Ligi kuu aega on Arukülas uuenduskuuri läbinud hambaarstikabinetis patsiente vastu võtnud doktor AGNES MURUMAA.
„Aruküla kabinetti sisustades tuli äratundmisrõõm – seda tööd tahan teha, siin soovin olla,” rääkis 27 aastat hambaarstina töötanud Agnes Murumaa, kes hakkas eraettevõtjaks ning võttis üürile Aruküla tervisekeskuse hambaarstikabineti.
Piiri tänava tervisekeskuse esimese korruse aknal on olnud mõnda aega silt A-Dent Hambaravi OÜ vastuvõtuaegadega. Mitmed kohalikud on öelnud, et hambaid on tulnud ravima keegi uus. Tegelikult kuulub ettevõte Agnes Murumaale, Raasiku aleviku elanikule, kes on olnud hambaarst Raasikul, 1996. aastast alates Arukülas. Mullu tuli ta töölt ära, võttis aja maha, käis koolitusel, tegi äriplaani, otsustas hakata eraettevõtjaks, sai ettevõtluse alustamise taotlust ning registreeris juunis firma A-Dent Hambaravi OÜ. Möödunud nädalal oli Arukülas avamispidu ning kabinet nüüd ametlikult avatud.
Käesoleva aasta veebruaris kuulutas Raasiku vallavalitsus välja konkursi hambaraviruumide rentimiseks. Agnes Murumaa otsustas osaleda, sai ruumid endale ning hakkas endise pakkuja, OÜ Raasiku Hambaarstid asemel Arukülas hambaid ravima.
Lätlaste tehnika
Ta jutustas, et esimene otsus oli vahetada kabinetis välja kogu tehnika: „Tulin 1996. aastal Arukülla tööle ja sama ravimasin töötas siiani, oli tubli ja viisakas aparaat, kuid kõik, mis liigub, see kulub. Arsti tool oli lõpuks nii kulunud, mehaanik oli iganädalane külaline.”
Oma reklaamifirmas töötava poja abil taotles ta raha masinate ostuks, parima pakkumise tegi Läti firma, austuse märgiks on kabinetis laual ka Läti lipp.
Agnes Murumaa lausus, et on väga vaimustunud kaamerast: kui patsient istub toolis, saab suurendusega kaamera abil kuvada otsepildi tema suust arvutiekraanile, mida näevad arst ja patsient. Saab teha nii tavalist- kui röntgenpilti. Ekraan on ühendatud arvutiga ning arst näitab protseduuri ajal sealt lastele multifilme või laseb Youtube’ist rahustavat muusikat.
Ta lausus, et õppis tehnikat ise kasutama: „Tahtsin seda hirmsasti, aga vahel kipun jänni jääma, siis tuleb abi küsida. Nii uhke ja uue tehnikaga pole ma varem töötanud, kindlasti on palju parem.”
Uue tehnika majutamiseks tuli teha kabinetis sanitaarremont. Raviruum pole vana – tervisekeskus ehitati kümmekond aastat tagasi, kuid vajas arsti sõnul värskendust ning sõbralikumat ja heledamat interjööri. Ta värvis seinad heledaks, riputas sinna lillemaalid, vahetas välja kraanikausi.
Kauaoodatud õhtused vastuvõtuajad
Vastuvõtuajad on neli päeva nädalas, keskmiselt käib 8 patsienti päevas. Agnes Murumaa rääkis, et tegi ka õhtused vastuvõtuajad, kuna neid aina küsitakse. Pärast tööpäeva on vaja veel koristada, puhastada ning arst märkis, et ravikabinet on peaaegu nagu teine kodu: „Nüüd mõistan neid, kes räägivad, et töö võib olla hobi. Tahan hommikul tööle tulla ja mind ei huvita kiire äraminek.”
Kui edaspidi hakkab käima rohkem kliente, plaanib ta vastuvõtupäevade arvu suurendada ning tulla ära Tamsalust, kus käib praegu kord nädalas hambaid ravimas.
Kuna töökoormus on ühele inimesele üsna suur, palkas ta abilise: „Protseduuri ajal on vaja teha märkmeid, patsientide kaardid on aga arvutis ning nii ei saa, et ühe käega toksin arvutisse, teisega hoian aparaati. Nüüd teeme abilisega etteütlust.”
Agnes Murumaa sõnas, et välja on kujunenud oma patsientuur: „Muidugi on ka uusi nägusid, annab tunda, et aasta oli vahet. Loodan, et avastatakse ja tullakse, sest kui siin remontisin, küsiti pidevalt, millal on avamine. Raasikul käis minu juures palju rahvast Kehrast, tahaksin ka neid jälle näha enda juures.”
Oma firma tegemist doktor ei kahetse: „Lugesin kusagilt, et ettevõtja on vaesem kui riigitöötaja, kuid õnnelikum. Tööd on palju, arved tulevad nagu kuukiri. Kabineti sisustamise kulud olid suured, kuid olen rahul ning leidnud oma õige koha.”
Hambaarstiks saamine polnud Agnes Murumaal lapsepõlveunistus. Pärast kooli lõppu läks ta veresoontekirurgiasse sanitariks: „Olin kleenuke ning tuli pöörata haigeid, kes olid sageli suured ja tursked mehed. Käed läksid paiste ja tundsin, et füüsiliselt ei jõua seda enam teha.”
Enne ülikooli astumist otsis ta uut, kergemat töökohta: „Hambaravis oli vaja abilist. Olin Tartus kooli hambaravikabinetis õde. Seal polnud vett, mul tuli seda tuua ämbritega korrus madalamalt ning pärast sodi uuesti alla viia. Ka see oli füüsiliselt raske. Sattusin aga sellise arsti juurde, kes mulle väga meeldis. Siis mõistsin, et tahan saada kindlasti hambaarstiks.”
Agnes Murumaa ütles,oma tööd tehes on ta märganud, et laste hambad on muutunud aastatega paremaks: „Kui hakkasin tööle, sai korra või kaks aastas vaadatud koolis läbi kõikide laste hambad. Olukord oli päris nukker. Nüüd aga on klasside kaupa hambad korras või on käidud korralikult ravil.”
