Aruküla waldorfkool lavastas muusikali „Kaunitar ja koletis“

2494
Proua Potts ehk RETI PAUKLIN, Belle osatäitja PIIA MARIA LEESME ja koletise rollis KERT KUULMA.

Etendused toimusid 4 päeva jooksul kokku 6 korda.

„Nagu päris,“ kiitsid noored publiku hulgast Aruküla Vaba Waldorfkooli uusimat lavastust, muusikali „Kaunitar ja koletis“.
Kui publiku seas olid waldorfkoolide õpilased üle Eesti, sai Aruküla mõisa saal rahvast puupüsti täis ning tuli istuda aknalaudadel ning põrandal. Muusikali mängiti 2. kuni 5. veebruarini kuuel korral. Suuri muusikaprojekte on võetud Aruküla waldorfkoolis ette igal aastal.
„Kaunitari ja koletise“ valis Aruküla noortele waldorfkooli muusikaõpetaja Tiina Tinn, kes oli lavastuse muusikaline juht. Ta rääkis, et waldorfkoolis on 8. klassis draamaepohh, kus õpitakse ära mõni toekam lavatükk, mida ka esitatakse: „Kuna on tegu klassiga, kus kõik õpilased laulavad, tuli mõte võtta ette muusikal.“
Ta märkis, et esmalt jäi sõelale „Kaunitari ja koletise” ilus ja meeldejääv muusika: „Otsisin lavatükki, mis oleks küll klassikalise helikeelega, kuid õpilaste häältele mitte liiga nõudlik. Samas oli oluline, et kõik saaksid laulda kas või väikese jupi üksinda. Järgmisena oli tähtis, et osalisi leiduks nii palju, et kõikidele õpilastele jätkuks muuskalis parajalt tööd. Enamik saigi mängida kahte rolli. Muidugi oli lavatüki valikul tähtis ka teose sõnum.“
Esimesena tutvustas ta noortele muusikali laule ning need võeti väga hästi vastu – muusika hakkas neile kohe meeldima. Koos õpetajaga vaadati etenduse videot. Osatäitjad valisid õpilased ise, korraldasid selleks hääletuse, paari lapse osas tegi õpetaja muudatuse.
Lavastamise aeg oli 3 nädalat. Tiina Tinn märkis, et lapsed elasid väga kiiresti loosse sisse ning esitasid seda mõnuga: „Sotsiaalses mõttes kasvas trupp tugevalt kokku ja üksteist toetati väga. Iga antud etendusega pandi midagi uut kõrva taha ning viimane, reedeõhtune etendus oli juba väga hoogne ja ladus.“
Ta jutustas, et pidas oluliseks tutvustada noortele protsessi, kuidas jõuab üks selline teos lavale, millised on pingutused sellel teel, et tekiks rahulolutunne tehtud tööst: „Mulle tundub, et rahulolu tekkis meis kõigis. Loodan, et sellest jääb meile kõigile, eriti näitlejatele üks vahva mälestus.“
Muusikali lavastas noor näitleja Katre Kaseleht, kes elab Viljandis. Ta sõnas, et sattus Arukülla lavastama juhuste ja tutvuste kaudu – õpetaja Siiri Veensalu, kes on varem 8. klassi lavastustega aidanud, oli hõivatud muude töödega. Tavaliselt on ta sel puhul palunud abi oma tütrelt, kuid aasta tagasi ei saanud ka tema aidata.
Katre Kaseleht oli sel ajal lapsega kodus ning võttis vastu väljakuse: „Mind kutsuti lavastama, tulin ning olen oma otsusega väga rahul. Kuigi ma ei teadnud, kuhu ma astun, mida ma teen, läks kõik suurepäraselt.“
Tema esimene proovikivi Arukülas oli muusikaline lavastus „Väikesed naised“, mis oli tema esimene tutvus muusikaližanriga. Lavastust mängisid Aruküla õpilased möödunud aasta kevadel.
Lavastaja lausus, et õnneks olid kool ja lapsevanemad tema tööga rahul: „Peeti loomulikuks, et ka aasta hiljem juhendan uut kaheksandat klassi.“
Ta jutustas, et noored avanesid 6 etendusega samm-sammult: „Pärast igat etendust lisasin nüansse, mida järgmisel lisada ning nad haarasid neid kiirelt. Väsimust ma ei täheldanud, võibolla ainult hommikuti, aga siis oli see pigem unisus, mitte väsimus näitlejaks olemisest.“
Lavastaja sõnul avanesid viimaseks etenduseks ka need, kes proovides ennast tagasi hoidsid: „Vaatan naudinguga, kuidas noored hakkavad ise mõtlema ning vastutama oma tegude ja rolli eest. Milliseid uskumatuid eneseületusi nad pidid tegema. Nad on väga keerulises eas, balansseerivad lapse ja täiskasvanuks olemise vahel. Samas õppisin ka mina neilt väga palju.“
Lavastaja ja näitlejad ütlesid, et kõige toredam oli kuulda õpilaste eakaaslaste arvamusi. Tartu noormehed käisid näitlejaid tänamas, Keila tüdrukud kiitsid.
Katre Kaseleht lausus, et teda kiideti uskumatu töö eest: „Mina midagi uskumatut ei näe. Kui noortel on tahe, saan neid aidata, kui pole, ei saa ma midagi teha. Näen starti, finišit ning vahepealset arengut, igaüks neist ületas ennast.“
Laulude ja tekstidega tehti esimest korda tutvust möödunud aasta lõpus. „Kõik õpetajad toetasid meie eesmärki ning mida lähemale esietendusele, seda pikemalt ja pühendunumalt saime teha. Olulist rolli mängis kolmepäevane laager, mille käigus sai klassist trupp.“
Dekoratsioonid ja osad kostüümid on trupi töö, aitasid lapsevanemad nõu, jõu ning osavate kätega. Mõned kostüümid saadi ka kooli varamust ning mõned laenutusest.
Üks peaosalistest, Belle’i kehastanud Piia Marie Leesme sõnas, et seekordne lavastus meeldis talle väga: „Kuna sain pearolli, võtsin tööd  väga  tõsiselt.  Oli  kee­rulisem, kui eelmised lavastused, kus olen osalenud, kuna nii suurt ja tõsist rolli pole varem mul olnud.“
Varem on ta kaasa teinud „Võluflöödis“ ja osalenud Vanemuise teatri Kollase Kassi Suvekoolis, kus osales muusikalis „Kassid“.
Ta tõdes, et Belle’i rolli oli alguses raske sisse elada, kuna see nõudis kõva häält: „Meil läks muusikali õppimisega pisut kiireks ja kui aus olla, sai muusikal lavaküpseks viimastel etendustel.“
Ta lisas, et prooviperiood võttis paar magamata ööd ja peas kummitasid vaid muusikali laulud, aga see kõik oli seda väärt: „Meil oli suurepärane lavastaja. Mulle väga meeldis seda muusikali teha ja teater on osa minu elust.“
Kogu lavastust koordineeris 7.-8. klassiõpetaja Maia-Reta Trampärk. Muusikali klaverisaatja oli Farištamo Susi, näitlejad Piia Marie Leesme, Kert Kuulma, Jürg Johannes Würtenberg, Ville Mart Volar, Greete Maria Turmann, Carmen Kiisler, Karl Kuulma, Aksel Arukaevu, Karl Kärgets, Kermo Kevend, Reti Pauklin, Elisabeth Teener, Nele Üts.