühma tühimikud: „Koostöö oli värskendav. Pole kindel, et Diletant üksi oleks suutnud sel hooajal millegi uuega lavale tulla ja tore, kui on kellegagi jõud ühendada.”
Ta lisas, et Äpunäpp ja Diletant tegid siiski viisaka pagulasloo – mehed ei vägistanud naist, hoidsid talle süüa ja olid ise näljas.
Harjumist nõudist näitlejatelt, et lava kõrval polnud etteütlejat. Osatäitjad tunnistasid, et on teada niiöelda mustad augud, kus läheb igas proovis tekst meelest ära. Diletandi näitlejad sõnasid, et vaatavad sageli lava kõrvale, kus on tavaliselt istunud Kaie Hert ning vajadusel sõnu ette sosistanud.
Jako Reinaste ütles, et teise kollektiivi sees on hariv olla ja üksteiselt õppida, latt on seatud kõrgele ning kuigi näidendi sisu on tõsine, jõuab see vaatajale kohale, kui algusest peale keskendunult jälgida.
Esietendust vaatamas käinud Madli Kera kiitis truppide ühisloomingut väga: „Olen enamik elust veetnud Tallinnas ning enne Arukülla kolimist polnud aimugi, et niiöelda külateater võib teha Eesti või isegi maailma tasemel. Nägin tükki ka Nargenfestivalil ning sisuga tuttav, kohalikud näitlejad andsid loole oma hinge ning mereleminejad mängisid oma rolle maameheliku lihtsusega.”
Lavastaja jutustas, et „Lendajaid” hakati õppima jaanuaris, originaalteksti tuli veidi kärpida ning mõned laulud vahelt ära võtta. Mõlema trupi kõik liikmed rolli ei saanud, kuid andis lavastajale kindlustunde – kuna tegu on harrastusnäitlejatega, siis paljud ei jõua võtta põhitöö kõrvalt oma graafikusse nii tõsise lavastuse õppimist.
Uuesti plaanib ta näidendi lavale tuua sügisel pärast suvepuhkust: „Meid on juba mitmesse kohta esinema kutsutud, kindlasti ei jää see ühekordseks. Huvi on tundnud Kuusalu ja Raasiku rahvamaja, kutsuti ka sügisel toimuvale Harjumaa harrastusteatrite festivalile.”
