SIGNE ROOS kirjutas ja andis välja lasteraamatu

2246
SIGNE ROOS koos lapselapse ROBERT RUNOGA.

Kuusalu valla elanik SIGNE ROOS on töötanud toitlustuses ja praegu ametis haigla majandusteenistuse juhina.

„Jaani aasta. Lugu esimesest armastusest“ tuli trükist tänavu veebruaris.
„Jaani aasta. Lugu esimesest armastusest“ tuli trükist tänavu veebruaris.

Kui Signe Roos postitas kolm aastat tagasi detsembris sõpradele-tuttavatele Facebooki jõulutervitused ja pani kaasa „Jõulujutu“, ei osanud ta arvata, et sellest kasvab välja lasteraamat. Ent veebruaris 2016 ilmus trükist „Jaani aasta. Lugu esimesest armastusest.“
„Olin  varem  kirjutanud  reisi­blogi – tähendanud üles meeleolusid ja emotsioone reisidelt. Sõbrad lugesid ja kommenteerisid, et vahva. Et kunagi võin raamatu kirjutada, sellele ei mõelnud. „Jõulujutt“ sündis sellest, et tuttavad panid Facebooki jõulutervitusi koos tüüpiliste jõulupiltidega. Tuli idee, et võiksin oma sõpru üllatada hoopis mingi jutukesega. „Jõulujuttu“ laigiti. Mõne aja pärast üks sõber küsis, et mis edasi juhtus, kas poiss sai õe. Kirjutasin siis järgmise jutu. Sellest kasvas mõte, et kirjutan ühe lapse aastast,“ jutustab Signe Roos.
Ta otsustas, et peategelane Jaan on selline poiss, kes sügisel läheb kooli, enne jõuab veidi aega käia lasteaias. Igas kuus kirjutas autor ühe loo, sisse püüdis põimida päevakajalisi teemasid.
Raamat annab elulise pildi tänapäeva lapse ja ta sõprade maailmast, erinevatest kodudest ja ellusuhtumistest. Internetiblogis „Head lasteraamatud“ on „Jaani aasta“ kohta öeldud, et eelkõige on see mõeldud lastele, kuid päris põnev lugemine ka lapsevanematele, kelle kodus sirgumas koolieelik: „Igatahes loe ja imesta, mida 7-8aastased suudavad välja mõelda ja korda saata. Meeldis, et siiski vaatamata kõikidele pahategudele on peategelane armsalt lapsik, naiivne ja hooliv.“
Väike Jaan on igati tubli laps, kuigi proovib lasteaias koos sõpradega suitsu teha, käib õunaraksus, armub, tšätib nutitelefoniga lasteaia lõunauinaku ajal.
„Kirjutamine laabus suhteliselt lihtsalt. Mõtlesin öösiti, kui und ei tulnud, kõik läbi ja hommikul panin kirja. Mind ennast ka üllatas, kuidas ühe või teise asja peale tulin. Paljud raamatus kajastatud seigad on võetud enda laste või tuttavate juhtumistest. Näiteks üks mu tuttav meenutas, kuidas läks eliitkooli katsetele ja küsimusele, kelleks kunagi saada tahab, vastas, et traktoristiks. Lapsevanemale teatati pärast, et lapsel ei ole edasijõudmiseks õiget eesmärki,“ kõneleb autor.
Signe Roosil on kolm täiskasvanud last, pojad Risto ja Reijo ning tütar Ingrid. Lapselaps Robert Runo saab neljaaastaseks.

Jutuvõistlus, Kultuurkapital ja lähedaste toetus  
Signe Roos ütleb, et suure osa raamatust kirjutas ta juba eesmärgiga saata see lastejuttude võistlusele:  „Suvel 2014 nägin jutuvõistluse kuulutust. Oodati jutte 8-12aastastele lastele – õpilaste elust, sõprusest, armastusest. See innustas kirjutama. Konkursi reeglites olid ära toodud soovitatav tähemärkide arv, komponeerisin iga kuu jutu vastavalt sellele. Käsikiri sai valmis 2014. aasta lõpus. Saatsin selle konkursile, vastus oli – tore, et osalete, aga ei vasta sihtgrupile. Olin imestunud, kirjutasin ju lapsele. Loobusin mõttest, et see lugu kunagi raamatuna võiks ilmuda.“
Mõni aeg hiljem hakkas sõbranna küsima, miks raamat pole veel ilmunud, ning kinnitas, et selline lugu peab igal juhul trükivalgust nägema.
Sõbranna leidis appi kirjastusest Jutulind Aivar Mesilinnu, kelle kodu on samuti Kuusalu vallas. Esmalt taotleti väljaandmiseks toetust Kultuurkapitalilt, ent tulutult.
Raske oli ka leida kunstnikku, kes pildid joonistaks. Alguses oli idee, et pildid teeks keegi laps, kuid hiljem laitis raamatu kujundaja selle mõtte maha.
Kui Signe Roosi tütar leidis kunstnikuks oma kolleegi Garlen Harjuse ning tema visandid väga hästi sobisid, otsustas raamatu autor, et tasub kirjastamise kulud ise. Jõuludeks 2015 raamat poelettidele ei jõudnud, tuli trükist paar kuud hiljem. Trükiarv oli tuhat, veidi üle poole on praeguseks müüdud.
„Tagasiside on olnud hea, kommenteeritakse, et eluline raamat. Emad on rääkinud, et lugesid seda lastele peatükkide kaupa õhtul unejutuna, lapsed elasid kogu südamest kaasa, muutusid koos peategelasega kas kurvaks või rõõmsaks,“ märgib Signe Roos.
„Minu raamatu sõnum on, et kõik inimesed on lihtsad ja normaalsed, lapse jaoks ei oma tähtsust, kas sõbral on kodus kaks ema või vanaema tuleb külla uute vanaisadega. Lapsed on alati head, vaenu teiste vastu õpetavad neile lähedased, halb suhtumine teistesse ei ole lastele loomuomane.“

Kuusalu vald tohutult meeldib
Signe Roos töötab Ida-Tallinna Keskhaigla majandusteenistuse juhatajana. Ta elab Kuusalu vallas Sõitme külas talus nimega Maidu Karjamõis. Pärit on ta Tallinnast, abikaasaga Riivoga tutvus Tallinna Polütehnilises Instituudis õppides. Suunamine saadi abikaasa kodukanti Kuusalu kolhoosi.
Kuni 1990ndate aastate keskpaigani töötas ühiskondliku toitlustamise tehnoloogi diplomiga Signe Roos Kuusalu kolhoosi sööklas. Siis oli mõnda aega ametis Remedia kaupluses Tallinnas.
Hiljem sattus tööle puhastusfirmasse teenindusjuhiks. Ida-Tallinna Keskhaiglas on ta töötanud viimased 11 aastat.
Seoses vajadusega ettevõtte töötajaid koolitada, asus Signe Roos 2007. aastal Tallinna Ülikoolis õppima andragoogika magistriõppesse. Lõpetas 2009. aastal.
Kahel viimasel korral on ta kandideerinud kohalikel valimistel Kuusalu vallas. Volikogusse ei ole saanud, kuid osaleb volikogu sotsiaalkomisjoni töös. Ta sõnab, et kurvaks teeb, kui kuuleb komisjoni koosolekutel lugusid, kuidas elatakse ja millised on probleemid, aga aidata saab vähe: „On peresid, kes on väga suurtes raskustes. Sageli on põhjus kunagi tehtud valikutes.“
Kuusalu vallas elamise kohta lausub Signe Roos, et talle tohutult meeldib kohalik vaimsus: „Siin on laulukoorid, tantsuringid, lastele on palju võimalusi. Loodus on siin imeilus. Kes ei ole rahul eluga Kuusalu vallas, sellel on viga iseendas. Meil on merd, metsa, rabasid – uskumatult ilus ja mitmekülgne. Astud uksest välja ja oled kohal.“
Lemmiktegevuseks nimetab ta lugemist: „Lugesin kirjatähtedega raamatuid enne, kui läksin kooli esimesse klassi. Koristusalastel koolitustel olen öelnud, kui kodus on võimalik valida, kas koristada või lugeda raamatut, siis pigem lugege. Minu suur lemmik on Astrid Lindgren, kelle teoseid loen korduvalt üle.“
Küsimusele, kas Jaani-raamatule tuleb järg, vastab Signe Roos, et seda ei tea. Tema mõtleb hoopis teises suunas ja kirjutaks raamatu täiskasvanutele: „Selline raamat peaks kõnetama ka teisi. Võib-olla aasta pärast hakkan kirjutama. Mõtteid on. Ehk tuleb taas mõni jutuvõistlus. Esimene lause on kõige tähtsam, juurdlen selle üle.“